oomaigaad

TÄHENDUSTE LAVIINITAOLINE ISEPALJUNEMINE

(Lotman kammib)

plörts

vegan peedihummus. nii äge pilt .D

koerust teeks küll

Piret:

i just got home, spent the whole day with other international students in a nearby town that has the shape of a pentagram

paddled some canoes

Kareem:

you're really living it up over there

this was definitely a good choice

Piret:

i don't feel like living it up tho... it feels like the real thing hasn't even started yet..

Kareem:

the real thing?

you mean life?

Piret:

hah

i mean social situations that i really would enjoy and cherish

Kareem:

when i think about the things you've probably done, i can't imagine many situations that would excite you

maybe some sort of demonstration

Piret:

yes! i'm secretly hoping to be a part of one somewhere

but what to you mean by things i've probably done?

Kareem:

dunno, i just imagine you and kirss getting into trouble or doing crazy things together

Piret:

.D

you already seem to know us so well... but you're right, we have done some crazy things and gotten into trouble

if kirss was here....

Kareem:

lol

you both have a look of mischief in your eyes

Piret:

.D

we do. the mischief is half of the fun of being friends with kirss

but i've gotten into trouble with Kristi & Triinu as well, so go figure..

Kareem:

birds of a feather, flock together

Ja tõepoolest! Paadisõidud lastega* on toredad, aga isegi hiljem rongis tänuliku muljetamise kuulamine ei suutnud mind olukorda kuidagi entusiastlikumalt suhtuma panna. Keegi ütles "woosh, what a day" ja keegi teine ütles sama ja ma lihtsalt mõtlesin, et "I've had worse", sest emotsioonimälust kerkisid pinnale sellesuvised seiklused, kus ma päriselt ärkan hommikul üles ja ei suuda uskuda, kus ma olen, mis toimus ja mida ma järgmiseks tegema hakkan. Perfokamaraton suvel (Patarei, Kliima, Avamaa ja Project Human) ja kõik, mis kaasnes ja paralleelkulges, tegi paraja trenni selles osas. Nii et mida järeldada? Mul on olnud nii lõbus, et kõik, mis tuleb, tundub igav? Asi pole tegelikult lõbusas ega igavas, vaid pigem on selline tunne, et tunde- või tunnetusskaala on sügavnenud kogemustega. nagu trenni tehes suudab keha järjest rohkem saavutada. nagu siis, kui oled lusikaga kaevanud geomeetriliselt põhjendatud kindluse, on jahust 6-meetrise läbimõõduga mandala lusikahaaval ehitamine lapsemäng.

*alati, kui teen mingit sünkroniseeritud tegevust pundi omavanustega (st varajastes 20ndates olevate inimestega), tekib tunne, nagu lasteaiarühm oleks ekskursioonil. mitte tegevuste lapsikuse pärast või midagi, lihtsalt selline tõsiseltvõetamatuse tunne tekib.

riik loojangus

Nägin unes pundi inimestega kuhugi kõndimist, kus kogemata plaksu tehes märkasin, et pingil istuv joobnud aafriklane selle peale kohe valvsaks muutus. Kahtlustasin kohe, et küllap ta on hõimust, mis omavahel click-language'is suhtles, aga nüüd seal (Euroopas?) alla käinud. Selle peale hakkasin kõike plakse ja klõpsatusi seltskonnas tähele panema.

Kõndisin kõrvuti ka aafrika naisega, kellest noorem ei pidanud pingele vastu ja ütles mulle, et Ghanas (?) ei ole enam naisi. Ta mõtles seda tõsiselt.

Hakkasime ükshaaval kuskilt kõrgelt, justkui lae alt alla hüppama. Keegi hüüdis: "Euroopa on lõppenud!" Ronisin pinnalt pinnale, et poleks nii kõrge langemine, ajasin kõikuma hiiglaslikul kaminasimsil oleva massiivse kivist mehetorso, mõtlesin Soomest ja ei tundunud tähtis, et see põrandale kildudeks võib kukkuda, all nägin vana sõpra, kes maha prantsatades püsti tõusis ja asjalikult minema kõndis, ülejäänud olid lihtsalt inimesed, ilma Euroopata.

proficiency

Use these fragments to make a clear and unambiguous thesis statement:

mythological consciousness
descriptive consciousness
proper names
a child’s mind
different eras throughout history

Nederlandse Dagboek

Hollandi päevikut ma enam siia ei kirjuta, teen tervikliku narratiivi uude blogisse: tudengiplaneet.blogspot.com, nii et hoia silm tollel blogil. Hoian pikad olukorrakirjeldused emotsioonipainetest eraldi.

Pilt

Oude Kijk in 't Jatstraat

Käisin ühel erasmuslaste peol, kus suutsime pundiga esialgu leida vaid täiesti inimtühju baare, kus mürtsus popmuusika ja led-prožektorid ruumi maitsekust värvitäppidega kahandasid. Grupp hoidis kokku, liikudes ühest baarist teise pika ja kõhna mustanahalise prantslase juhtimisel, kelle sümpaatne nägu karjal silma peal hoidis, samal ajal pikkade kätega õiget suunda näidates. Vestlesin ühe Saksamaal üles kasvanud Bosnia poisiga Jugoslaavia sõdadest ja dubstepist ning vahetasin sõnu lapstudengitega Indiast ja Hispaaniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kuid kellegagi päriselt kontakti ei leidnud. Minu jaoks lõppes pidu tantsubaaris Rumba, kui hispaanlased prantslastega põranda vallutasid ja isegi kolmas väike hele hollandi õlu ei suutnud täiesti juhuslikest inimestest koosnevat seltskonda paeluvamaks muuta.

