olen mõistnud,
et enam-vähem iga uuritava
võib asendada iseendaga



?

maailm on frukt

Mu põhikooliaegsed klassikaaslased, kellest lahkumisega see blogi algab, on täiega tähelepanuväärsed tüübid. Alustades vähemalt poole tosinaga neist, kellest pooltega käisin samas sõimeski, kes on siiamaani mu parimad sõbrad, ja lõpetades nende kaakidega, kellega koolis küll samas kambas ei hänginud, aga nüüd täiega hästi läbi saan. Põhikoolis olime ka päris väljapaistev klassikollektiiv oma kirju sisemise dünaamikaga (nt ma kuulusin hipi-punkarite kampa, aga meil olid veel ossid ja linnukesed ja...), aga nüüd on pea igaüks omaette rännu läbi teinud ja mingeid ootamatuid eriteadmisi omandanud. Meie seas on päris mitu maailmarändurit-eneseavastajat, poliitik, näitleja, saksofonist, helilooja, fotograaf, merejalaväelane, tantsija, kunstnik-rätsep, kehakultuurlane, mõni ebatõenäoline pedagoog, bikini fitness staar, endisest satanistist küünetehnik-abielumees, rohkem kui kolm lapsevanemat, üks siiani koos olev paar jne. Enamikuga on selline tunne, nagu oleksime samast pesakonnast pärit kutsikad.

Ma ei tea, kas lapsepõlvesõpradega ongi nii, aga mulle tundub imetlusväärne, et nii suur osa meist endiselt suhtleb omavahel, vahel ootamatult, viimasel ajal eriti ootamatult, ja et nii paljud meist nii ootamatuid arenguid läbi teinud on. Seda enam, et käisime mingis suvakas äärelinna kaakidekooli kunstiklassis.

Illustratsiooniks (kõik mainitud inimesed siin on mu põhikooli klassikaaslased; pole vist vaja mingit anonüümsust taotleda): just rääkisin paar tundi Peetriga, kellega lasteaias vist rohkem kaklesin, aga põhikooli ajal me väga ei seganud üksteist. Rääkisime toortoitumisest ja mediteerimisest ja rändamisest ja droogidest ja vaimsest arengust. Peeter ei saanud eelmisel nädalavahetusel toimunud Helena sünnipäevale tulla, kuna ta oli parasjagu Leedus Vipassana meditatsiooni laagris, 10 päeva vaikimist. Robi rääkis, et paar nädalat tagasi oli Peeter ta endale kuhugi võssa järele kutsunud, et ta ta jõest välja tõmbaks, kuhu ta oli mingi matka ajal sattunud. (See võsa metafoor, nagu ka "lääbuuu!" ja "vähemalt pole see bensiin", mis nii tollel peol kui igal teisel meie seltskonna peol endiselt kõlavad, on Rolandi/Kirsi kõnepärlid.) Ja nad mõlemad on siuksed tüübid, kes tunduvad esmapilgul rohkem klubihundid. Kui Kirss sinna sünnale kohale jõudis, meenus Raulile, kuidas nad olid eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Taco Bellis täiesti juhuslikult kolmekesi jooma ja südant puistama sattunud: Raul, Kirss ja Tauno Kangro.

Ja näiteks Kristjan tegi endast täna sellise video:
https://www.youtube.com/watch?v=iVOAyLd30lE


Põhikooli lõpus pidasin eneselegi ootamatult aktusel lennu esindajana kõne, mille pidin juba ammu sellest blogist täismahus maha võtma, sest seda hakati liiga paljudes teistes koolides ette lugema, aga pildi joonistamiseks (mitte nende lõputute kunstilaagrite maastikuguaššide mõttes, vaid metafoorselt) sellest, mis toimus, poolteist lõiku:

