Some people think too much
other people like fucking get it.

Ninja, Die Antwoord

fuuckkk... i need art

ärkasin unekoomast kerge pohmakuivusega. ajasin pea üle voodiserva, et telefonikella piiluda. lootsin, et on hästi palju. kell oli 11, vähe. vannitoas kraamisin vatipadjaga näolt adapaleenijäägi ja öörähma, mõtlesin, et mõni inimene ei pesegi hommikul hambaid, ja lahkusin vannitoast.
absoluutselt ainus asi, mida teha tahtsin, oli  jim ashilevi "olen elus olemise tunde" läbilugemine.
lugesin esimesed 99 lehekülge. keerasin end voodil selili, ülakeha üle ääre rippumas, ja vahtisin vastasmaja viltust katusekontuuri valge taeva taustal. täiesti tähendusetu vaatepilt. lugesin ülejäänu. tuli meelde, et maailm pidi ju eile lõppema. õigus jah.

kuna viimasel ajal on kütteks olnud õhu ja armastuse asemel pigem õhk ja adrenaliin, tuleb fikseerida üldine liikumissuund:

kasvata lihast ja iseloomu

hilja detsembris

Nii eileöise kui üleeileöise kojujalutuse lõpuks tundsin ennast kui Paula Zariņa maalis.

Hommikul oli absoluutselt ainus asi, mida ma teha tahtsin, "Püha Tõnu kiusamise" algusest lõpuni vaatamine. Siis läks tuju veidi paremaks, suutsin Kristinoga isegi sellist juttu ajada:

Kristino: EIIIIIIIIIIII

:D

:D

:D

:D

Piret: :D:D:D

ja sul oli õigus

Kristino: isaand

ma ei saa naeru pidama

:D

Piret: :D

Kristino: :D

Varahommikul koju jõudes olid jalad tunnisest lumelseisust nii kanged, et käed ei ulatanud saapapaelugi lahti siduma. Ütlesin endamisi: "Läbi raskuste tähtede poole," ja venitasin välja.

erinevate tekstide läbitöötamise järel on mõttemärkmete faili tekkinud pooljuhuslik korrastatus:



tõdede pideva kohaloleku tingimustes
subjekti lõputu süvenemine iseendasse
sügavuseta üksindus

nägin unes, et olin üks neist, kelle kaudu oli inimestele avanenud üks mitmest laiemast teadvusest. pärimise peale vastasin, et ei, laiemal teadvusel (JAH või mis ta nimi oli) pole mingit kindlat plaani meist igaühe jaoks, ta laseb asjadel minna, nii nagu asjad tahavad minna. selgitasin, et on kätte jõudnud aeg, mil tuleb kohaneda sellega, et ühe teadvusega saab suhelda mitme keha kaudu.

poststrukturalistlik nali

Mis kujuneb ja kujuneb, aga välja ei kujune?

- Tähendus.

ammendamatu teema

Iga kord, kui mu kass rõduukse ees istub ja välja vahib, on mul selline tunne:

COME WITH ME ALICE. YOU’RE TOO WILD, TOO BEAUTIFUL, TO LIVE IN CHAINS. YOU BELONG OUT HERE. A ROSE IN A VASE IS NOT A ROSE IN THE FIELD. IT WITHERS.

WHERE WOULD WE GO, LUKE? WHAT WOULD WE EAT?

ANYWHERE WE WANT, MY LOVE, AND ANYTHING WE CAN CATCH OR FIND IN DUMPSTERS. YOU THINK YOU HAVE SECURITY BUT YOU HAVE SHACKLES. YOU THINK YOU ARE LOVED BUT YOU ARE A TOY FOR OTHERS’ AMUSEMENT. I WILL SHOW YOU FREEDOM. TOGETHER WE WILL BE UNSTOPPABLE. WE WILL SET THE WORLD AFLAME.

I DON’T KNOW, LUKE. YOU’RE JUST TOO DAMNED HANDSOME TO TRUST.

I CAN’T HELP THAT, ALICE. I WAS BORN THIS WAY. THE UPSTAIRS WINDOW IS OPEN. DON’T PACK A BAG. 

ei mõelnud ise välja

kaalul on ei rohkem ega vähem kui eksistents

Sain lühikese aja jooksul kaks tagasisidekirja. Üks oli kunstnikult, kellest Müürilehes kirjutasin, kes soovis tõlget mu arvustusest, ja teine Anna-Marialt, kes saatis foto videoprojektist, mida eelmisel laupäeval põhjamaade kunstigaleriide tarvis tegime.
Mõtlesin, mida järeldada. Järeldasin, et olen maailmas olemas.

tõsijutt

Tihe kirjeldus on etnograafiline tekst, kus on kirjeldatud mõnd olukorda või sündmust vaatlusgrupis koos informantide tõlgendusega toimuvast. St peale sündmuste kronoloogilise üleskirjutuse on tegevust ka mõtestatud, selgitatud erinevate aktide tähendust kultuuris.
Alljärgnev tekst on mu esimene katse tihedalt kirjeldada, semiootika uurimismeetodite kodutööna. Tihedast kirjeldusest üsna kehv näide, ent äkki on vähemalt naljakas.

                Lahkusime Karolinaga baarist päris vara, enne keskööd. Kodutee kulges üle linna keskväljaku, kus kolmel päeval nädalas turg avati. Olin baaris lahjat õlut juues Karolinale kurtnud, et mu jalgratas varastati ära ning kuna siin linnas püsib ratas  organiseeritud varaste tõttu ühe inimese käes kõige rohkem poolteist kuud (mis oli suvaline üldistus), olen peaaegu valmis ostma uue ratta öiselt pätilt, kes värskelt varastatud rattaid keskväljakul mõne euro eest salaja müüvad. Karolina tutvustas mulle etiketti, mis võis olla linnalegend, et kui keegi sulle öösel ratast pakkuma tuleb ja sa talt seda osta tahad, tuleb kolm korda küsida, et kas ta on politseist, ning kui ta kolm korda eitavalt vastab, võib tehingu ära teha, kuna siis võid hilisematele arupärijatele öelda, et olid lihtsalt üks inimene, kes ostis lihtsalt ühelt teiselt inimeselt ratta, mille päritolust ja võimalikust ebaseaduslikkusest ta midagi ei teadnud, ning see teine inimene ei tohi hiljem oma politseistaatust sinu vastu kasutada. Selle käitumisjuhendi sisemisse loogikasse ma ei süvenenud. 

