kaks vana tamme

kaks tamme, kes kunagi olid lõvid, ja siis elasid nii vanaks, et nende käpad juurdusid maasse ja lakad-vurrud-kõrvad-silmad-koonud kasvasid taeva poole puuvõraks ja sabad sirutusid teineteise poole sõlmseongusse ning juured olid sama põimunud, et sügaval maa all koos põhjavett juues rääkida, mida silmad üleval taevas nägid ja mis helid kõrvu kostsid ja keda koonud suudlesid. mõnikord tahavad koonud suudelda ainult teineteist ja siis tundub puu all seisjale, et üleval tammevõras puhub tugev tuul ja maru.

minu hajumine kuhugi ülespoole

kihutada mööda öiseid teid lõputult, kuulata mingit progressive haussi, karvakasukas seljas, öhe
ja juua viskit
ja suitsetada... midagi... sigar on mingis mõttes hardcore, aga mingis mõttes pehmo
kaur ütles mulle, et oleneb, kui kamikaze ma olla tahan, kui küsisin, kas seda tõmmatakse alla või pahvitakse. kui tõmbad alla, kaob silmanägemine ära
aga see allatõmbamise tunne on suurem osa naudingust suitsetamise juures
fuck this
tõmban karvakasuka krae üles, rüüpan viimase lonksu viskit, vajutan gaasi ja tõmban sellise mahvi sigarit, et kõik läheb mustaks ja rool voolab mu käte vahelt ööpimedusse
ja tegelt kõige rohkem igatsen ma praegu seda põntsu
seda laupkokkupõrget takistusega
mis tuleb paratamatult, kui niimoodi autot juhtida
prahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh
täielik ja kõhklematu kontakt
intensiivne kohalolu, ja siis kohalolu totaalne kadu
õigemini minu totaalne kadu
pahh
läinud
kõik
korras
ainult selleks, et tunnistada, et mind polegi mitte kunagi olnud

äädikat ja sinepit ja soola

 "Ja see mõõk, mis tüdruku rindkeres aastate pikku oli seisnud, mis diagonaalis läbi tema oli kasvanud, paremalt poolt roiete alt – seal oli käepide – vasakule üles, otse läbi südame oli end sättinud, lõi paari sekundiga hõõguvkuumaks ja tõmmati välja, järele jäi tuline kõrbenud servadega jälg, tühi ja terav mõõga ase. Sisikond rebenes, tüdruk võttis tütre sülle, sättis puusale, naeratas, ütles: „Muidugi. Väga tore. Tervita teda minu poolt ka.”

Kätlin Kaldmaa, "Kakskümmend aastat hiljem"

f: R. Vahtras

Ebamugavaks jäänud narratiivid

toimetatuna ilmunud Eesti Päevalehes, 19.09.2014

Näitusel „Ebamugavad narratiivid“ joonistuvad välja kindlad temaatilised jõujooned, mis teoseid ühendavad, ent ilmneb ka üks vormiline probleem: mil määral kõneleb kunstiteos enda eest ise ning kui vajalik on kaastekst?

And there is, for me, no difference between writing a good poem and moving into sunlight against the body of a woman I love.

Audre Lorde, "Uses of the Erotic"

mõnikord hämmastab universumi ilu mind pisarateni puudutab puusa pahkluid luigeluid pehmelt nagu ööbimatulnud kass kui eatu müüt mu udusulis tibu katusel, kes paneb silmad kinni, et pead puhata puigelda unenäolisi äraspidiseid adrumadruseid marduseid mardikaid maasikamarju mahlakaid pinevuspidevus pehmete näppude trükkimine hommikuõhus kui tasa vihmasabin öös ehas koidus kuidas tunned end kui voodit jagad vaid kassi või kentauriga vahel vooditki öökappi lauanukka nukuhälli hingehalli hallakattu kata-krõõta kraabib kapja vahel hämmastab universumi ilu mind hingepõhjani ja siis mõtlen, kas hinge- nagu kaevupõhja loob pinnapinevus põhja pädevus looma kõhukarv vurr vurru vurri 

eile rahutus juba krudises mu istumise all, kui jakobi mäe samblaroheluses vahukoorega kohvi jõin ja teiste semiootikavastsetega lähedust süsteemina kirjeldasime

nüüd Berliini, juba tuttav see teekond

pööripäev

Foto Riho Vahtras