kuulge, ärge väga jamage...

Content warning: järgneb kirjeldus kaheksa 18-aastase omapäitripist välismaale, sisaldab rumalaid nalju, eale mittevastavat käitumist ning tulevikus ka potentsiaalselt kompromiteerivat pildimaterjali.

Käisime Kirsi, Kristi, Magnuse, Kelli, Rolandi, Johanni ja Markusega Rootsis. sest me saime täiesti loogilistel asjaoludel 8 tasuta kruiisipiletit sinna ja tagasi! .D teekond algas maantee ääres, kuhu läksime neljakesi hääletama, kristi ja kirss ühes pundis (nad said sekundiga peale) ja mina & Magnus kerge hilinemisega teises pundis. saime Magnusega Mäo risti, kus oli rõvedalt külm, aga õnneks ei pidanudki Apelsinimajja masetsema minema, vaid jõudsime õige pea pealinna. seal kohtusime juhuslikult teise nelikuga ja läksime Kristi & Kirsiga kokku saama.
Laevas oli alguses rahulik, chillisime meie kajutis.. Õhtu poole läksime kuhugi alla baari, kus Kirss mingi vanamehega ajalehemängu mängides šampusepudeli võitis .D järgmine šampus tuli selle eest, et tal oli sünnipäev. liikusime ringi, pahpahpah, pidu meie kajutis, magama läksime viisakal ajal 1-2 paiku. roland & johann jämmisid vist enda kajutis, aga sellest ma väga ei tea.
järgmisel päeval suutsime umbes kella 11 paiku üles tõusta ja stockholmi tänavatele kaduda. kelli, roland, markus & johann läksid muusikapoode uurima. meie neljakesi kõndisime niisama ringi ja vaatasime lahedaid maju. 7 tundi. ghh. vahepeal käisime mingis meeletult suures sööklas söömas, mis oli lahe. magnus sai vägeva meestetualetikogemuse - seal oli mingi naerev leopardilipsuga tüüp, kes pissuaaride juures lollusi tegi ja magnusele üsna sugestiivselt naeratas, ribidesse torkis ja lipsu näitas. igaljuhul, pärast jalutasime veel natuke stockholmi teistel tänavatel, käisime toidupoes ja õhtuks tagasi laeva, poolel teel tõdesin, et peaksin praegu keemia praksis olema. hmm, seekord võitis kristi pudeli šampust limbovõistlusel ja meil oli mingeid muid niidukeid ka... siinkohal tasub mainida Onakat: rohelise tee maitseline piim. pean juhtima äärmiselt kohatult tähelepanu asjaolule, et Onaka oli püdel valge piimjas ollus, mis erinevate omaduste koosmõjul tõepoolest onaka mõõdu välja andis... me ei joonud seda väga palju.
igaljuhul, õhtu jooksul ajasime rolandit taga, et ta igaks juhuks magama läheks, aga ta põgenes alumiiniumdiskole (??), mängisime rammimist, millest ma parem ei räägi, mängisime taitšiid, milles mina ja magnus peaaegu võrsed olime, aga trummar Markus, bloody kõhn tüüp täiesti vankumatu tasakaaluga suurepärane, samal ajal kui kristi ja kirss istusid koridoris maas ja omg-itasid, et kui jõhker see kõik välja näeb. kahenäpumängust on mul siiamaani sinikad käsivarrel ning kristi ja magnuse käesurumisvõistlust (üllatavalt tasavägised) pidavat nende mõlemi randmed veel tundma andma. pidu oli taaskord meie kajutis, sest 4 korrust madalamal oli ju igav. kommunikatsioon võttis sellise pöörde nagu sellistel kitsaruumipidudel ikka: põimis ja mässis end inimeste vahel.. kuidagi. nii juhtuski, et selle pisikese toa erinevates otstes istuvad inimesed vestlesid omavahel, vahepeal tekkis minul, magnusel ja johannil privaatpidukolmik, sest meil oli vaja rääkida ideede isoleerimise võimatusest konteksti paratamatu olemasolu tõttu isolatsiooni eeldusena.. ühesõnaga jah, tegevus oli meil küllaga ja kõik oli väga põnev. 4-5 paiku kadusime magama.
hommikul, 10 aegu hakkas koristaja süsteemselt meie ukse taga käima, et juba kiiremini kaoksime. muretsesime selle pärast natuke, et ta nüüd meie nägusid nägi, sest kajut ei olnud tõepoolest kõige eeskujulikum. taarast rääkimata, aga kogu see... laga! agh. tegime kõik, mis meie võimuses, et asja parandada. tallinnas lahkusime johannist, rolandist & kellist, kes jäid linnapiiridesse. saatsime markuse bussijaama ja kadusime taas neljakesi maanteele. seekord juhtus üsna spontaanselt nii, et kristi&m olid paaris ning nad võeti taaskord kiirelt peale. passisime kirsiga umbes veerand tundi külma käes, kuid siis peatus üks muhe vanamees, kes meid põltsamaani viis. ta oli üks mu kõige lahedamaid hääletamiskogemusi üldse .D jutu käigus tuli välja, et ta nimi on Jaak. ta rääkis ise suurema osa ajast ja see, kuidas ta rääkis! .D alguses tundus kergelt mõistukõnena, aga üsna varsti voolasin kaasa. ta kõneles oma töökohast, minevikust, suguvõsast, naistest, autost, rahast... kõik hästi loomulikult ja ausalt. Jaak oli hästi positiivne ja eluterve tüüp, võttis asju vabalt. tal olid igast lahedad traditsioonid, näiteks kui ta ühe oma töökaaslase hauast mööda sõitis, siis ta hüüdis: "Tere, Suidu!" sest Suidu oli lahe tüüp olnud. ta rebis ka lahedalt: "Asju tuleb nimetada õigete nimedega. Sapakas on Sapakas, Moskvitš on vene tank, alles alates Žigulist võib rääkida autost." .D yeah. lahe. ta rääkis hästi palju ja hästi vabalt. ise ütles, et kuigi on 63, tunneb end sellise noore poisikesena... .D
nagu öeldud, pani ta meid põltsu juures maha, seal passisime 10-15 minutit ning meid kirsiga võtsid peale kaks suure ja mugava autoga tüüpi, kes olid just täna hommikul norrast töölt tulnud. viisid otse tartusse.
kodus magasin.