Mõni kuu varem olin samal teemal vestelnud ühe kohalikuga, kes leidis, et siin linnas polegi varastatud ratta ostmine nii suur moraaliteotus, kuna rattad on siin nagunii kogu aeg ostmise-varastamise ringluses. See teine tuttav tutvustaski mulle ratta hankimise veidi hämaramat varianti – tuleb kesköö paiku turuplatsil jalutada, sest seal rattamüüjad tegutsevadki.

                Mööda keskväljaku rattateed jalutades, Karolinal oma ratas käekõrval, mina nukralt ilma, kuulsime veidi kaugemal seisva mehe sosistavat hüüdu: „Psst! Fietse!“ Mehel oli ratas käe kõrval. Ta lülitus meile lähemale astudes sujuvalt üle inglise keelele, ilmselt kuna oli kuulnud meid enne inglise keeles vestlemas. Karolina vaatas mulle otsa ning küsis do you want to? sellise näoga, nagu ta oleks mulle kohvi peale koort pakkunud. Kõhklesin hetke, ent kuna vajadus ühtis tahtega, läksin üle rattatee ja tegin pisikese kapuutsis vanamehega juttu. Jätkasime teed kolmekesi rahulikult kõrvuti nagu vanad sõbrad.

                Vanamees kiitis rõõmsalt ratast, ütles et hea ratas, küsisin selle peale veidi kiuslikult, et huvitav, kust ta selle sai, ent mees põikles osavalt vastamisest. Ta juhatas mu kuhugi kangi alla, Karolina jäi tänavale ootama. Ratta hinnaks pakkus mees esmalt kümme eurot. Loomulikult oli see hind esitule, käikude ja ilma roosteta raamiga jalgratta kohta üliodav, seda enam, et viibisime kohas, mida maailmas üldiselt peetakse väga heal järjel olevaks kapitalistlikuks heaoluühiskonnaga riigiks. Uute rataste hind algas poodides 100 eurost, kasutatud rattaid müüdi vähemalt 50ga, mõni üksik odavam eksemplar. Ent kuna olukord tundus mulle naljakas, kuna mees tundus olevat heas tujus, et saab äri teha, ja mina olin ära joonud kaks või kolm klaasi õlut, tegin katse hinda alla kaubelda 5 eurole. Sellega ei tahtnud rattamüüja kuidagi nõus olla, niisiis pakkusin hinnaks viis eurot ja mõni münt. Esimene münt, mis rahakotist kätte sattus, oli kaheeurone, nii et ostsingi endale uue ratta öösel pätilt seitsme euro eest.

                Pärast tehingu sooritamist läks mehe tuju veel rõõmsamaks, ta tänas mind mitu korda ning alustas uut juttu – et olen päris kena neiu, kindlasti kuulen seda tihti, ning äkki tahaksin mõnikord kohvi jooma minna. Mees oli minust vähemalt 20 aastat vanem, 8 sentimeetrit lühem ning tegeles varastatud rataste müümisega, nii et vastasin, et võib-olla, eks näis, kui mõnikord linnas kohtume… Mees suudles mind hüvastijätuks kolm korda põsile nagu kombeks ning tulime kangi alt välja. Sõitsime Karolinaga – nüüd juba mõlemad ratastel – lõbustatud meeleolus kodu poole.

Hilisöisel varahommikul aeglaselt pimedas toas unest väljudest tuli pähe mõte:
mis võiks olla müügil Moskva rongijaama puhvetis?
muskaadiviin
mõrušokolaad
merikapsatarretis
seljanka
kiluvõileivad
kohv piimaga

Ärkasin, kui suletud toas jahe tuuleiil üle tuka puhus.

kass "Kass"

Öösel oli raske magama jääda, kuigi eelmisel oli unetundidest jäänud vajaka ja olin õhtu otsa vaikselt nokkinud. Ei tea, kust tulevad need unetud ajad, arvutasin tunde viimasest kohvitassist ja ei tundunud, et asi võiks selles olla. Lõpuks, pärast mõnetunnist vähkremist, kass jalgadel, mõtted hangusid ja suutsin veidiks välja lülituda. Kunagi kuulsin kassi väikseid häälitsusi pimedas, mõuk seisis keset hämarat tuba, vaatas pimendatud näoga minu poole, tagantvalguses. Ajasin end püsti nagu uimas morsk ja astusin kolm rasket sammu rõduukse poole, et loom välja lasta.
Tulin teadvusele kunagi hommiku poole selle peale, et kass oli uuesti toas ja ronis tekikurdude vahele, püüdes sooja kohta leida. Lakkus mu jalga ja puges, kuhu sai. Mõtlesin, et küll on nunnu, aga õige pea oli ta jälle nõudjapositsioonil ning tegi häält, et ta taas õue laseksin. Tõusin vastumeelselt teki alt, astusin uuesti ukse juurde, avasin selle rõskesse niiskesse hommikusse. Pähe, kus muidu valitses unevaikus, tuli parafraseering ühest äraleierdatuimate tsitaatidega filmist, mis mind oma ootamatuses unesegaselt muigama pani:
"Mitu korda ma ühte ja sama kassi pean õue laskma?"

ökosemiootika tarkus

"... the function of poetry ... is to nourish the spirit of man by giving him the cosmos to suckle. We have only to lower our standard of dominating nature and to raise our standard of participating in it in order to make the reconciliation take place. When man becomes proud to be not just the site where ideas and feelings are produced, but also the crossroad where they divide and mingle, he will be ready to be saved. Hope therefore lies in a poetry through which the world so invades the spirit of man that

he becomes almost speechless,

and later

reinvents language."

Francis Ponge, The Voice of Things

"Perhaps that old pair of antagonists, science and poetry, can be persuaded to lie down together and be generative after all."

William Rueckert,  Literature and Ecology

" [Poets] have never had any doubts about the seriousness and relevance of what they are doing..."

