Käisime Triinuga eile Ateenas ainult friikidele mõeldud filmi "Peeping Tom" vaatamas. Armas 60ndate psühholoogiline draama. Kogu film jutustas sisuliselt ühe mehe, Marki, psüühikast, arutas seda tema praeguse käitumise ja filmitud lapsepõlve kaudu lahti. Filmile tutvustuse kirjutanud Harry Liivrand ässitab meid filmi lõpus otsustama, kas protagonistile kaasa tunda või mitte, aga mina ei kaldu kummalegi poolele, jään pigem kõrvaltvaatajaks. Rohkem jääb meelde nö häiritud isiksuse väljakujunemisniidistik - teadlasest isa, kes uuris hirmu ning kippus katseid oma väikse poja peal tegema, tänu millele kasvab pojast piiluja. Kuid siiski mitte ohutu piiluja, vaid vastupidi - äärmiselt huvitava väljundiga. Ühe asja päris ta veel oma isalt - armastuse filmikunsti vastu ning koos sellega suure fotolabori. Kokkuvõttes on tekkinud mees, kes suunab oma ohvritele näkku filmikaamera, mille külge on kinnitatud nuga (kõride lõikamiseks) ja peegel (ohvrile tema enda hirmu näitamiseks). Kõige hirmutavam on hirm ise (täpselt nagu Harry Potteris!). Seal on veel palju huvitavaid nüansse, näiteks filmib Mark ka tema ohvrite leidmisi, politseiga minemaviimisi, hiljem isegi seda, kuidas kahtlustajad teda ennast jälgivad. Lisaks on ta täiesti teadlik oma probleemist, tema filmimis-hirmutamis-tapmisiha katalüsaatorist (hirm muidugi), selle tekkimise põhjustest jne.
Kuigi tänu 60ndatelikule aeglusele ja siivsusele oli filmi vaatamine kui protsess iseenesest suurt tähelepanuvõimet ja keskendumist nõudev, kuid siiski oli tegemist hea looga. St ühe inimliku nõrkuse huvitava käsitlusega. Pealegi jäeti mõned küsimused õhku rippuma ka - kuni filmi lõpuni - mis see siis on (lisaks noale), millega Mark oma ohvreid (mõnikord sõbrad, kes teda naljalt ei karda) nii ära hirmutab? Peegel tema kaamera küljes ilmnes alles päris lõpus (umbes kaks minutit pärast seda, kui ma vastuse ära arvanud olin >] ). Mis võiks olla tema probleemi lahendus või kelle hirm teda kõige rohkem rahuldaks? - Tema enda. St hirm, mida ta näeb enda silmades enda suremise hetkel.
No comments:
Post a Comment