ärkasin ja selline nägu oli peas

Ärkasin, sest talvepäike paistis uksest sisse. Sai juba magatud kah. Tulin üles, tegin putru ja kohvi, avastasin, et polegi midagi väga pakilist lugeda nagu viimase nädala jooksul üldiselt olnud on. Taas siin linnaperifeerias aega loomas.

Viimasel ajal on originaalse panuse hulk oluliselt kahanenud, kuna toimub see, mille eest esimesel kursusel hoiatati - teadmiste kasvamine kasvatab rumalust. Mul on tunne, et mul pole eriti midagi öelda, sest kõik ümbritsev - õppejõud, doktorandid, kriitikud, magistritööd - on minust targemad.

Kirjutada on ka raske. Varem justkui sain hakkama filmidest ja teatrist ja kogemustest rääkimisega, nüüd parema meelega võtan sisse, mitte ei anna välja.

Tuli meelde see üle-eelmise, samasuguse talve luuletus:

kui vaataksin igal hommikul
arvo pärti kuulates aknast välja
ja otsiksin kõrgmäestikke

näeksin võib-olla
lõpuks kaugemale
lumemägede harjadest

ja ei tunnetakski enam oma ahistatust,
maailm

ökosemiootika reede

"..the meaning-carrier 'friend' has turned into the meaning-carrier 'food'.."

(Jakob von Uexküll, "The Theory of Meaning")

okou :(



"The microscopist looks to see whether the motions of a little creature show any purpose. If so, there is mind there"

(Winfried Nöth, "Ecosemiotics and the semiotics of nature")

Uurija vaatab mikroskoobist, kas pisikese olendi liigutused on põhjuslikud. Kui on, on selles pisikeses siputavas olendis teadvus. Maailma nunnuim avastus!

"semiotic imperialism"

(Nöth)

mmwhwhahahahaha

"Mind is not only in humans, but also in their natural environment. Peirce did not even believe in a dualism between matter and mind. Instead, he defended the general principle of continuity from nature to mind, which he called synechism. Instead of an opposition, there is contuinity between the mind and the natural environment." 

(Nöth)

i'm getting my mind blown here. or my  m a t t e r  blown?!

kõhklen

"Ometi ei tahagi me edasi minna. Me tahame ainult alles ükskord päriselt jõuda sinna, kus me juba asume."

(Martin Heidegger, "Keel")

mõuk

Mõtlesin varem, et ma vist enam ei armasta oma vana kassi eriti, kui ma temaga pikka aega polnud koos elanud. Kass oli kaua maal metsas elanud ja ainult rebastega ringi jooksnud, kräunus niisama nagu hull ja nõudis lõpmatult pai. Õnneks tõdesin hiljem, kassiga uuesti samma majja kolides, et kui viitsin varahommikul pärast pidust ööd koju jõudes tühjas toas seista ja oodata, kuni kass sööb, sest ta üksi ei julge, siis vist ikka armastan. 

käeharjutus

Jäigi nii, et Artishoki Biennaali avamistest nägin vaid kolme. Paco Ulman, Triin Tamm ja Timo Toots, kolm üleni erinevat kunstnikku või siis mitte kunstnikku.

Arhitekt Ulman pani üles video EKA mahalõhutud maja krundist, mille tagaseinal on ingliskeelne lause, et kunst ei vaja kunstnikku ning kruusaplatsil tiirutab sõge bemm. 

Ulman läks kriitik Kunnusega vesteldes väga häbelikuks, taandades end kunstnikupositsioonilt ning väites, et tegi sellise video, sest oli fun. Eneseirooniline südamevalu-fun vana kooli varemetel. Vestlusel, kus lõpuks räägiti hoopis  Kunnusega, muud väga välja ei tulnudki ja lõpuks tundus väljasõnastamata järeldusena, et tegemist on kunstiteosega, mille keskel on steitment, et kunst ei vaja kunstnikku, ja mille autor ei olegi kunstnik. 