Rueckert

PFFFFFFFFFFFFFT

nägin unes - üldse, elus

mul on üks tekstifail, kuhu olen viimased kaks ja pool aastat eriti eredalt meelde jäänud unenägusid üles kirjutanud. selliseid unesid, millest jääb kogu päevaks mingi tunne sisse ja mille kujundid ei lahku mu peast enne järgmist und või nende kirjapanemist. nende bloggi ülespanemine pole mingi enesenäitamisemissioon ja self-indulgence, vaid panen niisama, et oleks naljakas nagu anonüümne anekdoot.

groteskseimad palad:
hiljem üritasin metallitükke enda suust välja loputada ja oksendasin neid mõnuga kraanikaussi, samal ajal aknast kõrvalolevale kohvikus istuvale naisele otsa vaadates, kes lõbustatult naeratas. 
*
tegime peo kui noored apokalüptinautlejad.
*
beier helistas mulle. läksin köögi ette koridori rääkima. õues oli äikesetorm ja teda oli halvasti kuulda. ta alustas sellest, et kuulis, et ma olen hiljuti lesestunud.
*
ühe noore poisi ülesanne oli mind lohutada, aga ta ei julgenud seda teha ja ei saanud sellega hakkama, vaid hakkas nutma ja värisema. lohutasin hoopis teda, võtsin ta kaissu, aga närvivapustuse tulemusena moondus ta üheks suureks hõljuvaks närvivõrgustikuks, mis koosnes ainult neuriitidest ja närvirakkudest, mida ümbritses õhuke kaitsev läbipaistev plasmakude.
*
istusin arvutis ja küsisin kristinolt, mida teha nende külmutatud tuvidega, kes nüüd küljelt avatud klaaskasti pressituna üles sulama hakkavad ja vaikselt nokki maigutavad. kas panen neile kosumiseks sooja rasva või lasen surra või mis.

mingi mehisheinsaarelik, ent üdini iseloomulik minu unedele:
minu Lääne tänava toas oli üks avastamata uks. meil oli omajagu sõpru külas ja Roland küsis, et kuhu see viib. tegi ukse lahti. tuli välja, et asume lendavas toas või teise dimensiooni äärel, mille suhtes meie dimensioon lendas. mõnda aega julgesime uksest ainult välja piiluda. seal oli vahepeal mingi suur inimesi täis koosolekuruum, vahepeal ladu või meri. sealpoolsed inimesed ei pannud meid tähele. mida aeg edasi, seda julgemaks läksime, ja lõpuks julgesime triinuga sinna sisse minna. luusisime ringi lihtsalt. see uks oli väga pikka aega minu toas huvitav fenomen. rääkisin koolis tuttavatele niisama, et teate, kolisin just ära ja leidsin oma toast ühe ukse... nagu oleks lihtsalt mingi huvitava asja leidnud. hiljem hakkasid juba teispoolsed inimesed meid märkama, nad olid väga sõbralikud. uni lõppes suure kahe dimensiooni ühispeoga, täieliku festivaliga. sealpoolsed inimesed toitusid tervislikult ja neile väga meeldisid karnevalid.

nägin unes

järjekordne skifi möll.
turvatud hoonesse püüdsid maskeerunud tapjad sisse tungida. nad oskasid nii hästi maskeeruda, et suutsid vaenlast oma isiku suhtes täielikult eksitada, peale selle ehitasid nad kostüümi sisse surmavaid relvi. väga ohtlike tapjate paar - mees ja naine, kelle ohtlikkus oli põhimõtteliselt nii suur, et kui nad vaenlase valdusesse sisse tunginud olid, võis see vaenlane end juba tapetuks pidada. nad oli hoones sees. samas toimus parasjagu kostümeeritud heade ja halbade kavatsustega tapjate mess, kellest osa tasus karta ja osa mitte.
kõige mõrvarlikemate tapjate paar, kes läksid oma töös nii kaugele, et üks maskeerus tapetuks, võis mängida surnut, võttis hetke sisevaatluseks - naine küsis mehelt, et kas on midagi, mis talle nende töömeetodi juures ei meeldi. mees vastas kui haigetsaanu: kõige rohkem häirib mind see, et sa mind iga kord maha matad.
maha matmine ise polnud tema jaoks probleem, sest ta oskas maa alt end hõlpsasti välja kaevata, ent matmise žest ise...
minapositsioonil tajuja kätte anti läbikumav paberitükk nagu muffinipaber, mille sees väike puuviljakärbes. tajuja teadis, et tapjate messil ei tohi antavaid asju vastu võtta ning kui oli visanud põgusa pilgu kokkuvolditud paberitüki sees olevale kärbsele, mõistis, et nüüd on kõik, PAANIKAREŽIIM, KÕIK EVAKUEERIDA.
kui tajujal õnnestus põhitapjad kahjutuks teha, naasis ta messiruumi, kus valitses lahingujärgne rahu - mõned hajuvad plahvatuspilved, tühjusesse haihtunud entiteedid, haavatud kostüümikandjad.. kõik on läbi aga korras.

koduloome

Olen juba suvest saati tahtnud rääkida sellest, mis kohas ma nüüd elan.
See on siiani kõige veidram paik Tartus, kus elanud olen. Kvissentali linnaosa, Tartu suburbia, väike magalaküla linna piiril.
Tuleb alustada majade kirjeldusest. Kvissentali planeering näeb ette, et kõik majad on ühes stiilis ehitatud - valged, beežid või rohekad, täiesti kandilised, viltuse lamekatusega, mitmes suuruses kõrgusesse või pikkusesse venivate akendega, ebaratsionaalselt suurte klaasseinte ja -ustega, osa välisfassaadist laudiskattega jne. Mingi värd-funktsionalism ja kõik on ühesugused. Ent kuna linnaosa on rajatud ülesküntud metsa ja kuivendatud luha peale, st looduskeskkonda siirdatud tsivilisatsioonielement, ümbritseb majadelappi siiski mets ja luht. Tekib visuaalne kontrast valgete kuupmajade ja musta-valgetriibuliste kasepuusilindrite vahel. Elu nagu Toomas Vindi maalil.

Suvepäikse käes näeb see kõik nii sugestiivselt utoopiline välja, nagu elakski heaoluühiskonnas või toimivas demokraatias või tulevikus või kus veel. Lapsed mängivad tänavatel, murud rohetavad, majaääre taha kaarduvad tuletõrjeredelid tõusevad justkui katusepealsesse basseini.. Kognitiivne dissonants või tunne, et uskumatu, et kõik praegu nii on, tekib siis, kui vaatan aknast välja ja näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas
ja samal ajal kuulen mööda tänavat minu poole sõitva jäätiseauto klounigroteskset muusikaviisi.
Juba see on tähelepanuväärne, et võin oma elukoha kirjeldamiseks kasutada lauset "näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas." Elu nagu David Hockney maalil.

