need searibid ei olnud piisavalt piprased. olin nad ostsnud nostalgia ajel, kui rongijaama selveri pisikeses valmistoodete letis teiste sekka pressitud pakendit nägin, peal kiri „röövliribi”. see meenutas aega, kui isa tõi palgapäeviti või heldemas tujus koju sama nimega vürtsist liha, mis jättis pakkepaberile rasvaseid plekke.

ometi närisin neid nagu näljane kass, hammaste ja küüntega. sikutasin tühjas köögis püstijalu jahedaid konditükke ükshaaval plastikaatpakendist välja, rebisin lihast paljaks ja loopisin prügikasti.

hommikul olin ärganud mälestusega unenäost, kus sa ütlesid katkevas telefonikõnes, et oled teel. aga olid teel sinna, kus mind enam ei olnud. püüdsin sulle oma asukohta öelda, aga sa ei saanud aru, sest müra oli vali ja nii me enam ei kohtunudki.

tuleb lihtsalt öelda

Aga alati, kui ta lootis, et kohe midagi juhtub, ei juhtunud mitte midagi, mõistate? Ta tõrjus selle raske mõtte eemale, jälgides nüüd huviga oma paljast jalga, mis tolmusel puupõrandal liikus. Jalaga nühkides piilus ta silmanurgast isa poole, oodates selle kärsitut ja närvilist pilku. Aga midagi ei tulnud. Mitte midagi. Küll on raske imeda inimesi nagu tolmuimeja.
     „Issi, ma kirjutasin luuletuse."
     „Mis selle nimi on?"
     „Mina ja päike." Ja ta luges kohe ette: „Kanad aias pistsid nahka kaks vihmaussi, aga mina ei näinud."
     „Või nii? Ja mis on sinul ja päikesel luuletusega pistmist?"
     Ta jäi hetkeks isale otsa vaatama. Isa ei saanud aru...
     „Päike on ju vihmausside kohal, issi, ja mina tegin luuletuse, ja usse ma ei näinud..."
     Tüdruk vaikis.
     „Ma võin kohe uue teha: „Tere, päike, tule minuga mängima." Või pikema:

Ma nägin väikest pilve,

vaene vihmauss,

tema vist ei näinud."

     „Väga ilusad, kullake, väga ilusad. Kuidas sa oskad nii ilusaid luuletusi teha?"

     „Seal pole ju midagi keerulist, tuleb lihtsalt öelda."

Clarice Lispector, „Metsiku südame ligi" (tlk Riina Roasto)

Öö on ainus pimedus, mida oma ellu lasta

Warsan Shire
inglise keelest tõlkinud Carolina Pihelgas
avaldatud Värskes Rõhus

Mis meil on

Meie mehed pole meie omad. Isegi mu enda isa, kes ühel pärastlõunal minema läks, pole minu oma. Minu vend, kes on vanglas, pole minu oma. Minu onud, kes lähevad tagasi koju ja kellele lastakse kuul pähe, pole minu omad. Minu nõod, keda tänaval pussitatakse, sest nad on liiga palju – või liiga vähe –, pole minu omad.

Mehed, keda püüame armastada, ütlevad, et meie sees on liiga palju valu, me kanname liiga tihti musta, meiega olevat raske koos olla, me olevat liiga kurvad, et meid saaks armastada. Siis nad lähevad ära ja me leiname ka neid. Kas selleks me siia sündisimegi? Et istuda köögilaua ääres, lugeda sõrmedel kokku neid, kes on surnud, neid, kes on ära läinud, ja neid teisi, kelle võttis politsei, narkootikumid, haigused või teised naised. See on jabur. Vaata oma nahka, tema suud, neid huuli ja silmi, jumal küll, kuula seda naeru. Öö on ainus pimedus, mida oma ellu lasta, ja isegi siis on meil olemas kuu.

i miss u so much

„Despite how open, peaceful, and loving you attempt to be, people can only meet you as deeply as they’ve met themselves.”

Пачка Сигарет

kaks naist tantsivad üksteisega hämaras toas

üks räägib seksitööst feminismi ajaloos

ja teine kuulab

teknošamaan

„Hilisemast ajast kasutab näiteks techno võtteid, mis pole lihtsalt muusikaline rütm, vaid üldisem afektiivne masinavärk. Techno puhul arutati päris palju, kas see on üldse muusika või mitte. Sel justkui puudusid „päris” kultuurile omased parameetrid. See on rütm, mis mõjub otse kehasse, ilma et sel oleks juures emotsionaalse mõtestatuse aspekt. /.../ „Me lihtsalt oleme intensiivistanud maailma, milles me elame. Techno-muusika tegi sedasama. See muudab su tehniliseks ja intensiivistab su kui anonüümse mittesubjekti. Sa oled lihtsalt sellises lõputus krambis, beats per minute’ite mõjuväljas. Veel üks aktseleratsiooni näide võiks olla muide ka 20. sajandi alguse futurism – omamoodi techno-muusika pretsedent." Tõnis Kahu, Müürileht

 „minu elu on sõna külge nii tugevasti seotud, et vahepeal on vaja need enda küljest sootuks raputada. selleks on hea näiteks tekno. teknopeod sobivad mulle ka sellepärast iseäranis hästi, et see väike skene ei läbusta ega lärma. kes ihkavad, annustavad oma õhtu droogivaliku ning astuvad tarmukalt tantsupõrandale, kes midagi ei annusta, astuvad samuti, juues kogu peo jooksul mõne õlle või vett ja vett ja vett. see hommikune kississilmine naeratav päike-just-tõusis-ja-keegi-saatis-veepudeli-ringi-käima-olek DJ-puldi ees on üks mu lemmikuid, millesse pidu suubuda võib. kedagi ei huvita, kui cool`id riided sul enda meelest parasjagu seljas on ja kellega sa siia peole tulid: sa oled meiega, sa oled hoitud." totukassa, v2nkuuver.blogspot.com

by Kwesi Abbensetts

Praha

foto: Lille