Alljärgnev tekst on mu esimene katse tihedalt kirjeldada, semiootika uurimismeetodite kodutööna. Tihedast kirjeldusest üsna kehv näide, ent äkki on vähemalt naljakas.
Lahkusime Karolinaga baarist
päris vara, enne keskööd. Kodutee kulges üle linna keskväljaku, kus kolmel
päeval nädalas turg avati. Olin baaris lahjat õlut juues Karolinale kurtnud, et
mu jalgratas varastati ära ning kuna siin linnas püsib ratas organiseeritud varaste tõttu ühe inimese käes
kõige rohkem poolteist kuud (mis oli suvaline üldistus), olen peaaegu valmis
ostma uue ratta öiselt pätilt, kes värskelt varastatud rattaid keskväljakul
mõne euro eest salaja müüvad. Karolina tutvustas mulle etiketti, mis võis olla
linnalegend, et kui keegi sulle öösel ratast pakkuma tuleb ja sa talt seda osta
tahad, tuleb kolm korda küsida, et kas ta on politseist, ning kui ta kolm korda
eitavalt vastab, võib tehingu ära teha, kuna siis võid hilisematele
arupärijatele öelda, et olid lihtsalt üks inimene, kes ostis lihtsalt ühelt
teiselt inimeselt ratta, mille päritolust ja võimalikust ebaseaduslikkusest ta
midagi ei teadnud, ning see teine inimene ei tohi hiljem oma politseistaatust
sinu vastu kasutada. Selle käitumisjuhendi sisemisse loogikasse ma ei
süvenenud.
Mõni kuu varem olin samal teemal vestelnud ühe kohalikuga, kes leidis, et
siin linnas polegi varastatud ratta ostmine nii suur moraaliteotus, kuna rattad
on siin nagunii kogu aeg ostmise-varastamise ringluses. See teine tuttav
tutvustaski mulle ratta hankimise veidi hämaramat varianti – tuleb kesköö paiku
turuplatsil jalutada, sest seal rattamüüjad tegutsevadki.
Mööda keskväljaku rattateed
jalutades, Karolinal oma ratas käekõrval, mina nukralt ilma, kuulsime veidi
kaugemal seisva mehe sosistavat hüüdu: „Psst! Fietse!“ Mehel oli ratas käe kõrval. Ta lülitus meile lähemale
astudes sujuvalt üle inglise keelele, ilmselt kuna oli kuulnud meid enne
inglise keeles vestlemas. Karolina vaatas mulle otsa ning küsis do you want to? sellise näoga, nagu ta
oleks mulle kohvi peale koort pakkunud. Kõhklesin hetke, ent kuna vajadus ühtis
tahtega, läksin üle rattatee ja tegin pisikese kapuutsis vanamehega juttu.
Jätkasime teed kolmekesi rahulikult kõrvuti nagu vanad sõbrad.
Vanamees kiitis rõõmsalt ratast,
ütles et hea ratas, küsisin selle peale veidi kiuslikult, et huvitav, kust ta
selle sai, ent mees põikles osavalt vastamisest. Ta juhatas mu kuhugi kangi
alla, Karolina jäi tänavale ootama. Ratta hinnaks pakkus mees esmalt kümme
eurot. Loomulikult oli see hind esitule, käikude ja ilma roosteta raamiga
jalgratta kohta üliodav, seda enam, et viibisime kohas, mida maailmas üldiselt
peetakse väga heal järjel olevaks kapitalistlikuks heaoluühiskonnaga riigiks.
Uute rataste hind algas poodides 100 eurost, kasutatud rattaid müüdi vähemalt
50ga, mõni üksik odavam eksemplar. Ent kuna olukord tundus mulle naljakas, kuna
mees tundus olevat heas tujus, et saab äri teha, ja mina olin ära joonud kaks
või kolm klaasi õlut, tegin katse hinda alla kaubelda 5 eurole. Sellega ei
tahtnud rattamüüja kuidagi nõus olla, niisiis pakkusin hinnaks viis eurot ja
mõni münt. Esimene münt, mis rahakotist kätte sattus, oli kaheeurone, nii et
ostsingi endale uue ratta öösel pätilt seitsme euro eest.
Pärast tehingu sooritamist läks
mehe tuju veel rõõmsamaks, ta tänas mind mitu korda ning alustas uut juttu – et
olen päris kena neiu, kindlasti kuulen seda tihti, ning äkki tahaksin mõnikord
kohvi jooma minna. Mees oli minust vähemalt 20 aastat vanem, 8 sentimeetrit
lühem ning tegeles varastatud rataste müümisega, nii et vastasin, et võib-olla,
eks näis, kui mõnikord linnas kohtume… Mees suudles mind hüvastijätuks kolm
korda põsile nagu kombeks ning tulime kangi alt välja. Sõitsime Karolinaga –
nüüd juba mõlemad ratastel – lõbustatud meeleolus kodu poole.
No comments:
Post a Comment