Linnapale on siiani olnud malbelt sõbralik. Täna paistis päike ausalt ja siiralt, laskmata end aeg-ajalt varjutada vihmapilvedel, mis siin pool Euroopat eriti kavalalt pea kohale kulgevad. Sain kolmandal päeval korteri, koos millega kaasa veidi bürokraatiajamu, teisel nädalal ilusa suure musta värvi omafietsi koolivennalt, kes lisatööna rattaid parandab. Kool pole veel alanud, olen ainult paberitega siia-sinna käima pidanud. Nädala alguses kolis ka esimene korterikaaslane sisse, sakslanna Hannah, kes alustab bakaõpinguid psühholoogias. Tagasihoidlik neiu, kes vaatamata oma esmapilgul arale karakterile on üllatavalt palju reisinud. Hängisin temaga aktusel ja mujal, kuulates kriitilist analüüsi Ameerika kultuurist, mille sees elas ta kogu eelmise aasta.

Esimene koolikutse toimus 31. augustil. Infomess. Vestlesin juurat õppima tulnud poisiga Slovakkiast (esimene idaeurooplane, keda kohtan!), kellega on meil loengud samas majas.

Samas küsis üks ameeriklane, et kas pidin Eestist Hollandisse tulekuks viisa hankima.

Armeenia perekond, kes seda korterit välja üürivad, tõid mulle ilusa punase Rijksuniversiteit Groningeni kilekotitäie kartuleid ja sibulaid.

tõsielumärul kapptoas

Paljud viimase aja uned seovad vanu sõpru ohtlike olukordadega.

Sõitsin pisikese jalgrattaga sissesõiduhoovi sisse, kus ajas punt inimesi oma hämaraid asju, võtsin kiilaspeaga armnäolt tumepruuni sigareti, et tõmmata üks mahv ja jätkata kulgu. Tundmatu kraam hakkas ülikiiresti pähe, mõjudes amfetamiinilikult, mistõttu kiirendasin käiku oma naeruväärselt väiksel rattal, et kiiresti jõuda hotellitoa voodi alla, peitu mind jälitava narkodiileri eest. Uimas unustasin reetva ratta toa ukse ette, mille akendest vanad klassivennad Sander, Robi ja Ingmar lõukoertena mind piidlema asusid, mõtlesin, et vanad tõprad ja reeturid, ent hiljem selgus, et lapsepõlvepunt siiski minu poolel, eksitamas diilerit. Nagu ikka, kulmineerusid hingematvalt põnevad sündmused ootamatu lõpuga, tagaajamistseenis kasutasin trepikojast püstloodis alla laskumiseks vaid käsi.

Saatsin isale rinderaporti ülevaatega olukorrast ja uue telefoninumbri & aadressi. Isa kirjutas vastu: "Äge! ISSI". .D

Varbaotsad on kingapunased öösel vihmaga kojujalutamisest.

Stephensonstraat

Istun pubis Drie Gezusters (Kolm Õde), sest siin on tasuta wifi. Ülikooli raamatukogus olin peaaegu wifi käsitsi seadistamisega hakkama saanud, kui mult RUGi parooli küsiti, mis istub paberi peal 3 km kaugusel kodus.

Pubi asub Grote Marktil, linna keskel turuplatsil, kus praegu tümpsub mingi tsirkusemuss. Kõik on inimesi, rattaid ja telke täis.

Eile kolisin koju sisse! Elan tüüpilises Hollandi majas järskude treppide ja sügavusse minevate majadega. Sain endale täiusliku ärklitoakese* - kapisuurune, üks aken pitskardinaga, üks voodi, üks kapp, kõik. Potentsiaal ärklitoaromantikaks on üüratu. Aken käib õnneks lahti. Alla elutuppa tulles tekib Tuhktriinu tunne, võõraslaps perekonna elutoas. Elutuba on õnneks ilus, suur, valge ja pehme, köök on ka korralik. Tore on omada jälle kööki & vannituba, mida ma ei pea 30-100 inimesega jagama.

Hommikul oli ilus ärgata, valgus paistis sisse. Vaade pole suurem asi, ehitusplats, aga valgus oli ilus. Teate küll Madalmaade valgust, mis kunstnikud hulluks ajab.

Eile hängisin itaallasest Erikuga, kes on siin juba paar aastat elanud, tegime minu pool tomatisuppi. Ta leidis, et varastatud ratta ostmine polegi niiii suuuur patt, sest rattad peavadki kogu aeg ringluses olema... ja isegi kui ostad kelleltki näiliselt legaalselt kasutatud ratta, on see ilmselt mingil hetkel oma elu jooksul vähemalt korra kelleltki varastatud. tuleb lihtsalt öösiti kesklinna kõrvaltänavatel jalutada ja kui keegi ligi ujub ja 7-eurost ratast pakub, siis süda rindu võtta... (sel hetkel matkis ta hollandikeelselt dialoogi kahtlase ärikaga.)

Täna pidin paraku ratta Hengile tagasi viima, aga eile sain sellega veel ringi kruiisida. Leidsin oma kodu lähedalt ühe hiiglasliku pargi. Sisse sõites sain kohe aru, et tegemist on väravaga teise dimensiooni. Suvalisele väiksele rajale põigates sattusin seenemetsa (ifuknowwhatimean) ja läbi selle uude elamurajooni, kus kõik oli sümmeetriline. Erik rääkis, et kui seal pargis piisavalt kaugele sõita, satus metsikute loomade territooriumile, kus on pühvlid. ?!

*Leidsin selle kamernet.nl kaudu, NL sait, kuhu inimesed ilma vahendajata oma väljarenditavaid tube üles panevad. saatsin lihtsalt iga päev kirja igale uuele pakkujale, kelle toa rent oli alla 300 €