teatrid, lossid ja ülikoolid

*artishoki biennaal on kui viljakas põld, kus vohab lopsakas kunstikriitika. see koosneb põhimõtteliselt kolmest osast: kunstiteos, 10 kriitikateksti ja artist talk. neljas spontaanne liides on publiku reageering intervjuu ajal. publik on enamjaolt viisakas ja oskab galeriis käituda, aga samas aldis provokatsioonidele. tuleb välja, et kui visata kriitikamerre keskpärase kontseptuaalkunstiteose kivike, võib see tekitada üsna suuri lainesõõre.

*semiootika on tavaline abstraktsiooniteadus. mõtlen igas loengus, et "okei". kui õpiksin filosoofiat, mõtleksin "no ja siis".

*kogu selle kontseptuaalkunsti kõrval võiks ometi olla teos, mille sisu on "pole tähtis, kas mateeria või reaalsus on meie peas või päriselt olemas, sest me ei saa tunnetada kogemusväliseid asju. oleme oma tajude vangid. pealegi kõik on juba olnud. fu, immaterialism."

tegelt ma pole maailma ega kunsti peale vihane. ma pole ka intellektuaalsele, ideekesksele lähenemisele selga keeranud. sügis on soe ja sõbralik. tartu on hea koht, kus olla.