Tulek kesklinnast Kvissentali võtab jalgsi vähemalt kolmveerand tundi, rattaga veerand. Retk siia on üsna skisofreenne, eriti kui tulla jalgsi mööda Emajõe äärt. Algab Tartu linnavalitsuse ja ülikooli hoonetega asustatud vanalinnaga, mille klassitsistlik arhitektuur sisendab institutsioonide vajalikkust ning mis eelkõige on Tartuna äratuntav. Edasi tuleb minna üle silla - kas Võidu või Kroonuaia. Kui valida Võidu sild, jätkub äratuntav ja normatiivne Tartu kesklinn natuke aega, Ujula spordihooneni välja, mille tagant algab kruusane tee Ülejõel. Kui minna üle Kroonuaia silla, algab tagahoov juba veidi varem, kohe üle silla jõudes ja mööda jõeäärset alleed linnast kaugemale kulgedes. Nende kahe tee vahel on see erinevus, et jõeäärne tee, kust paistavad teisel pool jõge olevad suured Emajõe tänava majad, omab kerget Tartu romantika hõngu, kuigi luhahõng juba valendab, ent spordihoone tagant algav Ujula tänav käändub õige pea külatänavaks, kus ühel pool puumajad ja teisel pool kaarnaid täis heinamaa, suviti tuumapäike seniidis. Mis koht see on, mingi maakoht, registreerib aju. Sealt edasi jalutades, ka jõeäärset teed mööda minnes tuleb lõpuks sinnapoole keerata, nihestub linnaruumitaju veel korra ja tajuja satub taas uude aegruumi - ees on kruusatee mäest üles, millest kahel pool liivakivikaljud. Kus ma nüüd olen, Ürg-Tartus? Mingi rada läheb mäenõlval heinamaale, mille kohal surnuaed. Tartu on linnana täiesti kehtivuse kaotanud, olen sattunud tagahoovi taha, kus iga mööduja tundub kahtlane, kas eksinud või sala peal väljas.
Kruusateed mööda mäest üles kõndides jõuan ootamatult tagasi tsivilisatsiooni - Puiestee tänavale, kus voolab nina alt mööda autodejõgi. Tuleb keerata vasakule, hoida surnuaia tara ligi, et autod mind veekardinaga üle ei kastaks, ja edasi kõndida. Jätkub umbes veerandtunnine, tavaliselt kõige sündmustevaesem kõnd mööda asfalteeritud kergliiklusteed, mis sügisel kohati lehine ja tervisesportlasi täis. Rattaga turvaline. Enne alla, Kvissentali pööramist on võimalik teha veel üks kõrvalepõige linnast maale, keerata kahe teeäärse maja vahelisele teerajale, sealt üle aia küünitavatelt marjapuudelt veidi kirsse või nüüd juba pihlakaid näpata ja mööda kruusateed jalutada, kuni viimane vasakpööre mind autoteele tagasi langetab ning kodutänavasse sisse sunnib.

Talvel on viimase lõiguga teine lugu - majadevahelisele salateele ei saa keerata, sest seal on liiga pime ja käänuline, tuleb minna mööda Kvissentali tänavat alla. Nüüd, pimedal ajal, kui millegi pärast ei põle tänavalambid sellel viimasel lõigul, on sealt rattaga mäest alla kulgemine täiesti uskumatult hull kogemus. Tee on kottpime. Ma mõtlen selle all, et tee on nii pime, et pole võimalik eristada autotee äärt ja kraavi algust. Mäe laskumist pole näha, mitte midagi pole näha. Lihtsalt püüan hoida ratast sirgel kursil kauguses valendava tänavanurga suunal, kõik, mis mu lenkstangi hoidvatest kätest allapoole jääb, on nähtamatu. Tekib täielik ja vältimatu katkestus linna ja Kvissentali vahel, blackout. Kas kulgen teel või kosmoses? Võid ette kujutada, mis tunne on koju jõuda. Mitte mingit tunnet. Blackout kirjutab kogu kogemuse üle, mälestust ei jää, ainult kerge higine väsimus kaugelt linnast siiarassimisest.

midagi sellist on tulemas

koer ei üllatanud

Mitte, et see minusse mingi väga sügava emotsionaalse jälje oleks jätnud, et ei saa teisiti, kui välja öelda, ent

Viljandi tudengid on auditooriumina väga avatud ja uudishimulikud, selline vaba publik.

Ei tahtnud võrdlust Tartu omadega sisse panna, aga...

talveks ahjud sooja

ruumikogemuse metafoorsuse juurest kõrvale põigates pean isikliku blogipinna kõikeneelavust tänades vajalikuks mainida, et

AHJUPEET ON NII HEA

miks kunstnik

"...maine maailm on mulle kitsas"
M. Lermontov, "Palve"

ärkasin ja selline nägu oli peas

Ärkasin, sest talvepäike paistis uksest sisse. Sai juba magatud kah. Tulin üles, tegin putru ja kohvi, avastasin, et polegi midagi väga pakilist lugeda nagu viimase nädala jooksul üldiselt olnud on. Taas siin linnaperifeerias aega loomas.

Viimasel ajal on originaalse panuse hulk oluliselt kahanenud, kuna toimub see, mille eest esimesel kursusel hoiatati - teadmiste kasvamine kasvatab rumalust. Mul on tunne, et mul pole eriti midagi öelda, sest kõik ümbritsev - õppejõud, doktorandid, kriitikud, magistritööd - on minust targemad.

Kirjutada on ka raske. Varem justkui sain hakkama filmidest ja teatrist ja kogemustest rääkimisega, nüüd parema meelega võtan sisse, mitte ei anna välja.

Tuli meelde see üle-eelmise, samasuguse talve luuletus:

kui vaataksin igal hommikul
arvo pärti kuulates aknast välja
ja otsiksin kõrgmäestikke

näeksin võib-olla
lõpuks kaugemale
lumemägede harjadest

ja ei tunnetakski enam oma ahistatust,
maailm

ökosemiootika reede

"..the meaning-carrier 'friend' has turned into the meaning-carrier 'food'.."

(Jakob von Uexküll, "The Theory of Meaning")

okou :(



"The microscopist looks to see whether the motions of a little creature show any purpose. If so, there is mind there"

(Winfried Nöth, "Ecosemiotics and the semiotics of nature")

Uurija vaatab mikroskoobist, kas pisikese olendi liigutused on põhjuslikud. Kui on, on selles pisikeses siputavas olendis teadvus. Maailma nunnuim avastus!

"semiotic imperialism"

(Nöth)

mmwhwhahahahaha

"Mind is not only in humans, but also in their natural environment. Peirce did not even believe in a dualism between matter and mind. Instead, he defended the general principle of continuity from nature to mind, which he called synechism. Instead of an opposition, there is contuinity between the mind and the natural environment." 

(Nöth)

i'm getting my mind blown here. or my  m a t t e r  blown?!

kõhklen

"Ometi ei tahagi me edasi minna. Me tahame ainult alles ükskord päriselt jõuda sinna, kus me juba asume."

