Van Oldebarneveltlaan

Teine päev Groningenis.

Tartust lahkusin kl 5 hommikul, bussijaama jalutades, 20-kilone kott seljas, Tartu kesklinn oli mattunud uttu. Vaikus, ainult mõndade piduliste hämarad siluetid kauguses, nende seas Kirss ja Kristi, kellele pidin ühikavõtmed üle andma, teisedpooled käevangus ja peotujus. Viimane lonks kellegi õlut enne lahkumist, pidin end haaretest lahti rebima, et jõuda bussile.

Ülejäänud rännak kulges hägusas unesegases seisundis, sest ma polnud tol ööl magama läinudki, Tallinnast Riiga, Riiast Amsterdami, rongiga Groningeni, järgmise rongiga õigesse peatusesse, õigele tänavale, õige maja ette.. Kõik oli väga lihtne, sest kogu teekond oli tähistatud noolekestega. Välja arvatud päris lõpp, kui suutsin õigele tänavale jõudes veidi ära eksida, kuni end täpselt õige maja eest avastasin.

Päevikust:

II peatus. Tallinna lennujaam. Check-ini maandusin kui unest. Süsteem tundub liiga lihtne. Vaatan ootesaalis Spidermani multikat. Pea on tühi. 7:46

III peatus. Riia lennujaam. Lend Riiga äkks ülikiiresti, tukkusin, vaatasin pilvi. Lennuk oli itaallasi täis. Uni murrab. Poolteist tundi aega. Hakkan Lessingut lugema. 9:28

IV peatus. Schiphol, Amsterdam. Rongijaam. Olen siiani süsteemiga hästi hakkama saanud. Euroopa kohal pilvedes lennates tuli tahtmatult meelde "Solaris", "müriaad" ja hiiglaslik beebi. /.../ 14:03 (EST 15:03)

Elan praegu Couchsurferi kaudu leitud malaislase juures (kusjuures tema leidis minu), eile näitas ta mulle pärast õhtusööki rattaga ringi sõites linna. Täna kruiisisin omapäi, käisin vaatamas üht korterit, kuhu homme sisse kolin. Pärast korterivaatamist sõitsin paar tundi niisama ringi, lõpuks ära eksides ja vihma kätte jäädes. Rattaid on siin tõesti palju. Inimesed on siin tõesti sõbralikud. Üks iseloomulik seik oli, kui mass kogunes sillapiirde taha, sest laevad sõitsid mööda kanalit ja sild oli eest ära tõstetud.. Rattaid järjest kogunes ja kogunes... Lõpuks, kui sild lahti tehti, hakkasid kõik korraga sõitma, tekkis armee tunne. Paar jalgsi ameeriklast mu kõrval kommenteerisid, et oh my god it's like in a movie. Blokkisin kogemata ühele vanamehele tee, mille peale teine vanamees mulle silma tegi.

Tänasel dinneril malaislasega vestlesime teemadel, mis panid teda päris mitu korda ütlema "that's what life's about", niiet olen üsna väss, homme kolin uude koju ja tsekin kooli-kontorisse, ülehomme saan loodetavasti ühe tuttavaga kokku, mida olen juba ammu oodanud, hangin kuskilt ratta ja saan inimestega sõpradeks.

what would asimov do

segane suvi on olnud. täna naasin maalt pea- & ihupuhkuselt, aga enne seda treenis närvi psytrance'i festival Project Human. Kultuuritolmu kestvuskatsel meid tähele pannud DJ kutsus sinna perfokat tegema. läksime Kristinoga päev varem kohale, et kohta tšekkida, olles enne paar päeva veetnud Tammelinna baasis kilest tulnukakookoneid meisterdades.

võrumaal on lust hääletada. kuigi seal üht konkreetse järve ülesleidmine õnnestub alles siis, kui satud sellest 10 km raadiuses elava kohaliku autosse, aga kõik on piisavalt abivalmid, et selline asi kindlasti lõpuks juhtub. kolmapäeval kristinoga võruka autos õuele sõites, saia mugiv põnn süles, jäi mulje, et sattusime hoopis grillpeole, aga õnneks oli tegemist siiski festivalirahvaga ja ööde jooksul kogunes juurde.

paar järgmist päeva veetsime kuskil kössitades või telgis magades, sest keha ootas perfokat ja oli säästurežiimil, pealegi vihma sadas ja kohutavalt külm oli. järve läksime vaid kaks korda ujuma, alguse öös ja lõpu hommikus.

psytrance'i vaid veidi nautides jõudis lõpuks kätte reede, perfokapäev. seadsime päevaga seti üles, öösel ronisime kookoneisse ja alustasime chatti.

