mul on üks tekstifail, kuhu olen viimased kaks ja pool aastat eriti eredalt meelde jäänud unenägusid üles kirjutanud. selliseid unesid, millest jääb kogu päevaks mingi tunne sisse ja mille kujundid ei lahku mu peast enne järgmist und või nende kirjapanemist. nende bloggi ülespanemine pole mingi enesenäitamisemissioon ja self-indulgence, vaid panen niisama, et oleks naljakas nagu anonüümne anekdoot.
groteskseimad palad:
hiljem üritasin metallitükke enda suust välja loputada ja oksendasin neid mõnuga kraanikaussi, samal ajal aknast kõrvalolevale kohvikus istuvale naisele otsa vaadates, kes lõbustatult naeratas.
*
tegime peo kui noored apokalüptinautlejad.
*
beier helistas mulle. läksin köögi ette koridori rääkima. õues oli äikesetorm ja teda oli halvasti kuulda. ta alustas sellest, et kuulis, et ma olen hiljuti lesestunud.
*
ühe noore poisi ülesanne oli mind lohutada, aga ta ei julgenud seda teha ja ei saanud sellega hakkama, vaid hakkas nutma ja värisema. lohutasin hoopis teda, võtsin ta kaissu, aga närvivapustuse tulemusena moondus ta üheks suureks hõljuvaks närvivõrgustikuks, mis koosnes ainult neuriitidest ja närvirakkudest, mida ümbritses õhuke kaitsev läbipaistev plasmakude.
*
istusin arvutis ja küsisin kristinolt, mida teha nende külmutatud tuvidega, kes nüüd küljelt avatud klaaskasti pressituna üles sulama hakkavad ja vaikselt nokki maigutavad. kas panen neile kosumiseks sooja rasva või lasen surra või mis.
mingi mehisheinsaarelik, ent üdini iseloomulik minu unedele:
minu Lääne tänava toas oli üks avastamata uks. meil oli omajagu sõpru külas ja Roland küsis, et kuhu see viib. tegi ukse lahti. tuli välja, et asume lendavas toas või teise dimensiooni äärel, mille suhtes meie dimensioon lendas. mõnda aega julgesime uksest ainult välja piiluda. seal oli vahepeal mingi suur inimesi täis koosolekuruum, vahepeal ladu või meri. sealpoolsed inimesed ei pannud meid tähele. mida aeg edasi, seda julgemaks läksime, ja lõpuks julgesime triinuga sinna sisse minna. luusisime ringi lihtsalt. see uks oli väga pikka aega minu toas huvitav fenomen. rääkisin koolis tuttavatele niisama, et teate, kolisin just ära ja leidsin oma toast ühe ukse... nagu oleks lihtsalt mingi huvitava asja leidnud. hiljem hakkasid juba teispoolsed inimesed meid märkama, nad olid väga sõbralikud. uni lõppes suure kahe dimensiooni ühispeoga, täieliku festivaliga. sealpoolsed inimesed toitusid tervislikult ja neile väga meeldisid karnevalid.
No comments:
Post a Comment