Argipoeesia ja olmeromantika

Eva Mustonen “Argipoeesia “
08.05. – 01.06.2014 Tartu Kunstimaja väikses saalis

Tekstiilikunstniku haridusega Tartu kunstniku Eva Mustoneni esimesel isikunäitusel „Argipoeesia" on eksponeeritud installatsioonid ja käsitööesemed lugudele vihjavate pealkirjadega.

Nende esemelisus on metafoor argipäevale, kust nad pärit on või kuhu nad justkui kuuluvad. Mingid settinud tunded või juhuslik mõte on leidnud väljundi nende tuttavlikus vormis. Kuidagi teisiti olekski raske päevast päeva venivaid meeleolusid või ähmaseid äratundmishetki esitada. – Eva Mustonen

Ähmased või vähemähmased äratundmishetked meenuvad tõepoolest Mustoneni installatsioone vaadates. Valge siiditikand valgel kangal „MITTE MIDAGI EI MEENU“ (2010–2014) kehastab imestamapanevalt hästi seda tunnet, kui mitte midagi ei meenu. Kangas on materialiseerunud mäluhägu, kus monokroomse massina justkui veekeeriseid (hauakohti?) moodustavad pisted mõjuvad unustuse, poolelijäänud mõtetena, mälestusena mälestusest.

väiksed rõõmud naftamaardlas

bakatöö kirjutamine selle palavusega on vahepeal nii raske, et surub mind päise päeva ajal voodisse pikali. siis suudan end üles tulema inspireerida ainult mõttega, et huvitav, kui palju maksavad lennupiletid lissabonist bankokki.

juba lapsepõlves...

"..people are now told at an early age that all matter is really energy."

Thomas Nagel, What Is It Like To Be A Bat?

vanaisast

Nägin unes, et vanaisa palus mul oma raamaturiiulit korrastada. Riiul oli minu peast kõrgemal ja sel oli vaid üks korrus ebakorrapärases rodus vanu nahkkaantega raamatuid. Küsisin vanaisalt, et mis nende raamatute sees on. Vanaisa vastas: "Minu muusikakriitika."
Suutsin endale üllatust selgitada ainult nii, et küllap kirjutab minu pealinnahärrast vanaisa, kes on viimased 50 aastat maal elanud, sellist muusikakriitikat nagu Sven Vabar:

Post rock on nagu kosmosesüstik: selleks, et ta lendu läheks, on vaja kohutavalt suurt algkiirenduse-jõudu maakera gravitatsiooni ületamiseks. Kui kasutada Mehis Heinsaare tabavat võrdlust loomingu kohta üldse. Kui post rockil toda hirmsat jõudu ei ole, siis ta lihtsalt mürgeldab ja mõurab ühe koha peal ning muudab lapikese emakest maad kasutuskõlbmatuks, aga lendu ei lähe. Valus vaadata ja kuulata. Või mis veelgi hullem – läheb küll, korraks, kuid siis plahvatab koleda pauguga. Ja jälle mõned kosmonaudid loojakarjas. Aga kui tal see jõud on, siis tuleb sellest muidugi üks võimas lend.

Täna, kui mängutoas oli laste sünnipäev juba peaaegu lõppenud, läks vanaisa toa otsa omaette piljardit mängima.

metakriitikat

Kirjutasin hiljuti Tartu Postimehesse Die Jungi näitusest Y-s ja monumentaalis. Olen küll praegu, tervelt nädal aega hiljem nõus sellega, mida seal avaldasin, aga taipasin, et põhiasi jäi ütlemata. [link]

Ma ei tea, kas artiklist jääb mulje, et kiidan seda näitust. St järgmist maaliosakonna "maali/dekonstruktsiooni" näitust. Tegelikult (ja sellest sain alles hiljem aru) on selle näitusega noored kunstnikud astunud ühte kunsti kõige sügavamsse ämbrisse.

Kõige ebahuvitavam kunst on see, mis pole muu kui kunstniku egotripp. Mis tegeleb ainult kunstniku enese isiku eksponeerimisega, suhestamata seda kuidagi analüütilisemalt kultuurikonteksti, enesest väljapoole vaatamata.

Minu meelest on Die Jungi liikmed isikutena toredad, kuigi ma ei tea, kui hästi nad taluvad kriitikat oma töö suhtes, aga kuidagi peab selle ju ära tegema ja lõpuks aitab ausus ja otsekohesus meid kõiki rohkem kui keerutamine.

Die Jungi näitus fetišeerib rühmitust ennast ja eelkõige JWG-d. (Saksa Rahvavabariigi teema, millele nad pressiteates viitavad, ei ole adekvaatne kultuuridialoog, vaid kostüümipidu.) Kõik, mis näitusesaalides toimub, on enesesse armunud JWG ülistamine, mille päästab kunsti pähe välja see, et seal on head maalid. Sketšid, sodipaberid, kõik, mis Y galerii keskruumi seintel on, on lihtsalt puhastamata egotripp.

Selles mõttes on kõige täpsem töö, mis neil üleval on, foto peale sirgeldatud tekst "I have a sixpack and nothing to do".

See jutt siin on ühe kunstniku ja kunstikogeja konstruktiivne tähelepanek teistele kunstnikele ja kunstikogejatele. Maailm on huvitav. Me ise oleme ka huvitavad, aga maailm on rohkemate muutujate tõttu keerulisem süsteem kui üks inimene ja seetõttu palju huvitavam. Meie enese kehast ja mõtetest huvitavam on see, kuidas meie keha ja mõtted maailmakeha ja mõtetega reageerivad, kuidas suhestuvad, mis kahe kokkupuutel sünnib.

