mälumütoloogia

Nägin unes, et küsisin emalt, mida peale hakata imepisikeseks moondatud ajakirjanikuga, kes piimapakki peidetud oli. Kas tema väljalaskmine on turvaline, äkki tal on relv? Äkki ta polegi enam elus? Meil emaga mõlemal olid pikad juuksed ja pikad nõiakleidid seljas; olime hämaras kitsas maamajas. Ema ei osanud midagi arvata. Tegin väikse piimapaki otsast lahti ja nägin tollipikkust mundris mehelaipa piimas hulpimas. Kas võtta ta välja või lasta koos pakiga vetsupotist alla? Äkki muutub ta kokkupuutel õhu või veega tagasi suureks ja mida siis laibaga peale hakata? Ema oli vahepeal kööki kadunud, kasutasin piimapakki taskulambina, et temani jõuda, pimeduses kiiskavate silmadega kassi ja koera ees panin ukse kinni, sest mitte kedagi ei saanud usaldada, küsisin emalt, et miks ta juba peidikus ei ole, ja ronisime kahekesi sahvrisuurusesse seestpoolt lukku käivasse pimedasse ruumi, piimapakk jäi teisele poole.

Ärgates tekkis järellainena pähe unesegane mõte, et kui ma avastaksin äkitselt oma majast võõrvõimu sissetungijad, kas teeksleksin kurttumma, kelle silmis tühjus ja pilk ei fokusseeri, kelle peas ei paista olevat ühtegi mõtet ja ohutunnet ei taju, et mult info väljapressimine võimatu tunduks.

Käisin kentauridega saunas. Emakentaur ja tütarkentaur.

Kõnelesid oma pehmete tämbritega ja jõid kapast kaevuvett.

öösel karjus õues rebane

hakkiv heli ja keskendumisvõime

Skype'i threesome uue projekti teemal, paras hakk ja lollid naljad.

kärt varastas ukalt relva

Hennamuda peas, leivakott ja talvemüts selle otsas, panen oma valges tornis järgmise perfoka kontseptsiooni kirja, seekord teisele mandrile. Vahepeal kiikavad lapsed ja varateismelised poisid üle uksetu ava sisse, nokakad peas, noorimad linalakad. Valges kuubis kümmekond juntsut ringi jalutamas, sest väikevend on küla peal popp poiss.

suviselt suvalised

Raamatuid polegi lugenud, rohkem päikses ja vihmas ringi vaadanud, et kustpoolt muusika tuleb. Kuru Plirr oli päevil leitsak ja öil lõõsk - tantsu. Maatee kaudu jalutasime seitsmekesi prillid ees ja turban peas oja äärde, kus jääkülm vesi ja palju parme, hiljem külanoorte sapakaga poodi õunu, otse sillalt, kus omad ja tundmatud kitarril; telgiplatsil auto risti päiksega, et varju visata. Viimasel keskpäeval pärast ujumist Kristinoga maanteekõrbemööda pealinna kalamaja akendele kõõluma, uinak päeval, öösel veinid ja naljad, pärast hilise hommiku piknikku keraamikatornis tagasi kõrbele, et äikesevihmas kordamööda viipamas käia ja rekkaga lõpuks läbi psühho-baltimaade, kesköövihmas koju, isa ja kass üllatunult uksel.

eksistentsialism südajuulis

Raamatukogus suutsin esialgu Camus' riiuli ees vaid valikuid tegemata seista, ent otsustasin, et kes suvel sellist asja ikka loeb ja võtsin hoopis Kaplinski, sest ta rääkis kirjanikuks saamisest, ja Tšehhovi novellid, kuna keegi oli sisekaanele helepruuni vildikaga kirjutanud: "Inimeses peab kõik ilus olema: nägu, hing, riided, mõtted."

kuu nagu kustuv päike

"Olin Phaetoni haual, mõtled korraks endamisi, aga sügis on käes ja jälle saad aasta vanemaks. Siis kujutled võpatades, kui pime on praegu Phaetoni haual ja kuidas kuused õige tasa kohisevad. Lõpuks paistab eemalt linna kuma. Korraks haarab sind kerge erutus, aga see vaibub peagi. Ükskõikselt sõidad linna sisse. Pidevalt tajud, et oled ainult seal, kus sa parajasti oled."

Mati Unt, "Külaskäik Phaetoni hauale"

viimane treffnerist

leenu lõpetamine oli väga huvitav pidu. priit võrdles oma kõnes leenut tallinna sadamast lahkuva laevaga, mis helsingi poole tüürib, saades valida, millist alust  ta kasutada tahab.. jaan meenutas leenu hüppetooli, kust külge jäänud komme hüpata on leenul nüüd väga hästi välja tulema hakanud. vanaema luges ette ühe leitud luuletuse ja leenu ise tänas kõiki nime- ja tegupidi läbi, öeldes, et ta perekond on maailma parim perekond, millega ma olen täiesti nõus. ta improviseeris kuidagi väga hästi huumori-siiruse piiril jalutleva sõnavõtu, küsides priidu veinipakkumise peale, et “kas mu kõne on nii igav või?” ja võttes kõik kokku lausega, et läheb geograafiat õppima selle pärast, et see teda huvitab, mitte mõnd järgmist saavutust taga ajama, mida temalt kui htg kuldmedaliga lõpetanult justkui oodatakse, aga samas võime kõik valmis olla ka selleks, et ta ülehomme mõnda tokyo ülikooli paberid sisse annab.

leenu ja kogu viljandimaapoolne hõimuharu on valgustunud seltskond inimesi, kes elavad kontaktis nii vaimu kui kehaga, mis on imetlusväärne. kõlab läägarmsalt, aga mis ma parata saan.

mittemiski genees

viljandis põhjamaalastega workshoppi tehes kohtasin huvitavaid nägusid, muuhulgas osalesin umbes sellises dialoogis (..päriselt ka..), kusjuures kaasmaalasega:

A: so you believe that Adam and Eve populated the whole world instead of it being the result of billions of years of chemical and physical processes?
B: pretty much
A: why?
B: I find it naive
A: So you don't think the idea that two people, created by some unprovable extraterrestrial force, is the origin of 6 billion people, is naive?
B: no

A: well, what do you think of different races?
B: I don't

A: do you question your beliefs sometimes?
B: no

dialoog on inglise keeles, kuna seltskonnas istus üks islandi tüdruk, kes kogu vestluse ajal 13-aastaselt oma usu avastanud ja siiani sellele kindlaks jäänud kreatsionistiga püüdis vaikselt olla,  et mitte õli tulle valada.