poeet ei ela siin

mõtlesin välja täiusliku 18-aastase tüdruku halvasti kirjutatud luuletuse:

istun köögikapil
hommikuvõileib ühes käes
kunstiajaloo õpik teises
ja mõtlen et
kuradi perse

seda võib varieerida ka

üldiselt on mul tunne, et see blog on mingitel põhjustel palju igavam kui varem, aga blörghhrgh

eile oli laupäev ja see oli päris lahe

teatritehase prfrmncwrkshp Juhan Ulfsakiga oli päris lahe. hommikul kirjutasime välja kokku 11 punkti, mis meile teatri juures närvidele käib, näiteks põhjendamatus, liigpüüdlik naljategemine, mõttetu alastus jms. pärastlõunal tegime nende kõikide põhjal etenduse .D mis pidi järelikult tulema kohutavalt halb, aga tantsuwrkshpist tulnud publikule meeldis. vahepeal suitsu- ja niisama pausid.
õhtul sõin oliveri sünnipäevakooki.

hmm, reedel oli helena pool pidu. vanaklassipidu .D triinuga aliase mängimine oli natuke feil, selles mõttes, et
t: peenis, ainult et bioloogiatunnis
p: ???
t: selline kollane ja..
p: banaan!

hiljem oli sarnase temaatikaga kirjeldusi, aga neist siin rääkida oleks kuidagi piinlik.
millegipärast kujunesid kirjelduste default answer'iteks "PEENIS!", "SEBRA!" ja "MESI!"
hiljem tehti veidraid pilte ka, aga neist siin rääkida oleks kuidagi piinlik .D

kuldsõlg

Sattusin taaskord natuke ootamatult Tallinnasse. Seekord kutsus mind pealinna Anna-Maria, seoses oma EKA ehtekunsti arvestustega, mille tulemusena seisin kolmapäeva keskpäeval (pärast üksinda Tallinnasse hääletamist) keset kunstiakadeemia hämarat keldriruumi, kael ja rinnaesine kuldpaberiga kaetud, mu peale paistmas grafoprojektori valgus. Projektor oli kaetud teepuruga, kuhu AM kuldsõlekirja joonistas ja see kriipshaaval minu peal kuldselt särama lõi ning selja taha mustrivarju tekitas.

körper

Vaatasin eile "Eraserheadi" (1977). David Lynchi sürrealistlik õudusfilm. See räägib mingist tüübist ja... ee... mingitest inimestest ja nende masendavast elust räpases ja kohutavas ja veidras maailmas. mingeid seoseid eriti ei ole, st filmisisesed on, aga... ee, nojah. selline öine ebameeldivus.
potitaimed olid lahedad, mullakuhilad ilma potita, aga lapsed ei.

teisel pool surnud jänest

sattusin üsna spontaanselt täna õhtul tallinnasse teatrisse. no83 "kuidas seletada pilte surnud jänesele".

etendus koosnes erinevatest sketšidest, suuremal või vähemalt määral teatriga seotud. seotud olid kultuuri- ja ka spordiminister, 9 näitlejat, neljanda seina taga istuv publik, Eha Komissarov ekraanil ning Joseph Beuys inspiratsioonina. etendusest jooksis läbi küsimus - mis on kunst ja mis sitt. Kas purkisittumine on kunst? klaasipuhumine? teater? miks oli must ruut kunst, aga paljalt jalgpalliväljakule jooksev mees mitte? lavastuse (?) teisel poolel tekkis mul küsimus, et huvitav, kas tandem Ojasoo/Semper tahtis panna meid mõtlema, et kas see, mida me siin praegu vaatame, on kunst või saast? sest lõppude lõpuks ju me nägime ainult hunnikut (mõnel hetkel sõna otses mõttes) näitlejaid laval mängimas, aga mitte rolle, vaid iseenda ja teistega. näiteks mängisid nad diivani peal ussipesa ja võidukusemist, jalutasid ringi jänesekostüümis või alasti, mängisid sportlasi... mõned sessioonid koosnesid mono- või dialoogidest, kus ülejäänud näitlejad istusid laval toolidel ja jälgisid muigvelsui, mida tehakse. see tekitas tunde, et tõepoolest nad ju ainult mängivad laval, kuid mitte nagu näitlejad, vaid nagu lapsed, teevad lihtsalt igasuguseid toredaid teatrikooli asju. mis omakorda õigustabki mu hüpoteesi - on see siis kunst või mitte? .)

