kevad on lahe

Laupäeval tegime lastega väljasõidu pealinna. Maanteel läks haruldaselt kaua aega ja tuul oli ka kõva, aga pärast mustikasuppi kuskil Koeru lähistel jõudsime õnnelikult kohale. Tegime Kirsiga ka statistikat:

100% autodest suitsetati sõidu ajal

50% tarbiti alkoholi (õnneks mitte juht)

50% vesteldi meiega

50% urineeriti teeserva meiega vestlemise ajal

50% arvati küsimata, et Kopli on just see kant Tallinnas, kuhu välja jõuda tahame

ühesõnaga üks mustrisse sobituv hääletamistripp.

Kohale jõudnud, kogusime pundi kokku, see tähendab Anu ja Triinu ning suundusime kollektiivselt Kompressorisse teadagi mida tegema. Õnneks on Von Krahl üle tee ning jõudsime üsna täpselt.

von Krahli "The End" niisiis.

lavastuse tausta te ilmselt teate, kultuursed nagu te kõik olete. emotsioon etendusest oli ülipositiivne. see nägi lahe välja, seda oli huvitav kuulata, selle idee oli hea, see oli inspireeriv. esireas kartsin esistseeni ajal veidi tuld, aga õige pea paigutati publik ratasplatvormidel ümber ning tuld ka enam väga palju ei olnud, wokiroog ja mitu pudelit veini hoopis. sõbralik viimseõhtu söömaaja köögistseen intelligentsete kaka- ja munninaljadega (päriselt ka, targad naljad olid), vürtsitatult siiraste eksistentsiaalmonoloogidega valikutest ja väärtustest. üleüldse oli kogu lavastuse tekst ülihea, sisu oli üks võimalik variant maailma lõpust. tükk oli lavastusena küllaltki ambitsioonikas, ka iga stseen eraldi, kuid 6-päine lavastaja oli oma tööga hakkama saanud. kulmineerus Liisi Eesmaa pärismaalastekostüümidega, ogad ja nahk täpselt õiges kohas.

Pärast etendust tegime Levikas enne kodulinnabussi Tõmmu Hiiu seltsis aja parajaks.