(Martin Heidegger, "Keel")

mõuk

Mõtlesin varem, et ma vist enam ei armasta oma vana kassi eriti, kui ma temaga pikka aega polnud koos elanud. Kass oli kaua maal metsas elanud ja ainult rebastega ringi jooksnud, kräunus niisama nagu hull ja nõudis lõpmatult pai. Õnneks tõdesin hiljem, kassiga uuesti samma majja kolides, et kui viitsin varahommikul pärast pidust ööd koju jõudes tühjas toas seista ja oodata, kuni kass sööb, sest ta üksi ei julge, siis vist ikka armastan. 

käeharjutus

Jäigi nii, et Artishoki Biennaali avamistest nägin vaid kolme. Paco Ulman, Triin Tamm ja Timo Toots, kolm üleni erinevat kunstnikku või siis mitte kunstnikku.

Arhitekt Ulman pani üles video EKA mahalõhutud maja krundist, mille tagaseinal on ingliskeelne lause, et kunst ei vaja kunstnikku ning kruusaplatsil tiirutab sõge bemm. 

Ulman läks kriitik Kunnusega vesteldes väga häbelikuks, taandades end kunstnikupositsioonilt ning väites, et tegi sellise video, sest oli fun. Eneseirooniline südamevalu-fun vana kooli varemetel. Vestlusel, kus lõpuks räägiti hoopis  Kunnusega, muud väga välja ei tulnudki ja lõpuks tundus väljasõnastamata järeldusena, et tegemist on kunstiteosega, mille keskel on steitment, et kunst ei vaja kunstnikku, ja mille autor ei olegi kunstnik. 

Triin Tamm, kelle isik on tavalisele inimesele tundmata, seega hoopis teistpidine kunstnikuks olemine-mitteolemine, pani kaasaegse kunsti muuseumi baariseinale graafikapildi, kus kujutatud toaseina kolme uksega - mehed, naised ja kriitikud. Teose pealkiri vihjas kunagise avangardirühmituse Fluxuse liikmele Robert Fillioule, kes tegi ühes oma teoses eristuse meeste, naiste ja kunstnike vahel. Valisin tõlgenduseks lihtsaima tee - kuna AB on kunsti ja kunstikriitika festival, tegi Triin Tamm väga kiire kannapöörde ja viskas kondi kriitikutele - rääkige iseendast. Seda suurem osa kriitikuid oma tekstides tegigi. Kriitikutele meeldib rääkida iseendast. Artist talk toimus Skype'i kaudu, sest Triin oli Itaalias, aga noh, ta võis olla ka sealsamas mere ääres kõrvamajas ja need käed, mida publik nägi, võisid kuuluda kellele iganes. Oma teosest ta muidugi ei rääkinud, vaid näitas origami-tulpe. Oli etteaimatav, et midagi sellist ta oma kontseptuaalse (või pragmaatilise?) mõistatuslikkuse säilitamiseks teeb. 

Ja järgmisel õhtul Timo Toots, kes ei teinud mingit kontseptuaalset kunsti, vaid väga tehnilist sotsiaalset kunsti, arendades Soodevahest, ühest hiinalinlikust linnaosast Tallinna lennujaama külje all välja korraliku kultuurilinnaku hotelli, muuseumi, teatri ja muuga. EKKMi oli loodud justkui arhiiv sellest, mis Soodevahel toimunud oli. Kogu see töö tundus nii suur ja vaevanõudev ja väsitav, et au kunstnikule, ent mõistsin, et ma pole heas seisundis töö hindamiseks, kuna tol õhtul olin juba nii väsinud, et kõik tundus väsitav - Soodevahes töötamine, Semiosalongi korraldamine, koju minemine..

Aga mitte väsinud kunstist, vaid ärkvel olemisest kaks päeva järjest, kui ühel päeval konverents, öösel pidu hommikuni, tund und ja taas kaasaegse antropoloogia konverents mittekohtadest, mis Tartus on inimeste peades kogu linnale laotunud uueks sfääriks arenenud. 

Ükskord vanaisa küsis lõunalauas, et kas mul miskit muutunud on ka sellest, et taimetoitlaseks hakkasin.

"Kuulmine läks paremaks," oleks aus vastus olnud.

Mõni tsitaat kaklustrennist

treener: "Hea, Piret!"

treener: "Piret, hästi!"

treener: "Piret, väga hästi!"

vastused kõikidele küsimustele

Mõni väljavõte argikultuuride semiootika konspektist:

I deeply believe that everything will be OK.
The world is real.
And this is the general scheme for everything:

ürgne kogemisiha

mälumütoloogia

Nägin unes, et küsisin emalt, mida peale hakata imepisikeseks moondatud ajakirjanikuga, kes piimapakki peidetud oli. Kas tema väljalaskmine on turvaline, äkki tal on relv? Äkki ta polegi enam elus? Meil emaga mõlemal olid pikad juuksed ja pikad nõiakleidid seljas; olime hämaras kitsas maamajas. Ema ei osanud midagi arvata. Tegin väikse piimapaki otsast lahti ja nägin tollipikkust mundris mehelaipa piimas hulpimas. Kas võtta ta välja või lasta koos pakiga vetsupotist alla? Äkki muutub ta kokkupuutel õhu või veega tagasi suureks ja mida siis laibaga peale hakata? Ema oli vahepeal kööki kadunud, kasutasin piimapakki taskulambina, et temani jõuda, pimeduses kiiskavate silmadega kassi ja koera ees panin ukse kinni, sest mitte kedagi ei saanud usaldada, küsisin emalt, et miks ta juba peidikus ei ole, ja ronisime kahekesi sahvrisuurusesse seestpoolt lukku käivasse pimedasse ruumi, piimapakk jäi teisele poole.

Ärgates tekkis järellainena pähe unesegane mõte, et kui ma avastaksin äkitselt oma majast võõrvõimu sissetungijad, kas teeksleksin kurttumma, kelle silmis tühjus ja pilk ei fokusseeri, kelle peas ei paista olevat ühtegi mõtet ja ohutunnet ei taju, et mult info väljapressimine võimatu tunduks.

Käisin kentauridega saunas. Emakentaur ja tütarkentaur.

Kõnelesid oma pehmete tämbritega ja jõid kapast kaevuvett.