pealinnast tagasi tulles kirjeldasin Anastasiale üht näitust (?), kus käisin üle-eelmisel sügisel. "Entroopia", kuskil Tallinna vanalinnas. punt EKA ja muid tegelasi olid elanud 4 päeva ühes ruumis, mis oli kaetud üleni paberiga, ning nelja päeva jooksul selle paberi peale joonistanud erinevaid antropomorfseid olendeid. tulemus oli inimfiguure, moonutatud või põimunud, üksikuid jäsemeid või kehaosi täis joonistatud ruum. avamisel pakuti sigarette ja alkoholi. see inspireeris mind tekitama säärane näitus/galerii/väljapanek/olukord, kus üks inimene elab ühes korteris, mis on spetsiaalselt selle projekti jaoks hangitud, st ta pole seal varem elanud, näiteks ühe nädala. selle aja lõppedes kolib ta sealt välja ja korter avatakse vaatajatele kui kunstinäitus. Triinu (ja Märt Väljataga ka) seadis sellepeale kahtluse alla, et kõigest ei saa ju kunsti teha või kõik ei ole kunst. ma olen temaga nõus, aga siinkohal tulevad jälle mängu need küsimused, et mis siis on ja mis ei ole, miks piltide näitamine surnud jänesele on kunst või miks õlimaal on kunst.
protsess iseenesest on oluline, selle keerukus, osavuse, teadmiste ja ande nõudmine; aga kas see on oluline, et kas mingit nähtust looma hakates luuakse seda kui kunsti või lihtsalt luuakse ja hiljem öeldakse, mis see on? kas, kui ma poogiksin oma toa-ideele külge "kunstipäraseid" elemente, kui ma paneksin sinna elama tunnustatud kunstniku või mõne hullu või lihtsalt ekstsentriku, kas...? ma ise arvan, et see on pigem kontseptuaalne kunst, ei midagi enamat, teostamise õnnestumine sõltuks ajast, kohast, publikust. toamõte arenes hoopis selliseks, et kui kuskil euroopas rännates raha otsa saab, siis võime oma elukoha kunsti pähe maha müüa. hah.

tahtsin veel seda öelda, et minu jaoks on oluline laval hea välja nägemine. see on tähtis ja sellest kirjutas ka no83 kava või siis no99 märtsi-aprilli mänguplaani brošüür. see on väike näpuviibutus perfokate tegijate suunas, kuigi nende puhul on hea välja nägemise piir väga hägune, kuivõrd lava (ning ka nö lavastuse muud ettevalmistatud elemendid - nt kostüüm) on nende puhul väga hägune. (pigem mõtlen kooliteatreid ja miks mitte ka professionaalseid teatreid - minu arvamus on, et alati tuleb alustada minimalistlikult). perfokad on üleüldse libe tee, sest nende erinemise tõttu trad. teatrist (mis nüüd, no saabumisega, ei ole enam üheseltmõistetav termin) on nende vajalikkus ja eesmärk alati suurema kahtluse all. on meil vaja, et mees laseks end garaažis Volkswageni külge naelutada, see korraks välja lükata, lasta pilti teha ja siis tagasi? on meil vaja paljast naist end kausis pesema ning pärast pesuvett jooma? või teatrilavale punti alaealisi ühe aukliku teki alla teisi inimesi kunsti soojust nautima kutsuma? teatri, kunsti ja kunstniku esimene ülesanne on mõtted liikuma panna, arvan ma.

http://www.buildyourwildself.com/

...mossed?

Nädalavahetus oli täielik kulgemine. Kevad, rahu, hedonism, head inimesed, hea tuju.
Reedel chillisin eesti keele olümpiaadil, pärast seda Elleris muusikuhakatisest sõprade kulul odavat toitu, kunstiandeid realiseerima näiteringi, puhkama Pärna, öösel köögiläbu inimeste seltsis, keda ma väga tihti ei näe, aga mida lahedam see see-eest on.
Järgmise päeva õhtul oli enam-vähem sama seltskonnaga Elisabethi pool post-party chill, rahulik, hea ja pannkoogiga.

Mul on hea meel, et täna on pühapäev.

the usual

Päeva kompliment: Selveri kassajärjekorras näitas vahuste suunurkadega purjus mees mulle Katyusha pudelit ja ütles: "Sa oled sama ilus kui see." 

Ta mõtles seda neidu pildi peal, btw. Eks?

kapist leidsin

Mul on kodus vahvlirauad!!!!!!