Teate neid veidraid sotsiaalseid kitsikustundeid, kus ühine mõttelõng vakatab ja enam millestki rääkida ei oska? Mõnikord tekib soov nendest piinlikest vaikustest välja hüpata ja vestluskaaslasega sõbralikult meie käitumist kommenteerida, et "Panid tähele, kuidas me..." ja "Kas pole huvitav, et ...", sest lõppude lõpuks ju mõlemad mõistavad seda olukorda ja ei tasu end mingitest (familiaarsus?)piiridest häirida lasta.
Ma ise ei tunne väga tihti vaikuse pärast piinlikkust, aga sellegipoolest tunnen ära, kui see nö piinliku vaikuse olukord tekib.
2 comments:
ma tunnen laibahaisu
[insert awkward silence]
.(
Post a Comment