pärast reedest kommunikatsiooniloengut, kus suhtlus ei toimunud mitte õppejõu ja auditooriumi vahel (täis metakommunikatsioonilist müra, nagu on kirjutatud esseis), vaid Pireti ja Triinu vahel reaalsustaju, skisofreenia ja nende kahe võimalike põimumisvõimaluste teemal, haakusin trupiga ja kadusime kollektiivselt Jõgevale. vaatasime piisavalt palju kooliteatrit, et Anul hakkas halb ja mul Oliveriga naljakas, pärast mida otsustasime kaduda Olku klaasmajja lolle nalju ja videokunsti tegema. pärast õhtusööki Türgi sünnipäeva ja tühja kõhu alistamise auks otsustasime minna majja, mil vapiks härga tagant võttev mees, et veel veidi halba huumorit teha. muuseas kuulasime bändi ja avasime alaealiste veinipudeleid pöialdega. öö kulmineerus jõgeva pimedate tänavatega ja filmiga mehest, kes polnud neid kunagi näinud. tänavaid.
hommikul tegime veidi kunsti ja naersime helipuldis ja sellest kaugemal, soputasime vihtasid ja mõnda, keskhommikul kadusin Martiniga maanteele ning naasin kodulinna.
ühikas emaga lapsehoidmisplaane pidades sain teada, et tühi päev saab täidetud perekondlikuga viljandis. niisiis sõitsin viljandisse, üks teine Oliver süles, kus oli tõepoolest perekondlik, sest hõim on mul suur ja kasvab ja võrsub aina edasi, imetlesin armastust, kus soojus kumas palgeilt ning sugulased jalutasid ringi, et üksteisega rääkida. jõin kaksikõega veini ja muljetasin ülikooli vanemale põlvkonnale, kilk peas ja muie suul.
õhtul sõitsin kristiga väikseid kooritüdrukuid kirudes ja uusimaid ideid vahetades tagasi elupaika, aga päris kohale ei jõudnud enne harry potteri viimase äravaatamist.