Pildid: Kati Orav

Project Post-Humani kontseptsioon:

Projekt kajastab omavahelise kommunikatsiooni väärtuse nihet high tech tuleviku jõuväljas. Peegeldame oleviku vahenditega ühte võimalikku tulevikku, kus meie ainus side reaalsusega on HTC/i-Phone nutitelefon. Viibime igaüks eraldi piiratud ruumis, mis assotsieerub meie enda jaoks füüsilise isolatsiooniga virtuaalses piiramatuses, samas sünnieelse seisundiga kui olukorraga, kus välise reaalsuse olemus pole veel kindlaks määratud, omades potentsiaali olla ükskõik missugune.

4 tundi kilekookonis võrkkiiges, LED-prože süles, purjus-pilves inimesed katsumas ja inimlikkuses kahtlemas, soovides igast kraami mu õhutorustikust sisse puhuda/ajada/valada. ma ei lasknud end millestki segada ja keskendusin nutil trükkimisele, vestluse jätkamisele. roll nihkus iseenesest paika, pahur kosmoselaevamees. minu olukord ei olnud kõige hullem, sest kookon ei olnud täielikult suletud, sündides surusin membraani lihtsalt lõhki. rauli kopsuaur imendus rastadesse, õhu meeldivalt kuivaks jättes. kristino istus kui saunas, kinni, hingates läbi toru, välja tulles tegime keisrilõike.
pärast perfokat pidasime oma peo maha, neli tundi tantsu-jalutamist-jäises järves ujumist, kella kaheksa aegu otsustasime asjad kokku pakkida ja tartu (esialgu 20 km kauguse võru) poole jalutama hakata. õnneks võttis meid mitte väga kaugel festivaliplatsist peale turvamees, kes läks varahommikust dušši otsima ja meid võrru viskas. juba tunni pärast tartus, kus äkkuni ühikatoas.

Ulrich Ichabod, droitetist.operator, Absur Dibot

[8/13/2011 2:28:10 AM] droitetist.operator: Juhtumas on midagi 2gedat
[8/13/2011 2:28:05 AM] Absur Dibot: Alustan mittefenotyybiliste geenide kombineerimist
[8/13/2011 2:28:38 AM] Absur Dibot: Mida sk2nnerid n2itavad?
[8/13/2011 2:28:53 AM] droitetist.operator: Kookonid t6mbuvad krimpsu
[8/13/2011 2:28:56 AM] Ulrich Ichabod: Mitokondrid synteesivad energiat
[8/13/2011 2:29:19 AM] droitetist.operator: Gaasipedaal on p6hjas
[8/13/2011 2:29:46 AM] Ulrich Ichabod: Klaustrofoobia eneseyletus
[8/13/2011 2:29:54 AM] Absur Dibot: Moodustub puhtast energiast kers
[8/13/2011 2:29:56 AM] droitetist.operator: Mees v6tab kuju
[8/13/2011 2:30:17 AM] droitetist.operator: Ta on 1.90 cm pikk
[8/13/2011 2:30:40 AM] droitetist.operator: Kaal 110
[8/13/2011 2:30:49 AM] Absur Dibot: Et heiti siis?
[8/13/2011 2:30:53 AM] ExternalObserver: edas i edasi
[8/13/2011 2:31:01 AM] ExternalObserver: publik on juba põnevil
[8/13/2011 2:31:19 AM] droitetist.operator: Muud n2idud on 123.56 ja 555.77 ja 1.228
[8/13/2011 2:31:31 AM] Ulrich Ichabod: Lihasmassi tyyp brawny
[8/13/2011 2:33:57 AM] Ulrich Ichabod: Karvased käed ja oskab pyyda kala
[8/13/2011 2:37:09 AM] Absur Dibot: Kookoni fluktuatsioonid on vahel meeldivad
[8/13/2011 2:37:12 AM] droitetist.operator: Nimi Ja koodidm
[8/13/2011 2:37:33 AM] Absur Dibot: Konrad 12.4.5
[8/13/2011 2:37:47 AM] Ulrich Ichabod: Wolfgang mannheim 4
[8/13/2011 2:38:29 AM] Absur Dibot: Ma arvan, et ta on siiski alfa staatuses
[8/13/2011 2:38:47 AM] droitetist.operator: Lepime kokku v kloonime
[8/13/2011 2:38:59 AM] Absur Dibot: Niiet siis wolfgang mannheim 4 alfa