öösel karjus õues rebane

hakkiv heli ja keskendumisvõime

Skype'i threesome uue projekti teemal, paras hakk ja lollid naljad.

kärt varastas ukalt relva

Hennamuda peas, leivakott ja talvemüts selle otsas, panen oma valges tornis järgmise perfoka kontseptsiooni kirja, seekord teisele mandrile. Vahepeal kiikavad lapsed ja varateismelised poisid üle uksetu ava sisse, nokakad peas, noorimad linalakad. Valges kuubis kümmekond juntsut ringi jalutamas, sest väikevend on küla peal popp poiss.

suviselt suvalised

Raamatuid polegi lugenud, rohkem päikses ja vihmas ringi vaadanud, et kustpoolt muusika tuleb. Kuru Plirr oli päevil leitsak ja öil lõõsk - tantsu. Maatee kaudu jalutasime seitsmekesi prillid ees ja turban peas oja äärde, kus jääkülm vesi ja palju parme, hiljem külanoorte sapakaga poodi õunu, otse sillalt, kus omad ja tundmatud kitarril; telgiplatsil auto risti päiksega, et varju visata. Viimasel keskpäeval pärast ujumist Kristinoga maanteekõrbemööda pealinna kalamaja akendele kõõluma, uinak päeval, öösel veinid ja naljad, pärast hilise hommiku piknikku keraamikatornis tagasi kõrbele, et äikesevihmas kordamööda viipamas käia ja rekkaga lõpuks läbi psühho-baltimaade, kesköövihmas koju, isa ja kass üllatunult uksel.

eksistentsialism südajuulis

Raamatukogus suutsin esialgu Camus' riiuli ees vaid valikuid tegemata seista, ent otsustasin, et kes suvel sellist asja ikka loeb ja võtsin hoopis Kaplinski, sest ta rääkis kirjanikuks saamisest, ja Tšehhovi novellid, kuna keegi oli sisekaanele helepruuni vildikaga kirjutanud: "Inimeses peab kõik ilus olema: nägu, hing, riided, mõtted."

kuu nagu kustuv päike

"Olin Phaetoni haual, mõtled korraks endamisi, aga sügis on käes ja jälle saad aasta vanemaks. Siis kujutled võpatades, kui pime on praegu Phaetoni haual ja kuidas kuused õige tasa kohisevad. Lõpuks paistab eemalt linna kuma. Korraks haarab sind kerge erutus, aga see vaibub peagi. Ükskõikselt sõidad linna sisse. Pidevalt tajud, et oled ainult seal, kus sa parajasti oled."

Mati Unt, "Külaskäik Phaetoni hauale"

viimane treffnerist

leenu lõpetamine oli väga huvitav pidu. priit võrdles oma kõnes leenut tallinna sadamast lahkuva laevaga, mis helsingi poole tüürib, saades valida, millist alust  ta kasutada tahab.. jaan meenutas leenu hüppetooli, kust külge jäänud komme hüpata on leenul nüüd väga hästi välja tulema hakanud. vanaema luges ette ühe leitud luuletuse ja leenu ise tänas kõiki nime- ja tegupidi läbi, öeldes, et ta perekond on maailma parim perekond, millega ma olen täiesti nõus. ta improviseeris kuidagi väga hästi huumori-siiruse piiril jalutleva sõnavõtu, küsides priidu veinipakkumise peale, et “kas mu kõne on nii igav või?” ja võttes kõik kokku lausega, et läheb geograafiat õppima selle pärast, et see teda huvitab, mitte mõnd järgmist saavutust taga ajama, mida temalt kui htg kuldmedaliga lõpetanult justkui oodatakse, aga samas võime kõik valmis olla ka selleks, et ta ülehomme mõnda tokyo ülikooli paberid sisse annab.

leenu ja kogu viljandimaapoolne hõimuharu on valgustunud seltskond inimesi, kes elavad kontaktis nii vaimu kui kehaga, mis on imetlusväärne. kõlab läägarmsalt, aga mis ma parata saan.

mittemiski genees

viljandis põhjamaalastega workshoppi tehes kohtasin huvitavaid nägusid, muuhulgas osalesin umbes sellises dialoogis (..päriselt ka..), kusjuures kaasmaalasega:

A: so you believe that Adam and Eve populated the whole world instead of it being the result of billions of years of chemical and physical processes?
B: pretty much
A: why?
B: I find it naive
A: So you don't think the idea that two people, created by some unprovable extraterrestrial force, is the origin of 6 billion people, is naive?
B: no

A: well, what do you think of different races?
B: I don't

A: do you question your beliefs sometimes?
B: no

dialoog on inglise keeles, kuna seltskonnas istus üks islandi tüdruk, kes kogu vestluse ajal 13-aastaselt oma usu avastanud ja siiani sellele kindlaks jäänud kreatsionistiga püüdis vaikselt olla,  et mitte õli tulle valada.

siseviited

kodulinnasõsara öistel tänavatel akadeemlaste loomeurkast koduliku koha poole jalutades andis orav pargikaudsele suunale hinnangu "oot! kahtlane!", ent otsutasime, et tavai ja jõudsime oruni, kus laskumine varasemast järsem paistis. saabumisel mõtlesin luuletuse, et mul hakkas piinlik ja palav, mis olukorda vaid kaud-meelselt kirjeldas, näppisin veidi seinale valgusmandalat edastavat juhtpulti ja taastekitasin olukorra, kus õhus on lootus, et haihtumise rongis korvab ootamatu naasmine.

lihtsameelne repliik

eile semiootikutega hängides kuulsin uut nalja: juri lotman aka J. Lo. "Don't be fooled by the theories that I've got, I'm still, I'm still Juri from the block". ihihi

katkendlik ja võrgulaadne

mu sessitegelikkus on sel kevadel täidetud lahja intensiivsuse ja katkestusega. st mul pole eriti eksameid, aga nelja ja poole tunni pärast on ühe essee esitamise tähtaeg, mistõttu nüüd, pärast aktiivset hommikut, kolme katkestatud tundi und ja umbes sama pikka infomüra filtreerimise sessiooni olen tagasi MS Wordi ees ja püüan kirjutada üsna lihtsatest asjadest.

infomüra või rämpsinfo või nii, see on veidi vale nimetus Community ja Mad Meni vaatamisele ja seotud youtube'i videotele, ent antud kontekstis, kus mu õige ülesanne on siiski mingi arutlev kultuurilooline tekst kirja panna, on üsna asjakohane. infomüra toodab katkendlikkust. teadvuse voog muutub piinlikult katkendlikuks. kuigi joon musta magusat kohvi ja püüan sõnastada Andy Warholi seost postmodernismiga, mis on ju ülilihtne, siis on peas selline räga, et hetk pärast täiusliku sõnastuse leidmist taastootmisele pomo-kunstis kaob see mõte täiesti minema ja mulle jääb vaid mälestus mingist lausest, segamini youtube'i-kogemustega USA meelelahutajate naljadest ja pinnapealsetest soovidest. kui oleksin hommikul värske peaga kohe kogu essee kirja pannud ja mitte alla andnud kiusatusele vahepeal mõttevoogu risustada kõrvaliste asjadega, oleks kõik palju selgem. infomüra on täpselt nagu pakendipraht toas või rämpstoidu söömine - hetkeline nauding, mille tagajärg on kasutu üleliigsus, segadus ja uuestialustamine. selles mõttes (appi ma tahan veel kohvi see oli nii hea) võiks näiteks tervisliku elu poole püüdlejad tähelepanu pöörata ka infole, mida nad sisse võtavad. kuigi ma mõtlen pärast iga mad meni osa "this was simply brilliant" ja ei suuda seda päevas üleliia tarbida, sest see on tummine ja täitev nagu martsipanikook, siis lihtsamad asjad nagu youtube'i videod on nagu kreekerid, mille counti ei jõua keegi pidada ja mis võivad sellevõrra veel rohkem kahju teha.

