rääkisime asjadest, mis mind müürilehes painavad, kunsti kasulikkusest ja immateriaalsusest ja nii. veidi ka tema ja ojasoo tandemidünaamikast, mille ta mulle ilusti lahti seletas. huvitav oli suhelda professionaalse rahvusvahelise kunstnikuga - selles osas on mul temalt palju õppida. ta hoidis distantsi - millegipärast jäi väljasõnastatud vastandustest mulje kui tartlase ja tallinlase distantsist, kuigi tegelikult oli ilmselt isiklik distants võõraste vahel. ma ise ei tunneta ennast kui teiste jaoks võõrast ja ma arvan, et see on selle pärast, et ma olen tartlane.
kahe linlase vastandust täiendas autojuht, kes mind ja martinit järgmisel päeval tallinnasse viis. ta võrdles aeglasi tartlasi, kes võivad igal hetkel õllepausi teha, tegusate tallinlastega, kes seavad oma graafiku punktipealt paika. hiljem imestasin kolmapäevase semiosalongi loengu vaimus, et tõepoolest - isegi tartu maastik võimaldab suvalisel hetkel suvalises kohas maha istuda, et üks õlu teha - muru ja puud igal pool. tallinnas on see puhtfüüsiliselt võimatu (või vähemalt ebameeldiv).
seostevõrgustikku kõrvale jättes semperist - pragmaatilisus, viisakus, visioon ja põhimõtted. ning suur kunstniku vaim ja taju.
tallinnas läksime reedel pundiga Põhuteatrisse "Hirvekütti" vaatama. äge ja ilus, ent pinget jäi puudu. etendusel või minul.
3 comments:
võta seda nüüd huumoriga, aga loen sind ja su tekste ja saan aru, miks su hüüdnimi (vähemalt foorumirahva seas) kunagi diip oli :D
and proud of it! .D
Tegelikult võimaldab ka Tallinna maastik maha istuda ja õlle teha, lihtsalt seda peab planeerima, et läbi millise kivibloki minnes see oaas kõige lähemal on.
Post a Comment