synkr

Matk-performance Kliima aktsioon on nüüd läbi, jätkub järellainetusena.

Kolmapäeva varahommikul kell 5 kogunesime päikesetõusus Kasekese katusele, tervitused eriti sõbralikud, sõnastamata kokkuleppena üldine vaikus. Veetsime tunni hilinejaid oodates, päikesetõusus, vaikides, tõrvapapp jalge all öövihmast märg. Kui tulijad tulnud olid, kogunesime ringi, et sõlmida leping 60 tunni jooksul teineteise seltsist mitte lahkuda. Formaalsused läbitud, ronisime ükshaaval katuselt alla (jalalihased veel eelmisist öist kirbevalusad) ning jalutasime hanerea, kolonni või kaosena mööda Karlova tänavaid kellegi tagaaeda, et matta maha oma telefonid/koduvõtmed ning minna vaikuses hommikust sööma tühja võlvsaali linnasüdames.

Liikusime Kliimal paljudest maailmadest läbi, ühelt planeedilt teisele. Esimene kord köiega risti üle Emajõe, sattudes tavaliste suvitajate planeedilt maailma, kus elasid ainult porgandpaljad päevitunud mehed. Nende loomulik elukeskkond oli liivane pinnas lehispõõsastega, mille vahel olendid seisid, käed puusas, ja vaatasid vaikuses ringi. Tulnukatena me kontakti ei otsinud, pigem lasime pärismaalastel jälgida, mida teeme - kaevasime liiva sisse nelinurkse augu ning pidasime ühe maadlusmatši, mida alasti mehed muigvelsui jälgisid. Chanel tegi nalja, et we are the best contemporary artists in the world. We drink american wine with bubbles in it with Marina Abramović. puise aksendiga tabas täpselt olukorra absurduse pihta.

Õhtu poole hakkasime kolme autoga Vana-Kasepää poole sõitma. Paraku sattus üks autotäis segadusse ja kadus ära. Ootasime neid ERMi sammaste juures linnapiiril liivapäikse käes, loendades varandust suitsu ja šokolaadi jaoks. Lõpuks otsustasime edasi sõita, jättes samba peale kirja autojuht Fabrique'le midagi tema sõprade kohta Venemaalt, kes kavatsevad talle tappa anda, kui kätte saavad.

Vanausuliste juurde kohale jõudes seadsime end sisse hiiglaslikku tühja puumajja, toad kui labürindid, täis fotonäituseid ja vanu vinüüle Eesti popi- ja rokiklassikast. Ambulartooriumi seinte ja võrade vahel tegime lõket & massaaži. Idaranniku öös üksi mööda külatänavat jalutades kostis kõrvu ainult üüratu vaikus ning pimedus oli nii mattev, et kassid panid võpatama.

Järgmisel varahommikul kõndisid unised ja segaduses kaasaegsed kunstnikud ühiselt läbi mudaranna Võrtsjärve, et end puhtaks ujuda, küllap nägime välja efektsed ja halenaljakad.

Järgmine plaan oli sõita kummipaadiga Piirissaarde. See kõik võttis väga kaua aega, sest bensiin sai otsa ja lähim bensukas tundus olevat Räpinas. Pärast paaritunnist sekeldamist sai esimene 5-pealine punt astuda paati ja alustada pooletunnist sõitu üle vee, et avastada asustamata alasid. Jäin koos Madise, Urmo, Kiwa ja MoKSi kohaliku Siimuga maha, istusime sipelgapessa ja kuulasime, mida Madis jutustas Ian M. Banksi ulmest seoses tuuma & perifeeria kontseptsiooniga semiootikateoorias.

