ilus maa

sain kakskümmend kolm tundi tagasi sellise kirja:

/Põld/ Teatris NO99

Täna, 1. mail kell 15.00 külvatakse Teater NO99 ette suvioder, talinisu ja hernesort /Madonna/. Hiljem lisanduvad põllule rukkililled ning põllumoonid. Tera saab küpseks ilmselt juuli lõpus, viljapea langeb augusti alguses ning oodatav koristusaeg jääb augusti lõppu.

Põllul toimuvat on alates järgmisest nädalast võimalik jälgida ka Teater NO99 kodulehel asuvast veebikaamerast. Samuti hakkame pidama kodulehel Põllublogi.

Käesolev projekt on ilmselgelt igasuguse asjaliku rakendusvõimaluseta. Teater NO99 loodud põld ei ole põllumajanduslik nähtus ning teda ei ole võimalik kasutada toidutööstuse lülina -- rasked metallid, dioksiidid ja muu säärane mürgitab inimesi kokkuvõtteks siiski rohkem kui meie tänased saiad, mis püsivad värskena neli kuud. Seega -- Põld on antud juhul esteetiline ja poeetiline objekt, kuid ei maksa unustada ka võimalikke ökoloogilis-poliitilisi konnotatsioone.

Siin mõned tõlgendusvõimalused.

ÜKS:
Viljapõld linnaruumis on visuaalselt efektne ja hingeminev installatsioon. Kuldsed viljapõllud koos sinipunaste lilleaktsentidega loovad tervikliku ansambli, mida toetavad tihendatud kompositsioon ning valguse ja varju probleemide ambivalentne iseloom. Sõltuvad ju viimased mitte nähtamatu kunstniku käepuudutusest, vaid päikese trajektoorist. Säärasena teeb viljapõld viite mitte ainult Jüri Okase ja Raoul Kurvitza omaaegsetele /land-art /installatsioonidele, vaid ka impressionistide poole. Tasub meenutada, et viimased kujutasid sageli viljapõldude värvinüansse. Ühtlasi võib Põldu käsitleda ka KUMUs avatud näituse /Floromaania satelliitnäitusena.

KAKS:
Viljapõld linnaruumis tähistab katkestust urbanistlikus tehiskeskkonnas. Kui viimane oli veel 1970ndatel paljude utopilistlike praktikate tegevuspaigaks -- ka Tallinnas unistasid arhitektid totaalsest linnast, mis teeb inimeste elu paremaks --, siis tänapäeval nähakse linna Lääne kultuuriruumis sageli hoopis erinevate düstoopiate platvormina (vt ka Peeter Lauritsa sarja Tallinna taastamine/). Linn, mis kunagi oli moodne, seksikas, tehnoloogiline, ratsionaalne ja utoopiline, tähendab nüüd paljude jaoks hoopis inimvaenulikku kohta, kus individuaalsed
valikud kärbuvad ning kus tõelist elukvaliteeti asendab masinlik ja programmeeritav Süsteem. Viimasel ajal on selgelt nähtav inimeste püüd osta talusid Setumaale või kui see pole võimalik, siis kolida vähemalt nn põldudele -- individuaalelamutesse linnalähedastel tühermaadel. Nüüd kolib aga Põld linna. /The Field strikes back/.

KOLM
Eestlase arhetüübi lahutamatu osa on põllumajandusliku töö suur osakaal. Viljapõld on leidnud eesti kirjanduses ning kunstis lugematult arvul metafoore, tõlgendusi, lisatähendusi ning tema poetiseerimine on suurem kui ükskõik millisel teisel loodusobjektil. Viljapõldu nähakse lahutamatu osana rahvuskehandist. Seetõttu ei ole ka Põld mitte ainult vilja kasvamise koht. On vaataja valiku küsimus, kas ta näeb rukkililledest pungil Põldu rahvuspatriootilise z(estina või vastupidi: näeb eestlase traditsioonilise minapildi veidi vabamat käsitlemist, kui kanoonilised arusaamad seda lubaksid.

NELI
Põllu vahetusse lähedusse jäävad Eesti Pank ja Kaitseministeerium. Raske on leida arhetüüpsemat kolmikut: leib, relv ja raha. See seksikas kolmik keerab kõikvõimalikud tõlgendused juba sedavõrd sõlme, et nende lahtiharutamine võiks jääda professionaalide hoolde. Ühtlasi täname Kaitseministeeriumit, kes lubas ka endale kuuluvale maatükiksele vilja külvata. Loeme seda esimeseks märgiks, et mõõgad taotakse atradeks.

VIIS
Kas mäletate veel, kuidas Russell Crowe filmis /Gladiaator/ oma kodu meenutas? Seda, kuidas ta läbi kuldse viljapõllu kõndis ning viljapeadel sõrmede vahelt läbi libiseda laskis? See oli tema jaoks /kodu/. Kuna on teada tõsiasi, et populaarkultuur kasutab osavalt ära kollektiivses teadvuses olevaid märke ja sümboleid, siis taastoodab ka /Gladiaator/neid lõputuid lisatähendusi, mida viljapõllud üle kogu maailma endas kannavad. Kodu sümbol. Leiva sümbol. Elu sümbol. Vaene viljapõld ei saa enam ammu rahulikult oma põhitööle keskenduda, vaid peab pidevalt vastama kõikvõimalikele ühiskondlikele ootustele. See on kurnav.

KUUS
Praegune kriisiaeg võib aga Põllu lõpuks ometi tema lisatähendustest vabastada. Nüüd ei ole enam aega heietada mõtteid nagu Juhan Liiv seda tegi, kui ta kirjutas: /Ja vili lookas palaval/////löönd längu lõunapäikse all./////Ja palava käes peab ta/////ka ükskord valmis küpsema!/////Jah, soojust ahmib loomurind/////ja eluks muutub mullapind!/ Nüüd on käes suur võimalus, et viljapõld teeb ainult seda, milleks ta tegelikult on loodud: annab leivavilja. Esteetiliste, poeetiliste, ökoloogiliste ja poliitiliste eesmärkide täitmise asemel on Põld
lihtsalt põld. Ehk on siin, Teater NO99 ees, üks võimalikke lahendusi kriisile? Tarbimise asemel toota, ostmise asemel kasvatada? Sest jumal tänatud: kui sul ikka on kinnisvara, millele vilja külvata, elad sa kõik kriisid üle.


Kevadiste tervitustega
Teater NO99