ühegi ajastu arhitektuuri pole vist selle kaasajal väga kõrgelt hinnatud. tänavakunst missugune - keset linnaruumi ja kõigile vaadata. täna avatud näitusel "Võistlus uue Tartu eest 2" jalutades tekkis samasugune tunne - kaasaegne arhitektuur areneb mingis arusaamatus suunas. justkui funktsionalism, aga siiski pigem neofunk, samas allub ruumipaigutus fassaadile, mitte vastupidi, fassaad ise meenutab mingeid industriaalseid objekte või nende geomeetrilisi lihtsustusi... mõned majad on optiliselt lahedad, mõned lihtsalt veidrad (ühe kultuuriasutuse, vabandust nime unustamise eest, kavand nägi välja nagu jõgeva bussijaam...).
mulle meeldiks, kui kaasaegne arhitektuur võtaks kätte ja hakkakski tulevikumaju ehitama. teate küll, neid silinder-kera-koonuseid, nagu praegu Tartu kesklinna kerkiv Ahhaa keskus. makette uurides oli selleks kerge lootus küll, aga arhitektid võiksid olla julgemad ja lahja stilisatsiooni asemel tõesti ehitada maja kui faking karburaatori.
Põhjus, miks ma avamisele otsustasin minna, oli John Grzinich & co heliperfokas. pärast avakõnesid hakkas ruumis kostuma järjest valjenev müraheli, mille keskel jalutasid 4-5 inimest pealampide, kellukeste ja pisikeste võimenditega ringi. helitugevuse kasvuga kasvas ka ruumi intensiivsus, kohalolu intensiivsus... jäin kuulama. ühel hetkel avastasin, et olen vist ainuke, sest kunstitudengid igavlesid, õppejõududel oli naljakas ja ülejäänud lihtsalt jutustasid omavahel, aeg-ajalt tüütuid kellakõlistajaid seirates ja peent galeriisnäkki nosides. imelik oli olla ainuke selle seisundi sees, palju väärtuslikum oleks olnud kollektiivne müra sisse tardumine.
No comments:
Post a Comment