Kui Fabrique tagasi jõudis, muutus ilm hetkega ärevaks, pilved hakkasid tumenema. Tundus, et tuleb torm. Tundus, et võib-olla ei saagi me Piirissaarelt tagasi, vaid peame sinna MoKSi mugavuste asemel ööseks jääma. Võtsime kaasa hädavajalikud asjad, st hambaharja, veidi vahetusriideid ja nii palju sularaha, kui kellelgi oli, ning Mike Hentzi suitsukala, mille ta Vana-Kasepäält ostnud oli. Magamiskotid jätsime autosse, et mitte paati koormata ja olla solidaarne juba saarel oleva pundi teise poole suhtes. Selline äikese-eelne rahutus mõjub alati eufooriliselt, kogenenumad ütlesid, et see ongi Kliima - juhuslik ekstreemsus. Keset järve, kui lained meid järjest märjemaks pritsisid, võttis Madis tunkede põuetaskust välja viskipläsku ja saatis ringile, mis algatas ühe meremeestelaulu.

Kohale jõudes tuli välja, et oleme taas maabunud uuel planeedil - meid tervitasid madalate maduokstega pajude ja pilliroometsa vahel seisvad pärismaalased - naeratus näol, surudes kätt. Terje kleidimuster ja Kaisa valge peasall, pilgud järvel.

Koha peal tuli välja, et benssu on piisavalt ainult üheks tagasisõiduks. Mis tähendab, et asjad on veidi perses. Mida teha? 50 minutit keskendumisharjutusi.

Foto: Terje Toomistu

Pärast harjutuste sessiooni istusime vaikuses lõkke äärde ja lasime suitsukala ringile.

Esimene paaditäis läks päästeoperatsioonile. Plaan: minna Räpinasse bensiini, kala ja veini järele. tagasisõidul loksusin paadininas, taas märg, ent rahulik. Sadamas tegime plaani: Kaisa, Fabrique, Siim ja Urmo lähevad kraami tooma, mina jään Kiwaga paati valvama. Kui teised olid ära sõitnud, istusime kahekesi kummipaati maha, sirutasime pikaks oma räpased ja verised varbad ning kahe peale üht pudelit Pilkut lahendades jutustasime Indoneesiasse kadumise võimalustest & performance-kunstist.

Kui teised tagasi tulid, tutvustas Urmo meile suurepärast vahuvein-šampooni, mida paraku kauaks ei jätkunud. saatsime Fabrique'i viiendat korda paadiga järvele ning kadusime viiekesi Moostesse. kuna poed olid juba kinni, nõustus Siim kodust juustu ja veini kõrvale leiba tooma, teised jäid autosse kartulivarastamisplaane pidama.

õhtul võileivad kui metsatukk, kui ülejäänud tagasi tulid, maitsesime Mike'i juustu, tegime sauna ja vajusime unne.

järgmise päeva põhiaktsioon oli taevaskojas kaljult vette hüppamine. kiwa, kes oli kõik kolm päeva käinud ringi mustas ülikonnas, ei võtnud hüppamisekski seda ära. mul oli endast veidi kahju.

kui lõpuks tartus maarja kirikusse tagasi jõudsime, tundus lahkumine kuidagi väga süsteemiväline olevat... käsi ei tõusnud lahkuma, kuigi kõik oli juba läbi. taas tartu tänavatel ringi joostes hakkasin veidi koost lagunema, õhtul suurema osaga seltskonnast õlled emajõe ääres, kuid tänasega saabus lõplik lõpp.

kliima formaat ja eesmärk on raskesti selgitatav. põhimõtteliselt on see mitmepäevane ühistegevuste seeria, kus grupp on kogu aeg koos. emotsionaalne siinus on üsna hüplik, tekib meeletu grupitunnetus, muutuda võib teadvuse seisund või reaalsusetunnetus, minu jaoks oli seekord vägev puhkusechill väga ägedate inimestega. grupi sees kehtestatakse uued reeglid, mis on välismaailma reeglite suhtes ülevad. sealt alternatiivtegelikkus. mike hentz, kes on kliimasid korraldanud vist 80ndatest saati, luges meie pealt välja sotsiokultuurilisi ja psühholoogilisi seoseid, mis küllap on osa tema vajadusest mõista maailma või nii.

