Kooliteatrite festivali Tartu voor. minu tänane päev. vägev .D
hommikult jalutasin mööda tartu kesklinna sombuseid tänavaid ja otsisin kohta, kust saada kuut müürilehte, kuna meil oli neid etenduses vaja. mul oli hea tuju. y-galerii - pühapäeval suletud. ülikooli kohvik. uks oli lahti, aga seal oli küll kõike rohkem, voldikuid ja lehekesi, aga mitte vajalikku. küsisin ühe tädi käest ka, ta ei teadnud. treffneril polnud isegi uksekella, et oleksin saanud valvurilt kutsikasilmadega korraks koolikülastusprivileegi paluda ning need neetud kappiununenud lehed sealt kätte saada. jalutasin sadamateatrisse, õnneks 5 vanemat ja kapsamat müürilehte ning üks märkide ja masinate seitung kotis. seal kogunesime lõpuks ruumi G1, kus riided selga ja näod pähe ajasime ning siis lavale. ei mingit ekstaasi, esinemishirmu, üleüldse mingit ülevoolavat emotsiooni. alo kartis natuke. mina chillisin ja ei mõelnud üle. me esinesime teisena, mistõttu ma esimest etendust ei näinud, kuid lägastasime lava ketšupi, jahu ja litritega kohe eos ära. kui esinemine, mis ei läinud üldse halvasti, aga teistes vist rohkem tundeid tekitas, läbi sai, siis kohtusin kelli ja triinuga, vaatasime üheskoos üht kohutavalt halba etendust. ärge mängige laval tibisid!! pole mitte kuidagi võimalik, et see hästi välja tuleb, pealegi ei huvita see üleüldse mitte kedagi saalis, sest kõik on sellest juba välja kasvanud. õnneks oli seal üks tüüp, kes tuli doktor noormanni lauluga sisse ja flirtis natuke publikuga ja nägi hea välja, aga kohe, kui ta rääkima hakkas, siis oli kõik rikutud.
kodustasin sadamateatri täiega ära. hommikul olime üleval näitlejateruumis, et riideid vahetada ja nii, hiljem jätsin oma läbimärjad ketsid sinna kuivama ja keerasin radika põhja. kunagi pika lõunapausi ajal chillisime sealsamas ruumis kelli, rolandi ja triinuga, sest meil polnud mujal olla. vestlesime kooliteatri vigadest ja täiuslikust etendusest*. kunagi vajusid sinna htg kümnendikud sisse ja hakkasid ka riidesse panema, aga ma loodan, et me ei seganud neid. chill oli seal ruumis. kolmas kodustamiselement oli see, et nii casualilt nuudleid seal süüa saime .D see käis nii, et hankisime ühest viimasest veel lahtiolevast poest kolm pakki kiirnuudleid viimase raha eest, purustasime need plastmasskarpi, kus olid varem sees olnud prozaci-xanaximuffinid**, palusin puhvetimüüjal vett keeta ning meile kolme kahvlit laenata ja sõime autasustamise ajal mõnusalt kolmekesi triinu ja kirsiga rõdul väiksest ühispajakesest nuudleid ^_^
kui päev õhtusse jõudis, oli meeleolu ülihea yeahhh
________________________________________________
* minu ja rolandi väljamõeldud täiuslik etendus: sügavamõtteline ja minimalistlik
tuleme kahekesi lavale. vaatame teineteisele pingsalt otsa. blackout. punane valgus. see psychost tuntud pinev tn-tn-tn-tn muusika. vaatame endiselt teineteisele pingsalt otsa. blackout. uks, mis viib laval õue, tehakse lahti, see on ainus valgusallikas. lavatoss täidab saali! taaskord pinev muusika, vaatame ikka veel teineteisele sügavamõtteliselt ent pingsalt otsa. blackout. kõik.
** etenduses oli koht, kus hullumaja arstid jooksevad helge ja õnneliku muusika saatel lavale ja hakkavad hulludele antidepressante ja muud kraami jagama, muffinite ja litrite näol. (õnne! õnne! prozacit! xanaxit!)
võitnud etendused olid head. goblini ja mariti lavastused, viimane oli täiesti kõrgemale tõusnud kooliteaterlikust tasemest. goblinil oli irooniline teostus, ta pani nö näitlejate tõlgid lavale, kes ütlesid, mida näitlejad tegelikult öelda tahtsid. see oli iseenesest hea mõte. mõned oli veel head, nt peebu lavastus, mis oli täiesti tervik, seal ei olnud mingit ülepakkumist või mingeid puudujääke, teksti kvaliteedist rääkimata. ( ma ei hakka praegu nendesse etendustesse süvenema, see siin on juba piisavalt pikk, ma tean küll, et tn üle poole sinust, lugeja, ei mõista, millest ma räägin, aga siinkohal teen tõepoolest aja ja energia kokkuhoiu huvides ühe infovaeguse)
kolm punkti, mida amatöörteater võiks jälgida, et mitte oma etendust... perse keerata:
1. ära mängi laval näitlejat. kodusta oma roll, ära mine lavale mõttega, et sa oled sügavamõtteline kunstnik, kelle ilmekas hääl, väljapeetud diktsioon ja hästivalitud repliigid publikut köidavad; süvene rolli, mitte sõnadesse.
2. lähtu kostüümides minimalismist, juhul, kui sul tõepoolest pole mingit ülirealistlikku või päris riietust, nt kanna korralikku ülikonda, mitte kokkulapitud narrirõivaid. butafooria kooliteatrilaval ei näe hea välja. ja laval peab hea välja nägema.
3. hoidu sarkasmist. pahurad ja solvuvad tüübid on ka üsna tüütud. muidugi karakter karakteriks, aga kui seda saab vältida, siis integreeri mingeid huvitavamaid emotsioone... vms. mind on lihtsalt ära tüüdanud need nõmedad iroonitsevad tšikid kooliteatrites. ghh.
nii, pahandamine sai läbi, pedagoog (teatrikriitik >___<) lahkus majast. dudap
meie kristjaniga oli kogu aeg väga soe ja chill ja casual läbisaamine. ta oli hästi tubli, osales kolmes etenduses hommikust õhtuni ja pärast lõunapausi mängis laval kitarri niisama, rahva rõõmuks .D kallistasime teda ka vahepeal.
päris lõpus oli hullult lahe õhkkond, nagu alati. kõik olid õnnelikud, treffneristid võitsid, kõik oli väga lahe. ühesõnaga.... tartu on lahe ja treffner ja minu sõbrad on ka lahedad ^_^
No comments:
Post a Comment