"Usun, et kooli jõuame eelkõige klassikaaslaste pärast. Meie teeme üksteise päevi paremaks, õpetajaid talutavamaks, tunde põnevamaks. Keegi küll ei oska mõõta kadund aja hinda, kuid mäletame me seda aega küll. Olgu, reedeõhtuid ehk mitte nii hästi, aga kolmapäevahommikuid? Selliseid, kui klassiuksest sisse astudes sai tšellomängu sünnipäeva puhul kuulda, turvameestega sõjajalal olla, tundidest põgeneda, et salaja kellegi pool šokolaadilikööri maitsta või lihtsalt niisama kolm tundi järjest aulas jämmida.
Loomulikult on 9 aastast koolirutiinist ka teaduslikus mõttes kasu olnud. Olen kindel, et vähemalt kellelgi meist on arenenud välja mingisugunegi loogika ning lisaks täiuslike spikerdamise, pärast kolmandat tundi koolist kadumise või kodutöö tegemata jätmise strateegiatele teame me veel väga hästi, et miinusmärk sulu ees muudab märgi sulu sees ja alus + hape = sool + vesi. Need teadmised oleme omandanud tänu õpetajatele, kes taluvad meie egoistlikku puberteeti ja suudavad meid ka pärast pauguhernelugu kutsuda kullakesteks." 

Kõige paremini annab seda kõike edasi hoopis üks muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=_bfMjJu4GCc

kass on läinud pehmeks kui pajuurb

Avaldamata käsikirjas on Malevitš kirjutanud: „Miski pole igavene. See tähendab, et mitte ainult keha, vaid ka idee pole igavene. Idee, et inimene sünnib igavesti uuesti uues kehas, eksisteerib ainult sureliku inimese teadvuses.“

olmekamm

raadi surnuaed viib otseteed maxima parklasse. sõitsin sinna mööda tänavat, mille avastasin üleeile. hauakividel panin tähele nimesid, mida kannavad mu sõbrad pere- või pseudünüümina või mida kannan ise, tagasiteel oli viimasel silmajäänud kivil kirjas Tartu.

kodu poole sõites, tagasi seminaritööd Tartu ja Mitte-Tartu müüdiloomest kirjutama, hakkas peas vaikselt mõlgutuma nali seoses kunagi "Mustrituvastusest" meelde jäänud täheldusega:
the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things.

Ent siis, kui olin just keeranud viimasele sirgele, kus enne kodutupikut avardub korra veel vaade jõeluhale, nägin puusara all oksi korjamas karust meest, kelle nahktagi seljal oli kiri

ANOTHER REALITY

Panin oma eatule kassile nime: Nõtke Mõuk.

päike, lumi, hauarahu

Läksin eile esimest korda surnuaia kaudu koju. Muidu on kodutee täis müra ja soppa, kui minna autotee kõrvalt, aga täna tuli esimest korda pähe põigata sisse teekõrvasele surnuaiale.

Kõndisin lumise luhani laskuval künkaserval otse surnuaia ääres, kus lumest turritasid müürivaremena välja kalmukivid. Puud olid kõrged ja raagus ja kõigeüleulatuvad, päike paistis nii mulle kui haudadele kui all laiuvale luhale. Kauguses sillerdas võsavarjus peaaegu lahti sulanud jõgi. Linn paistis selja taga taamal - paar kirikutorni; künkalt jõe poole vaadates nägin kilomeetrite kaugusel veel mõnd hoonet, mida tuvastada ei osanud.

Surnuaiavaikus suutis autotee kära peaaegu täielikult summutada. Künkaservale jõudes vaatasin ringi, et mis luhapoolt paistab ja kas siin inimesi on. Kalmistu ääres, linna eest aialippide taha peitu pugenud, istus üks poiss kui maailma äärel, mõtlesin, et ta süstib heroiini, aga ei, ta sõi õuna.