pärast elumuutvat patarei perfokat oli selline roadtripp päris kosutav, tulevikus süübin formaati enam.

uus sotsiaalsus

esimene öö kodulinnas kulges pikaks. pärast kiiret refreshmenti ühikatoas kadusime kristiga tänavatele, mõned karrod jalutasid veel vastu, mõned soovid läksid täide, kulgemine ja teotahe, pärast keskkööd siin-seal, marianni pool siidrit & kooki, lõpuks istusime oma 8-pealise pundiga genis laua taga. sain sõbraks naaberlaudkonnaga, meie loodust päästma tulnud vabatahtlikega tallinnast, londonist ja.. prantsusmaalt? tutvustasin sõpru ja jätkus arutelu sarkasmi, hea inglise keele, konnade teemal, vürtsitet sõbraliku tögamisega, kui geni turvamees meid aovalges territooriumilt ära kupatas, otsustasime zavvi lauajalkat tsekkida. zav on viimane pubi nagu ikka, veel rahvast täis, mängisime kristi, kirsi, rimo & kareemiga (sic?) jalkat, ma sakkisin, tegime mõned tantsud, triinu ja soo ka veel pundis, ent mitte kauaks, millalgi otsustasime lahkuda, kareem kaotas mulle kihlveo, samas mine tea, kirss & rimo läksid viimaste õllede järele, mille klaasi ma endale ei saanudki, kristi & kareemiga jalutasime üle kaare, et tartu seda nurka ka tutvustada, lõpp pargimurul viiekesi, tõusnud päike seljal.

suveõhtud maanteel

Tallinnasse jõudsin vaikselt autos istudes ja vene mussi kuulates, juht oli umbkeelne, ent sõbralik. jalutasin kalamajja, kus Kristino chillis paari sõbraga, juures vesikas, vahustatud pett ja muffinid, veidi enne keskööd alustasime patarei perfoka koosolekuga ümmarguse köögilaua taga kolmekesi ajuründeid harutades.

pärastlõunal ärgates jätkasime kristinoga kahekesi samas kalamaja kööktoas kiluvõileibu süües ja kontseptsiooni kirja panna püüdes. kui see tehtud, liitusin kirsiga pealinna tänavatel õmblustööd otsima. enne veel jalutasin üksi läbi Ptarmiganist, et näha, mis sõbrad teevad, ja võtta kerge dušš.

õhtul sattusin taas kalamajja superkanget õlut jooma, seltskond veidi teine, ainus konstant kristino. sõime kiluvõileibu ja virsikuid, muuhulgas tantsisime salsat, peas õlgkübar.

järgmisel hommikul ekslesin niikaua mööda kesklinna, kuni lõpuks väsinud peaga tee balti jaamast solarise juurde leidsin (jah, ma tean), sain eksamit joonistavalt kirsilt ühikavõtmed ja läksin sinna und edasi magama, sest kristino kadus mandrilt. hiljem kohtasin Johni, kes otsustas kuuma päeva puhul frakki kanda, ja veel hiljem anna-mariaga, kes tähistamisel piirdus jäätisekokteiliga.

kui õhtupoolikul maanteele sain, et pärast poolnädalat kodulinna naasta, sattusin kose ristil hoopis viljandi suunale. otsustasin jutu jätkuks külastada teist kodu ja siin ma nüüd istun, mustsõstrakauss kõrval, kõrvus ritsikad & ojakohin, ööüksinduses omaette, juhi telefoninumber taskus.

klima has already begun

põhiprojekt, millega siin Tartus praegu tegelen, on teadvuse seisunditega mängiv 60-tunnine ühistegevuste sessioon KLIMA. Piiratud grupile mõeldud tegevuste järjestuse põhimõte on "tee asju, mida sa pole kunagi varem teinud", ettevalmistusi juhib performance- ja kujutav kunstnik Mike Hentz, kes resideerub praegu MoKSis, koosolekutel-õhtusöökidel oleme käinud kaisa eiche, terje toomistu, kiwa, chaneli ja fabrique'ga. lõpptiimis on rohkem rahvast.

