ilu ja kurbus

Sain just Karl Ristikivi "Hingede öö" läbi.
mulle väga meeldis see raamat. ma ei oskagi öelda, miks. võib-olla tundus kuidagi sõbralikult sürrealistlik? kuigi ma tean, et ristikivi oli kurb põgenik ja ka see raamat on kirjutatud kurvast põgenikust, siis oli mul millegipärast seda hästi hea tunne lugeda, nagu lesiks soojas vannis. lugesin hästi aeglaselt, kuna sündmuste kerge seosetuse, unenäolisuse ja sügavuse tõttu oli raske jälgida.
lõpp oli ka ilus. ja on tõenäoline, et ma ei saanud kõigest piisavalt põhjalikult aru, aga sellegipoolest tundub see raamat mulle sõbralik ja hea.

Tundus, et autor võtab teemakäsitlust (põgeniku ennast analüüsivat seletuskirja) kuidagi vabalt, kuigi see oli ilmselt üks tema kõige sügavam sõlm ja probleem. Võib-olla on see, et nii arvata julgen, hea illustratsioon sellele, et ma raamatust aru ei saanud. A võib-olla oli ristikivi päris okei tüüp. (selles mõttes, et oskas kõrvalt näha oma probleemianalüüsi, mitte selle ikkes vaevelda)
Aga üks näide:
"Ta ulatas Stanleyle mu mantli, kaabu ja käekella, nagu ei oleks tal enam võimalik neid mulle otse üle anda." Stanley avas uuesti lifti ukse.
'Oleksime need peaaegu unustanud,' ütles ta veidi süütundlikult.
'Mis oleksid lugejad selle kohta öelnud!' mõtlesin ma ehmatusega."

Täiuslik nali! Kirjaniku ninanips (hihi) lugejale, et ärge arvake siin midagi, et ma aru ei saa, et see on ainult lugu ja mitte tegelikkus. Näitlejad saavad laval ka aru, et nad on näitlejad ja mitte Faustid. Tekkis tahtmine need kaks viimast rida vastiku raamatusodijana klambriga kokku tõmmata ja kõrvale lihtsalt HAHA kirjutada.

kokkuvõttes jäi mul selline tunne, et olen lugejana sõbralik ja heatahtlik, ent intelligentsipuudega inimene, kes naeratab juhmilt vastu oma näiliselt rõõmsameelsele õpetajale, tegelikult mõistmata tema sisemist kurbust.