asjad

käisin eile kunstnike liidu majas jevgeni zolotko uut tööd vaatamas (täna avatakse, minge). seisin seal pööningul tuuletõmbes, lugesin piiblikirja ja vaatasin valgeid paberraamatuid ja leppisin endaga, leppisin mõttega, et see on kunst kui keskkond ja suutsin veidi rohkem lahti lasta pahameelest, mis mul kunsti suhtes tekkinud on, millest need perfokad sündinud on, isegi pahameel kontseptuaalse kunsti vastu lahtus veidi (kuigi jevgeni pole kontseptuaalne kunstnik), sest see tundus päris tervislik keskkond, vaimses mõttes tervislik koht kust olla - kunsti sees. kuidagi rahustav, selge. ja siis.. astusin peale maas vedelevale tuviskeletile. praksaki! lajatas reaalsus lagipähe. jäi üle vaid kaduda, alakorrusele veini jooma.

half a letter to sassa

Hey! How's life in Gezellig Town?
Life's been oddly crazy here lately. The lecture series is running smoothly, yesterday we had to end the discussion by forcing on an applause, because the key keeper lady came to the classroom and said the building is going to be locked up in a few minutes... I proceeded with the lecturer and with his friends (the older generation of Tartu artists), who casually had drank two bottles of red wine during the lecture in the first row, to the studio of one of them, in the house of Tartu Artist Society... also, I spent the last week in Poland with one of my best friends and partner in art, Kristino, participating in a workshop. We built a sauna with a few finnish dudes, cos there was just toooooo much talk about art going on, to the level of overconceptualizing everything, that we just wanted to do something real.. however, Kristino and I also made a performance, where we just talked in front of the audience as we had been talking in our room the whole week about what we think about stuff, and it made some laugh, some angry, but in the end of the performance, in the meta-analysis part, we forbid everyone to start talking about our thing right after it and just escaped back to our room, took our messy table that we had used with us and were ready to listen to our crew's opinion not before the late night when me, her and one of our Finnish friends had long been hiding in our room from all the art talks, drinking beer and eating sunflower seeds, when all of our crew came do to the same, crashed in our room and the Johns, two incredibly smart Americans with completely different artistic backgrounds said: this was sooooo great what you did, i'm so proud of you, BUT never do this again. too intriguing. yet, your skill in sending criticism through comedy is really good, but you should rather focus on helping people rather than just saying what you don't like. and of course, how much we tried to hide from discussing art, a 4-hour-long discussion followed. that was the intellectual peak of the workshop and the next morning, i could speak no more..

...

veinijoojate eest semiosalongis sain järgmisel hommikul osakonnalt pahandada, aga nüüd on kõik korras, kolime Nälga;
poolas käisin MoKSi kaudu, projekt Ground 5, lennuki ja mitte häälega
rääkimispohmakas laupäevahommikul suubus peoks suvalises poznani baaris, kus kristinoga ööks tantsupõrandale pühendusime, vaid korra, pärast keskööd baarist vett küsima minnes, kui kaheksa sloti puudumise tõttu peaaegu vastu näppe oleksime saanud, vajusime vestlusesse olukorda päästma tulnud ukraina kunstnikuga, kellega jutt ei lõppenud enne, kui tema meiliaadress pisikesel paberiribal mu rahakoti vahel oli

vegan win

ma ei tea, kas olen väga osav, väga näljane või avastanud secret ingredienti, aga söön juba teist õhtut järjest maailma parimat salatit. kusjuures kaht erinevat.

kartulisalat my style (tahtsin kartuli asemel lillkapsast kasutada, aga õhtul hilja koju jõudes olid kartulid nii varmalt juba valmis keedetud, nii et ei viitsinud lillkapsaga jamada. ka muu peale kaerakoore ja paprika on köögist leitud juhuslikult)

2 keedetud kartult
paar lehte jääsalatit

üks väike või pool suurt paprikat

üks küüslaugukurk

pool avokaadot

2-3 spl kaerakoort (kaerast tehtud koor. poes on)

maitsestamiseks musta pipart ja soola/sojakastet

tükelda kogu kraam, salatit võid rebida, lao kaussi, vala koor ja sojakaste peale, lisa pipar. ära segamisega vaeva näe, saad ka kihilisena süüa. kui piisavalt vara selle peale tuled, võid kurgi jätta viimaseks kihiks ja maitsestada enne selle lisamist, sest küüslaugukurk on üsna tugeva maitsega ja ise sojakastet ega midagi ei vaja (ma tulin selle peale alles hiljem, aga kuna salat tuli siiski välja maailma parim, siis pole vist väga vahet).

Teine superfakinghea salat oli eilne oasalat:

pool purki punaseid ube

üks väike või pool suurt paprikat

jääsalatit

rohelisi oliive

2 spl kaerakoort

sojakastet, pipart

oad kaussi, paprika tükkideks ja kaussi, jääsalat, oliivid, koor ja kaste-pipar. segada pole vaja (võid, kui tahad, mul lihtsalt kauss pole piisavalt suur).

jah.

keerub kaela

Ma pole paar päeva telefoni mantlitaskust välja võtnud. Nüüd võtsin. Kaks sõnumit.

28.01.2012 06:48 Marjorie: I'm home and safe :)

28.01.2012 06:50 Marjorie: Was i dreaming or the party finish because the police was there?

:D nunnu. tõepoolest, läksime Marjorie'ga reedel pärast õhtusööki minu pool üle tee ühikapeole, mis lõppes, tuleb välja, kell 7 hommikul. Ma ei märganudki, et nii üle käte läks, et politsei kohale tuli, aga küllap oli mul siis muud tegemist.

täielik ja kõhklematu jaatus

Occupy Wall Street, Wikipedia:

...they had suggested the protest via their email list and it "was spontaneously taken up by all the people of the world.”

isn't that the perfect scenario for anything.

annan hagu

tahtsin lihtsalt öelda, et

I'M TRIPPIN BALLS

sest ringtreeningust on veel endorfiinid veres

ja elevus kevade pärast,

sest taas hakkan korraldama SEMIOSALONGI my love

mis on vägev ja põnev ja huvitav ja põhjus tuleviku ootamiseks

ja et mitte ringtreeningu endorfiine kahe silma vahele jätta

siis

faking vihm ja rahe ja külm ilm ei ole mingi põhjus, miks mitte ette võtta pooletunnist rattasõitu võimlasse, klapid kõrva, dubstep mängima, ja LÄHED ja ei otsi vabandusi, sest don't be a lazy fatass, be a badass. ja see on nii faking hea tunne, mõtled, et võiks teha iga päev ja siis meenub, et TEEDKI IGA PÄEV sellist asja. FUCK YEAH

minu kultuuripärand?

Eero Epneri artikkel NO99 käigust Odéoni.

Odéon Eesti kontekstis

1906

André Antoine’i juhtimisel kujuneb teatrist mastaapne eksperimentaallabor. “Julius Caesari” lavastust valmistatakse ette kuus kuud, sellesse on kaasatud lisaks näitlejatele 500 statisti ja 7 tehnilist töötajat. Antoine peab kompromissitut võitlust kunsti õiguste nimel ning seab kunstilised vajadused ettepoole rahalistest.

Toimub esimene Eesti kunstinäitus põllumajandusnäituse raames. Maalid on läbisegi juurviljadega.

...absurdistki rääkides...

this is how I feel sometimes

this is how I get over stuff

this is how I let go