vuntsid, kõigil

Käisime Anuga Põhus Nature Theater of Oklahoma tükki Life and Times: Episode I vaatamas.

see oli täielik kestvusproov. lavastuse narratiiv oli üks telefonikõne, kus vana naine jutustab oma elulugu esimestest mälestustest umbes kolmanda klassini. kõik kõnekeelsed but-um'id olid rõhutatult sees, yeah so like... anyway'dest rääkimata. liikumine koosnes korduvatest kujunditest, aeg-ajalt vürtsitet kollaste rõngaste või punaste pallidega. seega - kogu visuaalne informatsioon, mida etendus lahti rullis, oli ülinapp, teise vaatuse ajaks oli publik juba kõike näinud. lugu iseenesest oli armas, aga kokkuvõttes mitte olulisem kui mõnest muust suvalisest allikast saadud lapsepõlvekirjeldus.

publiku kestvusproov. kes peab vastu? palavus, lavalt tulev peaaegu-publikumõnitamine, teise vaatuse alguseks olid kaks tooli minust mõlemal pool tühjad. esimese vaatuse lõpus hakkas trupp järjest aplause saama, aga mulle tundus, et see oli sellepärast, et publik arvas iga nalja lõpus, et nüüd on ometi vaheaeg.

NTO'd peetakse üheks parimaks kaasaegseks teatriks. lugesin hiljem üht intervjuud lavastajatandemiga, mis kirjeldas küll üsna põnevalt nende eesmärki teatris - leida teatri kese, vähendada teatri elemente miinimumini ja vaadata, kas teater on veel alles. tuttav, mis, piret?

mulle meeldis küll see lavastus, iseenesest, aga see toimus kuidagi nii pingelises kontekstis, sest tegelikult oli kogu see tallinnas-käik kestvusproov, kingad hõõrusid, õhk lõõmas.

võimalik, et teatri kese on tegutsemiskokkulepe ja kõik muu võib ümbert kaotada.

öösel õismäel Laaride residentsis tühjas toas lage vaadates kuulasin naaberkorteritest tulevaid eluhääli. kuigi korteris olime ainult mina ja Anu, seal toas olin ainult mina, ei tekkinud hetkekski üksi olemise tunnet, seinas kumisesid häältest. aknast kostis linnulaulu.

Lamavad nagu elusad vaasid merepõhjas ja söövad muda. .. Nad tulistavad kiskjaid oma sisikonnaga!

kellest on jutt?

I. Akimuškin, "Ka krokodillil on sõpru"

juuni kulg

Nägin unes Ene-Liis Semperi arvestust. Kõik pidid esitama talle kunstiteose. Tõin kapi otsast ükshaaval välja õhupalli, paberi ja liimiga tehtud valgeid maske. Semper vaatas neid ja ütles kõigi kohta lihtsalt: "Ei... ei."

Selline tunne on kunstiga enam-vähem praegu.

Panin paberid posti. Isegi kui viimasest eksamist läbi kukun, Avamaa korraldamisega feilin, Kulkalt raha ei saa ja Kreekasse ei lähe, kaon vähemalt sügisel üle riigipiiri. Suures plaanis on kõik korras ja täna sain Kelliga pargis päikse käes vedeleda.

küllastus, uus impulss

10. JUUNIL VIIMANE EKSAM

tahan tartust ära, sest tartus on tsükliline aeg

on vaja teel olekut, minevikust tulemist ja tulevikku liikumist, selja taha jätmist, ettepoole vaatamist, tahan hääletamistrippi, rattamatka, rongisõitu, kohe, kiiresti ja palju, KES TULEB KAASA?

ideekülvaja & teetööline

see tartu ingver tuli sellest, et kutsusin neljapäeval ene-liis semperi pange deidile, kus ingver sushivaagnal oli veidram kui tallinnas. tartuga seost tegelt vist ei olnud, mujal ikka tavaline.

rääkisime asjadest, mis mind müürilehes painavad, kunsti kasulikkusest ja immateriaalsusest ja nii. veidi ka tema ja ojasoo tandemidünaamikast, mille ta mulle ilusti lahti seletas. huvitav oli suhelda professionaalse rahvusvahelise kunstnikuga - selles osas on mul temalt palju õppida. ta hoidis distantsi - millegipärast jäi väljasõnastatud vastandustest mulje kui tartlase ja tallinlase distantsist, kuigi tegelikult oli ilmselt isiklik distants võõraste vahel. ma ise ei tunneta ennast kui teiste jaoks võõrast ja ma arvan, et see on selle pärast, et ma olen tartlane.

kahe linlase vastandust täiendas autojuht, kes mind ja martinit järgmisel päeval tallinnasse viis. ta võrdles aeglasi tartlasi, kes võivad igal hetkel õllepausi teha, tegusate tallinlastega, kes seavad oma graafiku punktipealt paika. hiljem imestasin kolmapäevase semiosalongi loengu vaimus, et tõepoolest - isegi tartu maastik võimaldab suvalisel hetkel suvalises kohas maha istuda, et üks õlu teha - muru ja puud igal pool. tallinnas on see puhtfüüsiliselt võimatu (või vähemalt ebameeldiv).

seostevõrgustikku kõrvale jättes semperist - pragmaatilisus, viisakus, visioon ja põhimõtted. ning suur kunstniku vaim ja taju.

tallinnas läksime reedel pundiga Põhuteatrisse "Hirvekütti" vaatama. äge ja ilus, ent pinget jäi puudu. etendusel või minul.

http://www.youtube.com/user/tooreskraam#p/a/u/0/lywZZeQ0uNE

tartu ingver

Söön külmutatud ploome. Paras kogemus. Kõige pealt maitseb nagu jäine külmkapp, siis nagu ploom, siis nagu hapu plöga. Nahk jääb viimasena alles.

Tööd on jah palju, aga kui varem tahtsin kogu tööst kiiresti lahti saada ja ootasin seda aega, mil on kogu töö tehtud, siis nüüd ei oota enam üldse, vaid tahan tööprotsessi läbi kogeda enne puhkust. Tahan kõike seda läbi teha. Kõik päevad on töised, erilised ja huvitavad.

ilus vihm

päevaülesanded: essee suurimast kunstielamusest, kokkuvõte viimasest salongist blogisse, õppetoetus hollandisse, artikkel müürilehte, joonistused, kollokviumi tekstid, tõlge, ent ei ole üldse enam mahti istuda ja kirjutada, kui võiks hoopis vihmajärgse kodulinna tänavatel paar ilusamat tiiru jalutada, pead puhata intensiivsest kevadealgusest, sõpradega rääkida, sest nendega pole tõesti ammu rääkinud, mõelda pead selgemaks, puhata, puhata...

tartlased on sõbralikud. nii on hea.

hommikul mõtlesin, kas ikka minna õhtul pittu, sest nii palju tööd on vaja teha, aga tegelikult meeldivad mulle sõbrad rohkem kui töö ja juba ootan!

igatsen ilukirjandust

kuldsõle teine kiri

Kuld, pilt, muster, idee, teostus Anna-Maria Saar

Kuldsõlekirja tagasitulek öises Apollos.

lahkun aegamisi

eilsel ööl käisin uues MoKSis külas, kaunis koht, trepil istuda ja lehte lugeda, trepil istuda ja kunstnikega vestelda, sattusin juhatuse koosolekule, et tea, kas kohane, kuid augustis taas Avamaa, seekord korraldan ise.

täna taas pealinna, anuga teatrisse.

kõik need algelised asjad, mida praegu teen, on puhas külv, et kui aeg käes, vilju korjata.