Naine Berliinis

Minu jaoks on praegu otsustav mu täiesti isiklik maitse. Moskvas ei tahaks ma elada. Mind rõhus seal kõige enam lakkamatu ideoloogiline kasvatustöö, siis kohalikel puuduv võimalus vabalt laias maailmas ringi reisida ning lõpuks igasuguse erootilise fluidumi puudumine. Sealne režiim ei sobi mulle. Seevastu Pariisis ja Londonis olin ma meelsasti. Kuid tajusin seal pidevalt väga valuliselt, et jäin kõrvalseisjaks, võõraks, keda kui välismaalast üksnes taluti. Pöördusin vabatahtlikult Saksamaale tagasi, kuigi sõbrad soovitasid mul emigreeruda. See oli hea, et koju tulin. Võõrsil poleks ma saanud kusagil juuri ajada. Tunnen, et kuulun oma rahva hulka ja tahan tema saatust jagada, nüüdki veel.

Aga kuidas? Punase lipu juurde, mis mulle noorusaastail nii särav paistis, ei vii mind enam tagasi ükski tee. Pisarate summa on ka Moskvas konstantseks jäänud. Minu vaga lapsehäll on mulle kaotsi läinud, Jumal ja sealpoolsus saanud sümboliteks ning abstraktseteks mõisteteks. Progress? Jaa, üha suuremate pommide suunas. Enamuse õnn? Jaa, Petkale ja kambameestele. Idüll omaette nurgakeses? Jaa, vaibanarmaste kammijatele. Mõnus äraolemine oma vara ja valduste keskel? Ajab minusuguse kodutu suurlinna-nomaadi naerma. Armastus? See on jalge alla tallatud. Ja kui ta taas tõuseks, siis oleksin ta pärast pidevalt hirmul, leidmata temas pelgupaika, julgemata eales tema püsivusele loota.

Võib-olla kunst, orjus vormi teenistuses? Jaa, kutsututele, kelle hulka ma ennast ei arva. Ainult kitsamas ringis saan ma tegutseda ja olla hea sõber. Ülejäänud on lõpu ootus. Sellegipoolest meelitab mind elu tume ja kummaline seiklus. Jään juba puhtast uudishimust seda kaasa tegema, tundes ühtlasi rõõmu hingamisest ja oma tervetest liikmetest.

– anonüümne autor

„Naine Berliinis”

the meaning is in the rhythm

väljavõtteid 2016-st

Väiksesse, kaardil justkui puuüraski uuristatud tänavasse sisse astudes jäi nurga peal silma üks sõstrasilmne pruunkihar, kelle särav pilk meid saatis. Ta jooksis järele ning asus isegi tube tutvustama. Hiljem pererahva ja kohalike berberitega fuajees piimakohvi juues tegi Abdel, nagu ta ennast tutvustas, ettepaneku õhtul katusel jointi suitsetada...

I want to spit bile everywhere and I want it to stain

„Send every bloody tampon you create to Mike Pence and he’ll still take away your reproductive rights. Grow out your pubic hair until it hits your knees and Trump will still see your pussy for the taking. Be rough like Rosie O’Donnell, or be polished and “good” like Ivanka Trump—they’ll use you either way, so you might as well be barbed and coarse enough to tear up their hands when they do. Now, all I hope for is to cause my own sort of minor destruction to the men who would otherwise take things away from me. I can never hurt them as much as they’ve hurt us (nor do I have the heart to), but can I hurt them at all?"

Madeleine Davies, „Becoming Ugly"

New York Public Library

I daydream on the idea that maybe all this barbarism and all these transgressions against ourselves is an equal and opposite reaction to something better happening in this world, some great swelling wave of openness and wakefulness out here.

Frank Ocean

need searibid ei olnud piisavalt piprased. olin nad ostsnud nostalgia ajel, kui rongijaama selveri pisikeses valmistoodete letis teiste sekka pressitud pakendit nägin, peal kiri „röövliribi”. see meenutas aega, kui isa tõi palgapäeviti või heldemas tujus koju sama nimega vürtsist liha, mis jättis pakkepaberile rasvaseid plekke.

ometi närisin neid nagu näljane kass, hammaste ja küüntega. sikutasin tühjas köögis püstijalu jahedaid konditükke ükshaaval plastikaatpakendist välja, rebisin lihast paljaks ja loopisin prügikasti.

hommikul olin ärganud mälestusega unenäost, kus sa ütlesid katkevas telefonikõnes, et oled teel. aga olid teel sinna, kus mind enam ei olnud. püüdsin sulle oma asukohta öelda, aga sa ei saanud aru, sest müra oli vali ja nii me enam ei kohtunudki.

tuleb lihtsalt öelda

Aga alati, kui ta lootis, et kohe midagi juhtub, ei juhtunud mitte midagi, mõistate? Ta tõrjus selle raske mõtte eemale, jälgides nüüd huviga oma paljast jalga, mis tolmusel puupõrandal liikus. Jalaga nühkides piilus ta silmanurgast isa poole, oodates selle kärsitut ja närvilist pilku. Aga midagi ei tulnud. Mitte midagi. Küll on raske imeda inimesi nagu tolmuimeja.
     „Issi, ma kirjutasin luuletuse."
     „Mis selle nimi on?"
     „Mina ja päike." Ja ta luges kohe ette: „Kanad aias pistsid nahka kaks vihmaussi, aga mina ei näinud."
     „Või nii? Ja mis on sinul ja päikesel luuletusega pistmist?"
     Ta jäi hetkeks isale otsa vaatama. Isa ei saanud aru...
     „Päike on ju vihmausside kohal, issi, ja mina tegin luuletuse, ja usse ma ei näinud..."
     Tüdruk vaikis.
     „Ma võin kohe uue teha: „Tere, päike, tule minuga mängima." Või pikema:

Ma nägin väikest pilve,

vaene vihmauss,

tema vist ei näinud."

     „Väga ilusad, kullake, väga ilusad. Kuidas sa oskad nii ilusaid luuletusi teha?"

     „Seal pole ju midagi keerulist, tuleb lihtsalt öelda."

Clarice Lispector, „Metsiku südame ligi" (tlk Riina Roasto)

Öö on ainus pimedus, mida oma ellu lasta

Warsan Shire
inglise keelest tõlkinud Carolina Pihelgas
avaldatud Värskes Rõhus

Mis meil on

Meie mehed pole meie omad. Isegi mu enda isa, kes ühel pärastlõunal minema läks, pole minu oma. Minu vend, kes on vanglas, pole minu oma. Minu onud, kes lähevad tagasi koju ja kellele lastakse kuul pähe, pole minu omad. Minu nõod, keda tänaval pussitatakse, sest nad on liiga palju – või liiga vähe –, pole minu omad.

Mehed, keda püüame armastada, ütlevad, et meie sees on liiga palju valu, me kanname liiga tihti musta, meiega olevat raske koos olla, me olevat liiga kurvad, et meid saaks armastada. Siis nad lähevad ära ja me leiname ka neid. Kas selleks me siia sündisimegi? Et istuda köögilaua ääres, lugeda sõrmedel kokku neid, kes on surnud, neid, kes on ära läinud, ja neid teisi, kelle võttis politsei, narkootikumid, haigused või teised naised. See on jabur. Vaata oma nahka, tema suud, neid huuli ja silmi, jumal küll, kuula seda naeru. Öö on ainus pimedus, mida oma ellu lasta, ja isegi siis on meil olemas kuu.