lapsemõtted

huvitav, kas kunagi rändavad väljaspool Maad kosmosearheoloogid, kes otsivad vanu satelliite ja muid inimese loodud uurimis- ja salvestusmasinaid erinevatelt orbiitidelt, et koguda nende mäludest igivanu pilte või muud kraami. võib-olla postapokalüptilises maailmas oleks nii mõndagi leida ilma uurinud satelliitidelt või neilt, mis google mapsile pilte teevad.

muuseas nägin täna öösel täiesti klassikalist ulmeunenägu. minu toas oli üks avastamata uks (tuba nägi tegelikult teistsugune välja). meil oli omajagu sõpru külas ja Roland küsis, et kuhu see viib. tegi ukse lahti. tuli välja, et asume lendavas toas või teise dimensiooni äärel, mille suhtes meie dimensioon lendas. mõnda aega julgesime uksest ainult välja piiluda. seal oli vahepeal mingi suur inimesi täis koosolekuruum, vahepeal ladu või meri. sealpoolsed inimesed ei pannud meid tähele. mida aeg edasi, seda julgemaks läksime, ja lõpuks julgesime triinuga sinna sisse minna. luusisime ringi lihtsalt. see uks oli väga pikka aega minu toas huvitav fenomen. rääkisin koolis tuttavatele niisama, et teate, kolisin just ära ja leidsin oma toast ühe ukse... nagu oleks lihtsalt mingi huvitava asja leidnud. hiljem hakkasid juba teispoolsed inimesed meid märkama, nad olid väga sõbralikud. uni lõppes suure kahe dimensiooni ühispeoga, täieliku festivaliga. sealpoolsed inimesed toitusid tervislikult (porganditest) ja olid väga karnevalistiilis peo maiad.