Jalutasin mööda künkaserva surnuaia lõpuni ja ronisin üle nõgise lumevalli tagasi teele.

laundž lehe tn kirdekurvis

tugitoolid võsa vahelt lagendikule, keerasime näod päiksesse ja sõime barbarisse

polyamory proven

Lepiku tänavat pole olemas

Lepiku tänavat pole olemas. Ma teadsin juba enne Lepiku tänavale minema hakkamist, et see on see tänav Supilinnas, mida olemas pole. Mööda Kroonuaia tänavat reipal sammul silla poolt Toome suunal kõndides tuleb vahetult enne avardi nõlva teha ootamatu ja ebatõenäoline pööre paremale, et õigele rajale jõuda. Siis olen Lepiku tänaval, mida kinnitab väike eikusagisuunas näitav tänavasilt puuvõrade kõrgusel. Lepiku tänavale jõudnud, tuleb hakata tegema täpsustusi sihtkohas - leida üles õige maja õige korteri õige uks. Ent kuna Lepiku tänavat pole olemas, pole see kerge, sest nii majad kui korterid irduvad eksistentsist sisse-välja. Ei tea, kuhu nad ära kaovad, kui neid parasjagu ei ole, nii et tuleb neile lihtsalt nende eksistentsihetkel peale jõuda.

Niisiis seisatan ühe suure kollase maja ees, mille vastas on maja aadressiga Lepiku 4. Küsin hoovist väljuvalt isalt lapsega, et kas see on Lepiku 3. Ei, vastab isa, see on hoopis Kroonuaia tänava maja. No muidugi! Lepiku tänavat pole ju olemas. Kõnnin edasi. Nurga tagant voolab tänavajõge pidi minuni järgmine potentsiaalne Lepiku kolm. Helistan Jonesile, kes seal sees peaks olema, ning avaldan oma kahtlevat kohalolu. Jones tuleb vastu, juhib mind esialgu hoopis puukuuri, ent siis üles oma korterisse Lepiku kolmes, milleni jõudmiseks tuleb kõndida üles treppidest ning siis, kui arvad, et oled juba kohale jõudnud ja mujale pole enam minna, kõndida üles veel ühest aknaaluse nurga tagant ilmuvast trepist, mis viib puumaja pööningule. Justkui välisseina pimedusest avaneb uks ootamatult avarasse korterisse nagu tagahoovi riidekapis.

Ent ühekordne kohalejõudmine ei tähenda seda, et tee on selge ja nüüd võib eksimatult kohale jõuda igal korral. Ei. Lepiku tänavat pole olemas, sellel tänaval millegi üles leidmine on erakordne sündmus, sest iga tänavasse ankurdatud ruumi kohalolu võib nihkuda sinu kohalolust hetkega ära.

Teisel minemisel Lepiku kolme ärklikorruse korterisse jõudis silla poolt Toome suunal kõndides teha tulev pööre kohale oluliselt ootamatumalt ja ebatõenäolisemalt. Lausa äkitselt. Pärast pööret kõrgus ka Lepiku kolm mu silmi kiiresti ja äkitselt, justkui maja oleks otsustanud lihtsalt varem kohale tulla. Äkkjõudmisest üllatununa hakkasin ettevaatlikult üles sammuma puutreppidest, mis kõrgemale jõudes järjest pimenesid, ise kaheldes, kas olen ikka õiges majas. Supilinnas pole ju ükski maja teisega äravahetamiseni sarnane? Lepiku tänaval ei või iial teada. Kolmandast, nurgatagusest trepist teadsin üles minna küll, samal ajal puutalasid ja vanu rattaid seirates, et kas needki võivad mõnes majas täpselt ühesugused olla...

Kui jõudsin ärklikorrusele kohale, polnud korteriust kusagil. Astusin paar sammu edasi ja tõmbasin ettevaatlikult lahti kaldlaega ruumi tagaseinas oleva ukse, mis mind vaid pimedasse kappi juhtis. Vajutasin käe alla jäänud nuppu seinal. Kuskil helises uksekell. Pimedusest avanes uks valgesse ruumi. Üle läve piilus prillidega vanahärra, siis pikajuukseline naine ja siis pistis hall kass nina välja. Küsisin, et kas see on Lepiku kolm. Maja on küll Lepiku kolm, aga mis korterit te otsite? Ma ei tea, vastasin. Kas siin kõrval on veel üks korter? Lõbustatud segaduses sain vist vastuseks, et võib olla küll, igal juhul sulges kolmik ukse ja koputasin pimeduses paistva ukselingi kohale. Jones avas. Kohal.