Avamaa intensiiv algab pärast Tuned Cityt. it's going to be awesome.

täna tallinnasse kultuuritolmu perfokat ette valmistama & ptarmigani hängima & kirsile katsetele seltsi.

aastatagune mina oleks ainult ahhetanud selle peale, millega praegu tegelen, aga praegune mina võtab kõike üsna külma kõhuga, äge-aga-suva, tahan juba massööriks saada ja ootan taassündi Groningenis punapäise veganina, kus keegi mind ei tunne. puhkus korraldamisest.

LSD vision

maal oli hea. hängisin sugulastega, lugesin, korjasin metsmaasikaid.

pärast nädalapikkust lebo tagasi tulles avastasin kirjakasti kirju täis olevat, sealhulgas johni nii muuseas saadetud kutse ptarmigani juhatusse. hakkasin naerma. jess.

tavapärane vaba nädala marsruut: tartu (sõbrad, plaanid, chill) - tallinn (eka, ptarmigan) - mooste (moks) - viljandi (tripp) - tallinn ((laulu?)pidu).

// see on nii äge, et Muumioru lugudes toimub nii kummalisi asju, et muumid ise ka jäävad vahel lihtsalt seisma ja vaatama.

vuntsid, kõigil

Käisime Anuga Põhus Nature Theater of Oklahoma tükki Life and Times: Episode I vaatamas.

see oli täielik kestvusproov. lavastuse narratiiv oli üks telefonikõne, kus vana naine jutustab oma elulugu esimestest mälestustest umbes kolmanda klassini. kõik kõnekeelsed but-um'id olid rõhutatult sees, yeah so like... anyway'dest rääkimata. liikumine koosnes korduvatest kujunditest, aeg-ajalt vürtsitet kollaste rõngaste või punaste pallidega. seega - kogu visuaalne informatsioon, mida etendus lahti rullis, oli ülinapp, teise vaatuse ajaks oli publik juba kõike näinud. lugu iseenesest oli armas, aga kokkuvõttes mitte olulisem kui mõnest muust suvalisest allikast saadud lapsepõlvekirjeldus.

publiku kestvusproov. kes peab vastu? palavus, lavalt tulev peaaegu-publikumõnitamine, teise vaatuse alguseks olid kaks tooli minust mõlemal pool tühjad. esimese vaatuse lõpus hakkas trupp järjest aplause saama, aga mulle tundus, et see oli sellepärast, et publik arvas iga nalja lõpus, et nüüd on ometi vaheaeg.

NTO'd peetakse üheks parimaks kaasaegseks teatriks. lugesin hiljem üht intervjuud lavastajatandemiga, mis kirjeldas küll üsna põnevalt nende eesmärki teatris - leida teatri kese, vähendada teatri elemente miinimumini ja vaadata, kas teater on veel alles. tuttav, mis, piret?

mulle meeldis küll see lavastus, iseenesest, aga see toimus kuidagi nii pingelises kontekstis, sest tegelikult oli kogu see tallinnas-käik kestvusproov, kingad hõõrusid, õhk lõõmas.

võimalik, et teatri kese on tegutsemiskokkulepe ja kõik muu võib ümbert kaotada.

öösel õismäel Laaride residentsis tühjas toas lage vaadates kuulasin naaberkorteritest tulevaid eluhääli. kuigi korteris olime ainult mina ja Anu, seal toas olin ainult mina, ei tekkinud hetkekski üksi olemise tunnet, seinas kumisesid häältest. aknast kostis linnulaulu.

Lamavad nagu elusad vaasid merepõhjas ja söövad muda. .. Nad tulistavad kiskjaid oma sisikonnaga!

kellest on jutt?

I. Akimuškin, "Ka krokodillil on sõpru"

juuni kulg

Nägin unes Ene-Liis Semperi arvestust. Kõik pidid esitama talle kunstiteose. Tõin kapi otsast ükshaaval välja õhupalli, paberi ja liimiga tehtud valgeid maske. Semper vaatas neid ja ütles kõigi kohta lihtsalt: "Ei... ei."

Selline tunne on kunstiga enam-vähem praegu.

Panin paberid posti. Isegi kui viimasest eksamist läbi kukun, Avamaa korraldamisega feilin, Kulkalt raha ei saa ja Kreekasse ei lähe, kaon vähemalt sügisel üle riigipiiri. Suures plaanis on kõik korras ja täna sain Kelliga pargis päikse käes vedeleda.