ühesõnaga see oli lahe. üsna random ka, arvestades, et me ei teinud eriti midagi, et näiteks pileteid hankida. või šampust. kui kirsilt pildid saan, siis.....

Eile sain muu seas teada, et Tartu versioon kokteilist Sex on the beach on Sex on the bridge.

anal.keemia

käisin eile kõige pealt Roheliste akadeemilisel ööl (st HTG roheliste töögrupp tekitas ööpeo htg koridoridesse) vahvleid küpsetamas. see oli lahe. alguses tegime pannkooke keemia klassi kuumutuspliidi peal (mina polnud varem seda tähelegi pannud, aga tuli välja, et esipingi targad keemikud mõtlesid juba pikemat aega sellele mingit kasulikku otstarvet välja, näiteks pannkoogid), siis kolisime alla sööklasse vahvleid küpsetama, sest 1) pliit ütles üles ja keeldus töötamast 2) sööklas on parem ventilatsioon ja nähtavasti tekitavad vahvlimasinad palju tossu... muide, vahvleid tegime kohupiimaga!!!!! hmm, futuramat vaatasime ka. ja teipisime suitsuandureid. aga pidin varakult lahkuma, sest Saara sünnipäev ootas. kadusin akna kaudu tänavale (sest see oli kõige lihtsam tee)
saara sünx oli lahe. umbes siis, kui mina jõudsin, otsustas bänd (te ikka teate eksju, et kui ma ütlen bänd, siis ma mõtlen kiq-kelli-rolz-rauno-markus-saara-jms, mitte mingi päris fancy bänd? .D ) pillid kotist võtta. nad mängisid paar lugu, aga see kulges kuidagi eriti progressiivseks aheljämmiks, st mitu tundi järjest pidevalt pillid mängisid, aga pillimehed vahetusid ja jalutasid lavalt ja lavale. kristi käis ringi ja näitas õhtu lõpetuseks (~kl 3) kõigile huvilistele oma bassiville sõrmeotstel. ja magnus oli ka seal .D
kl 12 öösel, kui saabus 31. jaanuar, tegi saara meile üllatuse!! kaks pudelit šampust .D see oli äge.

avastasin just sünnipäevade fenomeni. tähelepanu .D

laua peal oli tort nimega Poo on a plate.

anal. keemia on kirjutatud keemiahoone pipetipumpade peale. jaaaa, ma teaaan, et see tähendab analüütiline keemia, aga gaah xD (Mineaga koos juba tõdesime, et halb nali). muide, me tiitrime seal. aprilli lõpuni. tiitrimine on ühe lahuse teise sisse tilgutamine kuni teine lahus muudab värvi. ta muudab seda kuradi kiiresti. kiiresti selles mõttes, et tilgutad masendavad 10 minutit järjest ja siis pahhhh. ja me teeme seda aprilli lõpuni. feel my pain. gaaah

väike pea

Kirjutan esseed. Oliver käib nagu kass ümber palava pudru:

"Teeme ühe multika!"

