And there is, for me, no difference between writing a good poem and moving into sunlight against the body of a woman I love.

Audre Lorde, "Uses of the Erotic"

mõnikord hämmastab universumi ilu mind pisarateni puudutab puusa pahkluid luigeluid pehmelt nagu ööbimatulnud kass kui eatu müüt mu udusulis tibu katusel, kes paneb silmad kinni, et pead puhata puigelda unenäolisi äraspidiseid adrumadruseid marduseid mardikaid maasikamarju mahlakaid pinevuspidevus pehmete näppude trükkimine hommikuõhus kui tasa vihmasabin öös ehas koidus kuidas tunned end kui voodit jagad vaid kassi või kentauriga vahel vooditki öökappi lauanukka nukuhälli hingehalli hallakattu kata-krõõta kraabib kapja vahel hämmastab universumi ilu mind hingepõhjani ja siis mõtlen, kas hinge- nagu kaevupõhja loob pinnapinevus põhja pädevus looma kõhukarv vurr vurru vurri 

eile rahutus juba krudises mu istumise all, kui jakobi mäe samblaroheluses vahukoorega kohvi jõin ja teiste semiootikavastsetega lähedust süsteemina kirjeldasime

nüüd Berliini, juba tuttav see teekond

pööripäev

Foto Riho Vahtras

"Ma ei ole kapsauss, ma olen mees!"

väike Oliver

Argipoeesia ja olmeromantika

Eva Mustonen “Argipoeesia “
08.05. – 01.06.2014 Tartu Kunstimaja väikses saalis

Tekstiilikunstniku haridusega Tartu kunstniku Eva Mustoneni esimesel isikunäitusel „Argipoeesia" on eksponeeritud installatsioonid ja käsitööesemed lugudele vihjavate pealkirjadega.

Nende esemelisus on metafoor argipäevale, kust nad pärit on või kuhu nad justkui kuuluvad. Mingid settinud tunded või juhuslik mõte on leidnud väljundi nende tuttavlikus vormis. Kuidagi teisiti olekski raske päevast päeva venivaid meeleolusid või ähmaseid äratundmishetki esitada. – Eva Mustonen

Ähmased või vähemähmased äratundmishetked meenuvad tõepoolest Mustoneni installatsioone vaadates. Valge siiditikand valgel kangal „MITTE MIDAGI EI MEENU“ (2010–2014) kehastab imestamapanevalt hästi seda tunnet, kui mitte midagi ei meenu. Kangas on materialiseerunud mäluhägu, kus monokroomse massina justkui veekeeriseid (hauakohti?) moodustavad pisted mõjuvad unustuse, poolelijäänud mõtetena, mälestusena mälestusest.

väiksed rõõmud naftamaardlas

bakatöö kirjutamine selle palavusega on vahepeal nii raske, et surub mind päise päeva ajal voodisse pikali. siis suudan end üles tulema inspireerida ainult mõttega, et huvitav, kui palju maksavad lennupiletid lissabonist bankokki.

juba lapsepõlves...

"..people are now told at an early age that all matter is really energy."

Thomas Nagel, What Is It Like To Be A Bat?

vanaisast

Nägin unes, et vanaisa palus mul oma raamaturiiulit korrastada. Riiul oli minu peast kõrgemal ja sel oli vaid üks korrus ebakorrapärases rodus vanu nahkkaantega raamatuid. Küsisin vanaisalt, et mis nende raamatute sees on. Vanaisa vastas: "Minu muusikakriitika."
Suutsin endale üllatust selgitada ainult nii, et küllap kirjutab minu pealinnahärrast vanaisa, kes on viimased 50 aastat maal elanud, sellist muusikakriitikat nagu Sven Vabar:

Post rock on nagu kosmosesüstik: selleks, et ta lendu läheks, on vaja kohutavalt suurt algkiirenduse-jõudu maakera gravitatsiooni ületamiseks. Kui kasutada Mehis Heinsaare tabavat võrdlust loomingu kohta üldse. Kui post rockil toda hirmsat jõudu ei ole, siis ta lihtsalt mürgeldab ja mõurab ühe koha peal ning muudab lapikese emakest maad kasutuskõlbmatuks, aga lendu ei lähe. Valus vaadata ja kuulata. Või mis veelgi hullem – läheb küll, korraks, kuid siis plahvatab koleda pauguga. Ja jälle mõned kosmonaudid loojakarjas. Aga kui tal see jõud on, siis tuleb sellest muidugi üks võimas lend.

Täna, kui mängutoas oli laste sünnipäev juba peaaegu lõppenud, läks vanaisa toa otsa omaette piljardit mängima.

metakriitikat

Kirjutasin hiljuti Tartu Postimehesse Die Jungi näitusest Y-s ja monumentaalis. Olen küll praegu, tervelt nädal aega hiljem nõus sellega, mida seal avaldasin, aga taipasin, et põhiasi jäi ütlemata. [link]

Ma ei tea, kas artiklist jääb mulje, et kiidan seda näitust. St järgmist maaliosakonna "maali/dekonstruktsiooni" näitust. Tegelikult (ja sellest sain alles hiljem aru) on selle näitusega noored kunstnikud astunud ühte kunsti kõige sügavamsse ämbrisse.

Kõige ebahuvitavam kunst on see, mis pole muu kui kunstniku egotripp. Mis tegeleb ainult kunstniku enese isiku eksponeerimisega, suhestamata seda kuidagi analüütilisemalt kultuurikonteksti, enesest väljapoole vaatamata.

Minu meelest on Die Jungi liikmed isikutena toredad, kuigi ma ei tea, kui hästi nad taluvad kriitikat oma töö suhtes, aga kuidagi peab selle ju ära tegema ja lõpuks aitab ausus ja otsekohesus meid kõiki rohkem kui keerutamine.

Die Jungi näitus fetišeerib rühmitust ennast ja eelkõige JWG-d. (Saksa Rahvavabariigi teema, millele nad pressiteates viitavad, ei ole adekvaatne kultuuridialoog, vaid kostüümipidu.) Kõik, mis näitusesaalides toimub, on enesesse armunud JWG ülistamine, mille päästab kunsti pähe välja see, et seal on head maalid. Sketšid, sodipaberid, kõik, mis Y galerii keskruumi seintel on, on lihtsalt puhastamata egotripp.

Selles mõttes on kõige täpsem töö, mis neil üleval on, foto peale sirgeldatud tekst "I have a sixpack and nothing to do".

See jutt siin on ühe kunstniku ja kunstikogeja konstruktiivne tähelepanek teistele kunstnikele ja kunstikogejatele. Maailm on huvitav. Me ise oleme ka huvitavad, aga maailm on rohkemate muutujate tõttu keerulisem süsteem kui üks inimene ja seetõttu palju huvitavam. Meie enese kehast ja mõtetest huvitavam on see, kuidas meie keha ja mõtted maailmakeha ja mõtetega reageerivad, kuidas suhestuvad, mis kahe kokkupuutel sünnib.

Pehmeks minnes võib öelda, et noore rühmituse esimene näitus võib enesekehtestamiseks iseendast kõnelda, aga see väide õigustab end ainult siis, kui Die Jung ennastimetlevalt loorberitele passima ei jää, vaid liigub siit edasi.

Ma arvan küll, et Die Jungil on potentsiaali, sest nad on osavad ja targad ja neil on äge bändinimi. Aga rääkigem nüüd ideedest, mitte inimestest.