Triin Tamm, kelle isik on tavalisele inimesele tundmata, seega hoopis teistpidine kunstnikuks olemine-mitteolemine, pani kaasaegse kunsti muuseumi baariseinale graafikapildi, kus kujutatud toaseina kolme uksega - mehed, naised ja kriitikud. Teose pealkiri vihjas kunagise avangardirühmituse Fluxuse liikmele Robert Fillioule, kes tegi ühes oma teoses eristuse meeste, naiste ja kunstnike vahel. Valisin tõlgenduseks lihtsaima tee - kuna AB on kunsti ja kunstikriitika festival, tegi Triin Tamm väga kiire kannapöörde ja viskas kondi kriitikutele - rääkige iseendast. Seda suurem osa kriitikuid oma tekstides tegigi. Kriitikutele meeldib rääkida iseendast. Artist talk toimus Skype'i kaudu, sest Triin oli Itaalias, aga noh, ta võis olla ka sealsamas mere ääres kõrvamajas ja need käed, mida publik nägi, võisid kuuluda kellele iganes. Oma teosest ta muidugi ei rääkinud, vaid näitas origami-tulpe. Oli etteaimatav, et midagi sellist ta oma kontseptuaalse (või pragmaatilise?) mõistatuslikkuse säilitamiseks teeb. 

Ja järgmisel õhtul Timo Toots, kes ei teinud mingit kontseptuaalset kunsti, vaid väga tehnilist sotsiaalset kunsti, arendades Soodevahest, ühest hiinalinlikust linnaosast Tallinna lennujaama külje all välja korraliku kultuurilinnaku hotelli, muuseumi, teatri ja muuga. EKKMi oli loodud justkui arhiiv sellest, mis Soodevahel toimunud oli. Kogu see töö tundus nii suur ja vaevanõudev ja väsitav, et au kunstnikule, ent mõistsin, et ma pole heas seisundis töö hindamiseks, kuna tol õhtul olin juba nii väsinud, et kõik tundus väsitav - Soodevahes töötamine, Semiosalongi korraldamine, koju minemine..

Aga mitte väsinud kunstist, vaid ärkvel olemisest kaks päeva järjest, kui ühel päeval konverents, öösel pidu hommikuni, tund und ja taas kaasaegse antropoloogia konverents mittekohtadest, mis Tartus on inimeste peades kogu linnale laotunud uueks sfääriks arenenud. 

Ükskord vanaisa küsis lõunalauas, et kas mul miskit muutunud on ka sellest, et taimetoitlaseks hakkasin.

"Kuulmine läks paremaks," oleks aus vastus olnud.

Mõni tsitaat kaklustrennist

treener: "Hea, Piret!"

treener: "Piret, hästi!"

treener: "Piret, väga hästi!"

vastused kõikidele küsimustele

Mõni väljavõte argikultuuride semiootika konspektist:

I deeply believe that everything will be OK.
The world is real.
And this is the general scheme for everything:

ürgne kogemisiha

mälumütoloogia

Nägin unes, et küsisin emalt, mida peale hakata imepisikeseks moondatud ajakirjanikuga, kes piimapakki peidetud oli. Kas tema väljalaskmine on turvaline, äkki tal on relv? Äkki ta polegi enam elus? Meil emaga mõlemal olid pikad juuksed ja pikad nõiakleidid seljas; olime hämaras kitsas maamajas. Ema ei osanud midagi arvata. Tegin väikse piimapaki otsast lahti ja nägin tollipikkust mundris mehelaipa piimas hulpimas. Kas võtta ta välja või lasta koos pakiga vetsupotist alla? Äkki muutub ta kokkupuutel õhu või veega tagasi suureks ja mida siis laibaga peale hakata? Ema oli vahepeal kööki kadunud, kasutasin piimapakki taskulambina, et temani jõuda, pimeduses kiiskavate silmadega kassi ja koera ees panin ukse kinni, sest mitte kedagi ei saanud usaldada, küsisin emalt, et miks ta juba peidikus ei ole, ja ronisime kahekesi sahvrisuurusesse seestpoolt lukku käivasse pimedasse ruumi, piimapakk jäi teisele poole.

Ärgates tekkis järellainena pähe unesegane mõte, et kui ma avastaksin äkitselt oma majast võõrvõimu sissetungijad, kas teeksleksin kurttumma, kelle silmis tühjus ja pilk ei fokusseeri, kelle peas ei paista olevat ühtegi mõtet ja ohutunnet ei taju, et mult info väljapressimine võimatu tunduks.