soe pimedus

Käisin üksi teatris.
Sarah Kane "4.48. Psühhoos" Athenas.
See on varalahkunud briti näitekirjaniku Sarah Kane (1971 - 1999) viimane näidend. Autor lõpetas näidendi mõned päevad enne enesetappu - ja just suitsiidist see näidend räägibki. See on väga initiimne, pihtimuslik kaemus iseendasse ja omalaadne testament mahajääjatele.
Etenduses on kolm persooni ja tegevus toimub kuskil suletud, kitsas ruumis, millest väljapääasu otsivad kõik, otsivad igaüks omamoodi. Ka suitsiid on üks võimalikke lahendusi. Kas on? Kas muud väljapääsu tõesti pole ?
Athena pööningusaal. Umbes 20 inimest saalis. (Jah, koos näitlejatega). Lavastus algab keset lava püstiseisva arstikitlis tõsise mehega. Pärast mõneminutilist vaikust hakkab ta küsimusi esitama, tänu millele ta seljataga kaks kägardunud naisekuju välja ilmuvad (välja valgustatakse). Edasi läheb umbes sellises rütmis: mees ehk arst on tõsine, süüdistav, isegi mõnitav, üks neiu on hullumeelne, masendunud, meeleheitel, etteheitev. Teise naise olekud varieeruvad samuti hullumeelsest & süüdistavast rahustavani. Kuigi ta vähemalt algusepoole kõik hullusemonoloogid kaasa lausub. Kogu tegevus kulgebki aeglaselt määratud vabasurma poole. Lõpus on laval üks kurb alasti neiu. kaob, tema taha ekraanile ilmub rahulik loodusvaade.

Ma ei osanud alguses suhtuda sellesse etendusse kuidagi. See ei avaldanud ei näitlejatöö ega mingite uuenduslike lahenduste poolest muljet, aga selles osas midagi otseselt puudu ka ei jäänud. Muidugi on depressioonis inimese hullusesööste raske välja mängida, selles mõttes olid need tüdrukud julged. Üks detail, mis mind häiris, oli liigne süüdistamine, etteheide, isegi sarkasm. See kahandas etenduse intiimsust. Peategelase enda vastandamine ja teiste süüdistamine. Nojah, see lihtsalt ei tule laval väga hästi välja imo.

Heli tegi kiwa. Heli oli hea. Väga hea. techno ja random noises.

Teksti autor Sarah Kane.

kirjutas etenduse mõned päevad enne enda enesetappu. Tekst oli hea. Ma usun, et kui oleksin lugenud teksti ilma etenduseta, oleks see mulle sügavama mulje jätnud. Või siis mitte?

Nojah. intiimsusest - selline algtekst ja konseptsioon eeldab intiimsust, aga isegi kui lõpus istus üks alasti neiu laval (mis tundus mulle isegi natuke ebavajalik), siis... intiimsust saab mängida siis, kui lasta publik & lavastus enda sisse, mitte neid eemale tõrjudes.
... .-.

üks teine arvustus. ma pole päris nõus.
vaadake seda filmi ka. see ongi kogu film.