Pehmeks minnes võib öelda, et noore rühmituse esimene näitus võib enesekehtestamiseks iseendast kõnelda, aga see väide õigustab end ainult siis, kui Die Jung ennastimetlevalt loorberitele passima ei jää, vaid liigub siit edasi.

Ma arvan küll, et Die Jungil on potentsiaali, sest nad on osavad ja targad ja neil on äge bändinimi. Aga rääkigem nüüd ideedest, mitte inimestest.

lõputu elu

Põhiasi, mis mind kogu aeg painab,

on see,

et kuidas elada kõiki neid elusid -

jalutada Tartus, tegutseda Tallinnas, ujuda ja suudelda Lissabonis, kunsti teha New Yorgis ja õppida San Franciscos, matkata mägedes lõunas ja põhjas, inimestega sõbraks saada Senegalis, Alžeerias, Marokos, Lõuna-Aafrika vabariigis, Beninis, Togos, Ghanas, Nigeerias ja Nigeris, koostööd teha Poznanis ja Lvovis ja ära armuda Berliinis, massaaži õppida Bankokis ja mediteerida Bangladeshis, vaadata puid Jaapani ürgmetsas ja pidutseda Tokyos, tantsida Havannas, korjata puuvilju kuskil Austraalia farmis ja seksida hütis keset Malaisa džunglit, kirjutada raamat Peterburi korteriaknast välja vaadates ja suitsetada Jamaikal

ning samal ajal

elada oma kallimatele lähedal,

tulla koju nende juurde,

olla koos.

ma ei tee mitte midagi meeste pärast. ma teen kõike kirjanduse ja raha pärast. raha teen reisimise pärast. reisin kirjanduse pärast.

Katkestan korra Deleuze'i ja Guattari Kafka-teemalise artikli lugemise, et soovida edu brasiillannast sõbrale, kellel on tulemas rindade suurendamise ja kõrvade vähendamise operatsioon.

kael näeb aeda

Värsid kulgejale

Edvin Aedma 2013


Taoism on eesti keeles kulgemism,
Budism on eesti keeles virgumism.

Kulgemism küsib, kuidas teekonnal olla
Virgumism küsib, kuidas kohale jõuda

Kuidas kohale jõuda, rääkis
sõber Siddharta
Kuidas teel käia, rääkis
sõber Lao.

Kulgemine seisneb astumises
olukorrast olukorda
iga olukord nagu pärl hetkede pärlikees
pärlikeesid ajas lõputu kimp
pärleid igas pärlikees lõputu hulk
iga kimbus olev kee - kulgeja üks saatus
iga kulgeja samm - maandub uues pärlikees.

Kogu teekond ja see kuhu jõutakse
on täpselt võrdse väärtusega.

Kulgeja vahendid - kooskõlas eesmärkidega
rõõmu eest ei maksta kannatusega
Ebatäpne tee ei vii täpsesse kohta
parimal juhul
vaid tagasi täpsele teele.

Kulgeme kõik,
kohalejõudmise poole
kes ei kulge teadlikult
võib sattuda kannatusesse
kes kulgeb teadlikult
kulgeb kannatustest mööda
sest kulgeb optimaalsuses.

Kannatused kulgevad sellest mööda
kellele pole vaja õppetundi.
õppetundi pole vaja sellele
kes puhastumas vastuoludest
puhastuja õppetunni jaoks - sama puhas kui puhastunu.

Teadlik kulgeja
küsib mis on optimaalne
käitub imetlusväärselt
räägib imetlusväärselt
mõtleb imetlusväärselt
soovib imetlusväärselt
kulgeja on kooskõlas
kõigega mis tema ümber
sest
kulgeja on kooskõlas
kõigega mis tema sees.

Muutub kõik,
muutub kulgeja.

Ei muutu miski,
ei muutu ka kulgeja.

Kõik muutub kogu aeg
kulgeja muutub kogu aeg.

Kui soovid toimida toimimata
pead soovi täitumiseks
loobuma sellest päriselt.

Toimimine toimimata on suurim kulgemismi kunst.
see on nii suur vaikimine
et maailm ise hakkab laulma.
see on nii suur liikumatus
et maailm ise hakkab liigutama.

Tühiste soovide täiuslik vaigistamine -
täidab suurimad soovid.

Kui soovid toimida
läbi toimimise
pead soovi täitma ise.

See on suurim virgumise kunst.
see on iseenda parimaks versiooniks saamine.
Kuuldavasti keerulisem kui kulgemine.
Tõenäoliselt aga sama lihtne.

Iseenda parimaks versiooniks võib saada
vastuoludest puhastudes.

Kelles üksindus,
selles kaksindus.

Kellel kaaslane,
sellel hüvastijätt.

Suur ajutisus valitseb mateeriat.
Kõik millel vorm, kaotab vormi.
Maine mis koos, jõuab lahku.
Maine mis lahus, jõuab kokku.

Kulgeja ei kiindu ajutisse
kiindub ajatusse.
Kulgeja ei kiindu inimesse,
kiindub armastusse,
kulgeja ei kiindu isegi armastusse
kiindub armastamisesse.

Kulgeja kulgebki armastades
armastuse sees
armastuse abil
armastuse poole
kulgeb armastusena.