f: R. Vahtras

Ebamugavaks jäänud narratiivid

toimetatuna ilmunud Eesti Päevalehes, 19.09.2014

Näitusel „Ebamugavad narratiivid“ joonistuvad välja kindlad temaatilised jõujooned, mis teoseid ühendavad, ent ilmneb ka üks vormiline probleem: mil määral kõneleb kunstiteos enda eest ise ning kui vajalik on kaastekst?

And there is, for me, no difference between writing a good poem and moving into sunlight against the body of a woman I love.

Audre Lorde, "Uses of the Erotic"

mõnikord hämmastab universumi ilu mind pisarateni puudutab puusa pahkluid luigeluid pehmelt nagu ööbimatulnud kass kui eatu müüt mu udusulis tibu katusel, kes paneb silmad kinni, et pead puhata puigelda unenäolisi äraspidiseid adrumadruseid marduseid mardikaid maasikamarju mahlakaid pinevuspidevus pehmete näppude trükkimine hommikuõhus kui tasa vihmasabin öös ehas koidus kuidas tunned end kui voodit jagad vaid kassi või kentauriga vahel vooditki öökappi lauanukka nukuhälli hingehalli hallakattu kata-krõõta kraabib kapja vahel hämmastab universumi ilu mind hingepõhjani ja siis mõtlen, kas hinge- nagu kaevupõhja loob pinnapinevus põhja pädevus looma kõhukarv vurr vurru vurri 

eile rahutus juba krudises mu istumise all, kui jakobi mäe samblaroheluses vahukoorega kohvi jõin ja teiste semiootikavastsetega lähedust süsteemina kirjeldasime

nüüd Berliini, juba tuttav see teekond

pööripäev

Foto Riho Vahtras

"Ma ei ole kapsauss, ma olen mees!"

väike Oliver

Argipoeesia ja olmeromantika

Eva Mustonen “Argipoeesia “
08.05. – 01.06.2014 Tartu Kunstimaja väikses saalis

Tekstiilikunstniku haridusega Tartu kunstniku Eva Mustoneni esimesel isikunäitusel „Argipoeesia" on eksponeeritud installatsioonid ja käsitööesemed lugudele vihjavate pealkirjadega.

Nende esemelisus on metafoor argipäevale, kust nad pärit on või kuhu nad justkui kuuluvad. Mingid settinud tunded või juhuslik mõte on leidnud väljundi nende tuttavlikus vormis. Kuidagi teisiti olekski raske päevast päeva venivaid meeleolusid või ähmaseid äratundmishetki esitada. – Eva Mustonen

Ähmased või vähemähmased äratundmishetked meenuvad tõepoolest Mustoneni installatsioone vaadates. Valge siiditikand valgel kangal „MITTE MIDAGI EI MEENU“ (2010–2014) kehastab imestamapanevalt hästi seda tunnet, kui mitte midagi ei meenu. Kangas on materialiseerunud mäluhägu, kus monokroomse massina justkui veekeeriseid (hauakohti?) moodustavad pisted mõjuvad unustuse, poolelijäänud mõtetena, mälestusena mälestusest.

väiksed rõõmud naftamaardlas

bakatöö kirjutamine selle palavusega on vahepeal nii raske, et surub mind päise päeva ajal voodisse pikali. siis suudan end üles tulema inspireerida ainult mõttega, et huvitav, kui palju maksavad lennupiletid lissabonist bankokki.

juba lapsepõlves...

"..people are now told at an early age that all matter is really energy."

Thomas Nagel, What Is It Like To Be A Bat?