teisel pool surnud jänest

sattusin üsna spontaanselt täna õhtul tallinnasse teatrisse. no83 "kuidas seletada pilte surnud jänesele".

etendus koosnes erinevatest sketšidest, suuremal või vähemalt määral teatriga seotud. seotud olid kultuuri- ja ka spordiminister, 9 näitlejat, neljanda seina taga istuv publik, Eha Komissarov ekraanil ning Joseph Beuys inspiratsioonina. etendusest jooksis läbi küsimus - mis on kunst ja mis sitt. Kas purkisittumine on kunst? klaasipuhumine? teater? miks oli must ruut kunst, aga paljalt jalgpalliväljakule jooksev mees mitte? lavastuse (?) teisel poolel tekkis mul küsimus, et huvitav, kas tandem Ojasoo/Semper tahtis panna meid mõtlema, et kas see, mida me siin praegu vaatame, on kunst või saast? sest lõppude lõpuks ju me nägime ainult hunnikut (mõnel hetkel sõna otses mõttes) näitlejaid laval mängimas, aga mitte rolle, vaid iseenda ja teistega. näiteks mängisid nad diivani peal ussipesa ja võidukusemist, jalutasid ringi jänesekostüümis või alasti, mängisid sportlasi... mõned sessioonid koosnesid mono- või dialoogidest, kus ülejäänud näitlejad istusid laval toolidel ja jälgisid muigvelsui, mida tehakse. see tekitas tunde, et tõepoolest nad ju ainult mängivad laval, kuid mitte nagu näitlejad, vaid nagu lapsed, teevad lihtsalt igasuguseid toredaid teatrikooli asju. mis omakorda õigustabki mu hüpoteesi - on see siis kunst või mitte? .)

pealinnast tagasi tulles kirjeldasin Anastasiale üht näitust (?), kus käisin üle-eelmisel sügisel. "Entroopia", kuskil Tallinna vanalinnas. punt EKA ja muid tegelasi olid elanud 4 päeva ühes ruumis, mis oli kaetud üleni paberiga, ning nelja päeva jooksul selle paberi peale joonistanud erinevaid antropomorfseid olendeid. tulemus oli inimfiguure, moonutatud või põimunud, üksikuid jäsemeid või kehaosi täis joonistatud ruum. avamisel pakuti sigarette ja alkoholi. see inspireeris mind tekitama säärane näitus/galerii/väljapanek/olukord, kus üks inimene elab ühes korteris, mis on spetsiaalselt selle projekti jaoks hangitud, st ta pole seal varem elanud, näiteks ühe nädala. selle aja lõppedes kolib ta sealt välja ja korter avatakse vaatajatele kui kunstinäitus. Triinu (ja Märt Väljataga ka) seadis sellepeale kahtluse alla, et kõigest ei saa ju kunsti teha või kõik ei ole kunst. ma olen temaga nõus, aga siinkohal tulevad jälle mängu need küsimused, et mis siis on ja mis ei ole, miks piltide näitamine surnud jänesele on kunst või miks õlimaal on kunst.
protsess iseenesest on oluline, selle keerukus, osavuse, teadmiste ja ande nõudmine; aga kas see on oluline, et kas mingit nähtust looma hakates luuakse seda kui kunsti või lihtsalt luuakse ja hiljem öeldakse, mis see on? kas, kui ma poogiksin oma toa-ideele külge "kunstipäraseid" elemente, kui ma paneksin sinna elama tunnustatud kunstniku või mõne hullu või lihtsalt ekstsentriku, kas...? ma ise arvan, et see on pigem kontseptuaalne kunst, ei midagi enamat, teostamise õnnestumine sõltuks ajast, kohast, publikust. toamõte arenes hoopis selliseks, et kui kuskil euroopas rännates raha otsa saab, siis võime oma elukoha kunsti pähe maha müüa. hah.

tahtsin veel seda öelda, et minu jaoks on oluline laval hea välja nägemine. see on tähtis ja sellest kirjutas ka no83 kava või siis no99 märtsi-aprilli mänguplaani brošüür. see on väike näpuviibutus perfokate tegijate suunas, kuigi nende puhul on hea välja nägemise piir väga hägune, kuivõrd lava (ning ka nö lavastuse muud ettevalmistatud elemendid - nt kostüüm) on nende puhul väga hägune. (pigem mõtlen kooliteatreid ja miks mitte ka professionaalseid teatreid - minu arvamus on, et alati tuleb alustada minimalistlikult). perfokad on üleüldse libe tee, sest nende erinemise tõttu trad. teatrist (mis nüüd, no saabumisega, ei ole enam üheseltmõistetav termin) on nende vajalikkus ja eesmärk alati suurema kahtluse all. on meil vaja, et mees laseks end garaažis Volkswageni külge naelutada, see korraks välja lükata, lasta pilti teha ja siis tagasi? on meil vaja paljast naist end kausis pesema ning pärast pesuvett jooma? või teatrilavale punti alaealisi ühe aukliku teki alla teisi inimesi kunsti soojust nautima kutsuma? teatri, kunsti ja kunstniku esimene ülesanne on mõtted liikuma panna, arvan ma.