loomõte

"..tunne, kui sind ühtaegu kannab jõevool ja unelm."
Jorge Luis Borges, Hargnevate teede aed

lastele meeldis mängida unenäomängu jõel, mis voolas läbi pika kaldaäärse küla. nad sumasid vette jõejuurel ja ujusid jõe kahest kaldast täpselt sama kaugele olevale keskjoonele, kus oli vool kõige tugevam. sealt kandis küla keskelt läbi valguv jõevesi neid kergelt ja kindlalt allavoolu, nii et lapsed said priisõidu ajal silmad kinni panna ja kujutlusvõime lendu lasta, unustades täielikult keha raskuse ja võimalikkuse piirid - tunne, kui sind ühtaegu kannab jõevool ja unelm.
ainus, mida nad meeles pidid pidama, oli õigel ajal silmad uuesti lahti teha ning kaldale ujuda, et jõgi ja unelm neid külapiiritagusesse kärestikku ei kannaks. selles külas oli tavaline, et suviste askelduste ajal pereemad ja –isad väsinud keha rehale või vikativarrele sirutasid ja vaatama jäid, kuidas kümned lapsed, veepinnal käed-jalad välja sirutatud ja salakavalad muiged suul, aeglaselt allajõge voolasid.

pumatikompvekk "Kaos"

nõukogudeaegne nähtamatute maailmade hullus on trippy ja äge. küberneetika, kosmoserännud, kommunismi utoopia. no kust tuleb selline mõte: Tegime kino. Mis nimeks? - A paneme Kosmos
või siis Tegime täiesti sümmeetrilise põhiplaaniga Õismäe täpselt ühesuguste paneelmajade vahele, kus kõndides tekib peegelmaailmas ekslemise tunne, ning on arusaamatu, kas isepaljunevad maailmad on elus või surnud, ööklubi. Mis nimeks? - No paneme Miraaž.

mis sa must arvad

mõtlen, et mis nihe on tekkinud eneserepresentatsioonis, kui mult küsitakse: "Sa tahad kindasti mingit heategevusüritust teha?" ja vastan: "Ei. Laopidu."

kammsai

Tänases kultuurilugude loengus tegi lektor sõna "tegelikkus" mainides nii muuseas ääremärkuse, et

*kui kokku leppida, et tegelikkus veel eksisteerib

seda mu kass siis kogu aeg tahabki

swimming to harakka

11:59
swimming takes longer than expected. Also, kristino wants to play live Battleship. Will be late, sorry! Karro

13:01
Battleship is on: gathering crew & equipment. trying to bargain a vessel for some blood diamonds I won in a mine fight in sierra leone. If we're lucky, we'll get a monkey on top.

13:46
sank a boat carrying a family of four. Some sadness in our hearts, but this is war. They claimed we're lying bastards and there's no such thing as harakka island. Next target.

14:07
Took over a vessel full of Serbian merchants. Their will is sinister, but so is ours.

14:10
We made it on the island. Following a herd of wild locals to the spot X. maybe we meet, maybe we won't.

14:12
We're here. This is it. Kristino caught rabies from the monkey, I am as alive as I'll ever be.

21-aastase romantiku soovide nimekiri

Ma tahan teel olla ja tagasi tulles kodu hinnata; päikseprille, mis mulle sobivad; jooksutosse; sisustatud suve; puuvillast suurrätti, mida krunni siduda või hooletult üle pea kanda; liivast päikesepaistet; sellist rahulolu, et mitte mingeid mõtteid peas pole; korallroosasid riideid ja virsikubeeže kingi või vastupidi; et mulle sobiksid suured kampsunid ja kitsad kleidid; hästilõhnavaid juukseid; puhast ja säravat nahka; spordirinnahoidjat; olukordade vaba ja ootamatut kulgu; adrenaliini, eufooriat ja afrodisiaaki; rinnalihaseid; kergust kehas ja südames; elektriseeritud pilguvahetusi; küllakutseid; siirast huvi; tähenduslikku kommunikatsiooni; sügavat kontakti; jagatud rahuldust; igatsust uue kohtumise järele; tumerohelist t-särki ja keha, mis näeb tumerohelises t-särgis hea välja; hõimumustrilisi retuuse; ilmale vastavat riietust; soovi suudelda; lineaarset ja mitte tsüklilist aega; järjekindlat intensiivsuse kasvu kulminatsioonipunktini; puhkust pärast seda, kui lained on üle pea kokku löönud; maal vanaema juures olla; vihmaseid päevi, kus olen tuppa suletud koos kassi, raamatu ja armsamaga; süüa marju ja matkata soos; mööda külateed koju kõndida ja ujuda järves, jões, meres ja tiigis.

5:20, 2. mai 2012, Kalamaja

kohv meega

see juhtub vaid harvadel hommikutel, erilise selguse saavutanud virgumishetkedel; hommikutel, kus soov on ületanud tahte ja vajaduse, kus tunnen vabastust kinnismõttest ja teadvustan teadlikult valitud suundumist ideaali poole, kus tunnen end piisavalt väärilisena, tugevana,
kus olen saavutanud hetkelise vabaduse sõltumisest ja kammitsaist,
kui luban endale tassitäit kohvi meega.

asjad

käisin eile kunstnike liidu majas jevgeni zolotko uut tööd vaatamas (täna avatakse, minge). seisin seal pööningul tuuletõmbes, lugesin piiblikirja ja vaatasin valgeid paberraamatuid ja leppisin endaga, leppisin mõttega, et see on kunst kui keskkond ja suutsin veidi rohkem lahti lasta pahameelest, mis mul kunsti suhtes tekkinud on, millest need perfokad sündinud on, isegi pahameel kontseptuaalse kunsti vastu lahtus veidi (kuigi jevgeni pole kontseptuaalne kunstnik), sest see tundus päris tervislik keskkond, vaimses mõttes tervislik koht kust olla - kunsti sees. kuidagi rahustav, selge. ja siis.. astusin peale maas vedelevale tuviskeletile. praksaki! lajatas reaalsus lagipähe. jäi üle vaid kaduda, alakorrusele veini jooma.