"Kas sa näitad multikat?"
- "võib-olla pärastpoole."
"näita praeegu, näita praeeguuu, näita praeeguuuu!!"

mina: aah, nii raske on see essee kirjutamine.
-"no näita siis multikat!"

btw, oll on mu väike 3,7-aastane vend.

Radikaal

A: "Ma saan aru ise isiklikult, et kõige tähtsam on inimene?"
B: "Inimene? Ei ole. Sellepärast, et on niisugusi inimesi, kelle puhul on tähtis, et ta õigel ajal ei oleks enam inimene, vaid oleks laip."

Rain Tolgi ja Andres Maimiku uus teene maailmale: dokk Margus Lepast. Kas kunagisest "Kevade" Kiirest ja muidu rahvakoomikust on saanud kibestunud nats? Kes on tema aatekaaslased? Kuidas see kõik toimib? Või on Tolk lihtsalt loll?
Pooletunnine dokk annab vastused või vähemalt tekitab küsimusi.

Tartu - multikultuuri pealinn,
akadeemilise elu pealinn,
armastuse pealinn
ja natsionaalsotsialismi pealinn.

/edit: mõnes asjas oli hr. Lepal õigus ka. näiteks selles, et elu ei ole eesmärk, vaid vahend. samas tema lõpusõna: "milleks kahetseda midagi, mida on meie kõige kallim vara - meie ise - teinud..." on natuke hirmuäratav. enda tegude kahetsemine on minu meelest inimlikkuse märk.

TT

Viis, kuidas Ummi ütleb, et kui toidust eemaldatakse liiga palju rasva, siis ta pole hea:

Toidu organoleptiliste omaduste nõrgenemine
kannatab:
a) maitse
b) lõhn
c) struktuursus

this is not a rickroll

"Schwarzfahrer" on 10-minutiline mustvalge lühifilm vanast veendunud rassistlikust naisest ja noorest mustanahalisest mehest. Tegevus toimub trammis, kus kaks tegelast satuvad kõrvuti istuma ning järgneb vananaise monoloog sellest, kuidas kõik immigrandid ei taha teha tööd, vaid elada maksumaksjate rahast, paljunevad liiga kiiresti, kannavad AIDSi ja haisevad. Kuid bussi tuleb kontroll ja...


nb! enne filmi vaatamist on kasulik teada, et "schwarzfahrer" tähendab saksa keeles jänest, st piletita sõitjat, aga kavala sõnamänguga siin filmis ka mustanahalist sõitjat. film on saksa keeles inglise keelsete subtiitritega. 1993.

link.

mingi kerge sürrealistlik hetk on ka, kui noormees vaatab kõrvaloleva bussi aknast sisse ja näeb surnud meest...

mässaja varjus ei vagatse

Minu kätte sattus mõni päev tagasi täiesti juhuslikult Marjane Satrapi raamat "Persepolis". Tegu on Iraanist pärit kirjaniku autobiograafilise koomiksromaaniga, kus ta räägib oma kulgemisloo 16 aasta vältel. mustvalged koomiksid illustreerivad ilmekalt siiraid sõnu. huumor on kergelt satiiriline ja kõlab kohati eesti keeles võõralt, aga sellega harjub ära.
Kui Marjane oli 10-aastane, toimus Iraanis islamirevolutsioon, tegevus toimub selle keskel Teheranis ning hiljem Viinis ja uuesti juba rahulikus Iraanis. Läbipõimunult jooksevad süžees kaks joont - Marjane isiklik elu ja suureks kasvamine ning tolleaegne poliitika, sõda, usk. Islam, mässumeelsus, kodu, perekond, rändamine, õppimine, kunst ja vabadus.
raamatu põhjal on hiljem tehtud ka täispikk animatsioon. film pole raamatuga küll identne, kuid jälgib enam-vähem sarnaselt autori elulugu, rääkides kõik ära. mõjub ka sama moodi.
see on ääretult hea raamat. ja film. ja raamatu-filmi kombo. uurige, lugege, vaadake esimesel võimalusel. kui see teile mitte midagi muud ei paku, siis õppige vähemalt tema tugevusest.

vahukoor on lahe.