=>>>

Jõulud. Jätkan oma kingipoliitikat - ma ei taha mitte ühtegi jõulu- ega sünnipäevakingitust mitte kelleltki, välja arvatud siis, kui keegi midagi väga-väga kinkida tahab. Mingi väga hea idee pähe tuleb. Mõltled, et oh! Sest ainult siis on sellel mõtet. Sel aastal tuletan oma loobumissoovi meelde Edvini kirjutatud lastejutuga.

Kuuskede jõulusoov

Oli kord mets, milles elas palju puid. Seal elasid kuused ja kased, männi- ja pajupuud, haavapuud, pihlakad, toomingad, tammed ning loomulikult lugematu hulk kõikvõimalikke väiksemaid taimi ja põõsaid. Kui metsa sattusid inimesed, siis kuulsid nad küll linnulaulu ja tuule sahisemist lehtedes, kuid ei kuulnud, kuidas puud ja taimed omavahel räägivad. Ja isegi kui mõni inimene oleks tähelepanelikult kuulanud, ja mõni puude sõna või lause oleks temani jõudnud, ei oleks ta sellest kahjuks lihtsalt aru saanud.

Aga puud rääkisid. Rääkisid aeglaselt ja sügavalt. Tasaselt ja läbimõeldult. Nad rääkisid mulla all juurte abil ning maa peal lehtede, käbide, marjade ja õite abil. Nad rääkisid paljudest asjadest, mida näevad ja mõistavad ainult puud ning paljudest asjadest, mida tegelikult mõistavad ka inimesed. Päeval rääkisid puud päikesest, vihmast ja pilvedest, öösel kuust ja tähtedest. Suvel rääkisid puud soojusest, talvel lumest, külmast ja veel millestki.

See miski, millest puud talvel rääkisid, oli jõulud. Puud teadsid, et juba aastaid saabub igal talvel aeg, kus inimesed tulevad kirveste, saagide ja teravate konksudega metsa, ning raiuvad või saevad maha kõige kaunimad kuused. Seejärel lohistatakse kuused teravate konksude abil linnadesse, kust puud loomulikult mitte kunagi enam tagasi ei tule.

“Miks?” küsisid kuused üksteiselt ja teistelt puudelt.

“Milles on kuused süüdi, et inimesed tulevad igal talvel ning raiuvad ja saevad maha kõige ilusamad ja suuremad, või siis kõige armsamad ja väiksemad?”

Nii rääkisid kuused, ning teised puud ei osanud neile vastata. Puud mäletasid, et see pole siiski alati nii olnud. See komme sai inimestel alguse vaid mõned sajad aastat tagasi, ning levis seejärel kõikjale maailmas.

Ühel talvel just enne jõule saabus metsa üks väga vana Jõuluvana, kes oskas loomade, lindude ja puude keelt. Ta märkas kohe, et kuusepuudel on mure.

“Mis teid vaevab?” küsis ta sõbralikult, ning istus ühe kännu peale jalgu puhkama.

“Me muretseme selle pärast, et varsti tulevad jälle inimesed, ning hakkavad kuuski maha raiuma. Miks nad seda teevad?” küsis üks väga vana ja suur kuusk jõuluvanalt.

Jõuluvana ohkas ja lausus: “Jõulud on selline aeg, kus inimesed teevad üksteisele kingitusi ja proovivad oma sõprade ja lähedaste suhtes olla eriti tähelepanelikud ja head. Toas olev kuusk on ilus ja selle juures on hea koos istuda.”

Vana kuusk mõtles tükk aega, ja vastas: “Kuid kas me ei peaks proovima elada nii, et oleme oma sõprade ja lähedaste suhtes kogu aeg eriti tähelepanelikud? Me ei peaks ju olema head ainult üks kord aastas, vaid iga päev.”

Jõuluvana noogutas väsinult: “See on tõesti nii. Ja inimesed kipuvad seda mõnikord unustama.”

Nüüd ütles vana kuusk: “Kas ei saaks teha nii, et inimesed tulevad jõulude ajal lihtsalt koos perega metsa kuuski vaatama? Siin metsas oleme me palju ilusamad ja õnnelikumad, eriti veel kui on õhtu ja taevas säravad tähed.”

Jõuluvana vastas: “Ma ei saa nii teha, kuid ma võin inimestele teie jõulusoovi edasi anda. Olen kindel, et mõned inimesed jätavad nüüd kuused raiumata või ostmata. Võibolla tulevad mõned inimesed ka metsa ja vaatavad kuidas te elate. Võibolla inimesed isegi kuulevad, kuidas puud omavahel räägivad.”

Edvin Aedma 08’