half a letter to sassa

Hey! How's life in Gezellig Town?
Life's been oddly crazy here lately. The lecture series is running smoothly, yesterday we had to end the discussion by forcing on an applause, because the key keeper lady came to the classroom and said the building is going to be locked up in a few minutes... I proceeded with the lecturer and with his friends (the older generation of Tartu artists), who casually had drank two bottles of red wine during the lecture in the first row, to the studio of one of them, in the house of Tartu Artist Society... also, I spent the last week in Poland with one of my best friends and partner in art, Kristino, participating in a workshop. We built a sauna with a few finnish dudes, cos there was just toooooo much talk about art going on, to the level of overconceptualizing everything, that we just wanted to do something real.. however, Kristino and I also made a performance, where we just talked in front of the audience as we had been talking in our room the whole week about what we think about stuff, and it made some laugh, some angry, but in the end of the performance, in the meta-analysis part, we forbid everyone to start talking about our thing right after it and just escaped back to our room, took our messy table that we had used with us and were ready to listen to our crew's opinion not before the late night when me, her and one of our Finnish friends had long been hiding in our room from all the art talks, drinking beer and eating sunflower seeds, when all of our crew came do to the same, crashed in our room and the Johns, two incredibly smart Americans with completely different artistic backgrounds said: this was sooooo great what you did, i'm so proud of you, BUT never do this again. too intriguing. yet, your skill in sending criticism through comedy is really good, but you should rather focus on helping people rather than just saying what you don't like. and of course, how much we tried to hide from discussing art, a 4-hour-long discussion followed. that was the intellectual peak of the workshop and the next morning, i could speak no more..

...

veinijoojate eest semiosalongis sain järgmisel hommikul osakonnalt pahandada, aga nüüd on kõik korras, kolime Nälga;
poolas käisin MoKSi kaudu, projekt Ground 5, lennuki ja mitte häälega
rääkimispohmakas laupäevahommikul suubus peoks suvalises poznani baaris, kus kristinoga ööks tantsupõrandale pühendusime, vaid korra, pärast keskööd baarist vett küsima minnes, kui kaheksa sloti puudumise tõttu peaaegu vastu näppe oleksime saanud, vajusime vestlusesse olukorda päästma tulnud ukraina kunstnikuga, kellega jutt ei lõppenud enne, kui tema meiliaadress pisikesel paberiribal mu rahakoti vahel oli

vegan win

ma ei tea, kas olen väga osav, väga näljane või avastanud secret ingredienti, aga söön juba teist õhtut järjest maailma parimat salatit. kusjuures kaht erinevat.

kartulisalat my style (tahtsin kartuli asemel lillkapsast kasutada, aga õhtul hilja koju jõudes olid kartulid nii varmalt juba valmis keedetud, nii et ei viitsinud lillkapsaga jamada. ka muu peale kaerakoore ja paprika on köögist leitud juhuslikult)

2 keedetud kartult
paar lehte jääsalatit

üks väike või pool suurt paprikat

üks küüslaugukurk

pool avokaadot

2-3 spl kaerakoort (kaerast tehtud koor. poes on)

maitsestamiseks musta pipart ja soola/sojakastet

tükelda kogu kraam, salatit võid rebida, lao kaussi, vala koor ja sojakaste peale, lisa pipar. ära segamisega vaeva näe, saad ka kihilisena süüa. kui piisavalt vara selle peale tuled, võid kurgi jätta viimaseks kihiks ja maitsestada enne selle lisamist, sest küüslaugukurk on üsna tugeva maitsega ja ise sojakastet ega midagi ei vaja (ma tulin selle peale alles hiljem, aga kuna salat tuli siiski välja maailma parim, siis pole vist väga vahet).

Teine superfakinghea salat oli eilne oasalat:

pool purki punaseid ube

üks väike või pool suurt paprikat

jääsalatit

rohelisi oliive

2 spl kaerakoort

sojakastet, pipart

oad kaussi, paprika tükkideks ja kaussi, jääsalat, oliivid, koor ja kaste-pipar. segada pole vaja (võid, kui tahad, mul lihtsalt kauss pole piisavalt suur).

jah.

keerub kaela

Ma pole paar päeva telefoni mantlitaskust välja võtnud. Nüüd võtsin. Kaks sõnumit.

28.01.2012 06:48 Marjorie: I'm home and safe :)

28.01.2012 06:50 Marjorie: Was i dreaming or the party finish because the police was there?

:D nunnu. tõepoolest, läksime Marjorie'ga reedel pärast õhtusööki minu pool üle tee ühikapeole, mis lõppes, tuleb välja, kell 7 hommikul. Ma ei märganudki, et nii üle käte läks, et politsei kohale tuli, aga küllap oli mul siis muud tegemist.

täielik ja kõhklematu jaatus

Occupy Wall Street, Wikipedia:

...they had suggested the protest via their email list and it "was spontaneously taken up by all the people of the world.”

isn't that the perfect scenario for anything.

annan hagu

tahtsin lihtsalt öelda, et

I'M TRIPPIN BALLS

sest ringtreeningust on veel endorfiinid veres

ja elevus kevade pärast,

sest taas hakkan korraldama SEMIOSALONGI my love

mis on vägev ja põnev ja huvitav ja põhjus tuleviku ootamiseks

ja et mitte ringtreeningu endorfiine kahe silma vahele jätta

siis

faking vihm ja rahe ja külm ilm ei ole mingi põhjus, miks mitte ette võtta pooletunnist rattasõitu võimlasse, klapid kõrva, dubstep mängima, ja LÄHED ja ei otsi vabandusi, sest don't be a lazy fatass, be a badass. ja see on nii faking hea tunne, mõtled, et võiks teha iga päev ja siis meenub, et TEEDKI IGA PÄEV sellist asja. FUCK YEAH

minu kultuuripärand?

Eero Epneri artikkel NO99 käigust Odéoni.

Odéon Eesti kontekstis

1906

André Antoine’i juhtimisel kujuneb teatrist mastaapne eksperimentaallabor. “Julius Caesari” lavastust valmistatakse ette kuus kuud, sellesse on kaasatud lisaks näitlejatele 500 statisti ja 7 tehnilist töötajat. Antoine peab kompromissitut võitlust kunsti õiguste nimel ning seab kunstilised vajadused ettepoole rahalistest.

Toimub esimene Eesti kunstinäitus põllumajandusnäituse raames. Maalid on läbisegi juurviljadega.

...absurdistki rääkides...

this is how I feel sometimes

this is how I get over stuff

this is how I let go