hurrr yum

aah, minu ülikultuurne elu.
käisin kunstikooliga no99-s "rambot" vaatamas. hääletasime kirsiga tallinna, saime 10 minutiga peale. üks tore neiu oli, muuhulgas kahekordne eesti meister saalihokis .D sain temalt lisaks kõigele muule teada ka mõned huvitavad viinakokteilinipid.

rambo.
osades rasmus kaljujärv, sergo vares, risto kübar, andres mähar, jaak prints. lavastas kristjan sarv.

võimas. kehad liikusid lava peal, sees ja kohal, ronisid, kiikusid, hüppasid, rippusid, kisti alasti, sihiti relvaga, vaadati külma pilguga. madalsagedushelid. kaks ekraani.
kõige rohkem mulle meeldiski see, et tegevus toimus rohkem lava kohal kui selle peal. tellingud, võrgud, trossid. ebamugavatel hetkedel tehti ka publiku olukord lavatossu, prožektorite ja helidega võimalikult ebamugavaks. loomalikkus. need mehed .D sergo hääl. fuuuck.
omapära seisnes näitlejate kasutamises. üks element, mis lavastuse niivõrd omapäraseks muutis, ma mõtlen. sured ära - oled teine inimene laval. sured uuesti ära - oled kolmas inimene laval. kaks või kolm teist tüüpi surid ühe korra ja olid kaks korda. kaks surid alles lõpus, kui kõik läbi oli, sest nemad olid kõige tähtsamad. üks neist sai vahepeal rahustite üledoosi. kujuteldavaid koeri suri paar tükki, aga tagasi ei tulnud.

siinkohal üks fangirl: ghaaa sergo vares & rasmus kaljujärv mundrites!!! xD hurrr yum. ERITI sergo föderaalpolitseinikuna, kuulivesti & muu selle juurde kuuluvaga. kirsile meeldis risto kübar .D ehk rambo. millised metsikud juuksed & kõhukarvad & halastamu pilk harrr.
end of fangirl.
^_^
ühesõnaga, kui teil vähegi võimalik on, siis kaduge teatrisse.

koduteel kuulasin ööülikoolis loengut psühhedeeliast. hallutsinogeenid. muusika areng ja seotus sellega. teadvuse sügavamates soppides käimine. nagu kujuteldav rusikas silmaauku.