Tuesday, November 27, 2012

tõsijutt

Tihe kirjeldus on etnograafiline tekst, kus on kirjeldatud mõnd olukorda või sündmust vaatlusgrupis koos informantide tõlgendusega toimuvast. St peale sündmuste kronoloogilise üleskirjutuse on tegevust ka mõtestatud, selgitatud erinevate aktide tähendust kultuuris.
Alljärgnev tekst on mu esimene katse tihedalt kirjeldada, semiootika uurimismeetodite kodutööna. Tihedast kirjeldusest üsna kehv näide, ent äkki on vähemalt naljakas.



                Lahkusime Karolinaga baarist päris vara, enne keskööd. Kodutee kulges üle linna keskväljaku, kus kolmel päeval nädalas turg avati. Olin baaris lahjat õlut juues Karolinale kurtnud, et mu jalgratas varastati ära ning kuna siin linnas püsib ratas  organiseeritud varaste tõttu ühe inimese käes kõige rohkem poolteist kuud (mis oli suvaline üldistus), olen peaaegu valmis ostma uue ratta öiselt pätilt, kes värskelt varastatud rattaid keskväljakul mõne euro eest salaja müüvad. Karolina tutvustas mulle etiketti, mis võis olla linnalegend, et kui keegi sulle öösel ratast pakkuma tuleb ja sa talt seda osta tahad, tuleb kolm korda küsida, et kas ta on politseist, ning kui ta kolm korda eitavalt vastab, võib tehingu ära teha, kuna siis võid hilisematele arupärijatele öelda, et olid lihtsalt üks inimene, kes ostis lihtsalt ühelt teiselt inimeselt ratta, mille päritolust ja võimalikust ebaseaduslikkusest ta midagi ei teadnud, ning see teine inimene ei tohi hiljem oma politseistaatust sinu vastu kasutada. Selle käitumisjuhendi sisemisse loogikasse ma ei süvenenud. 
Mõni kuu varem olin samal teemal vestelnud ühe kohalikuga, kes leidis, et siin linnas polegi varastatud ratta ostmine nii suur moraaliteotus, kuna rattad on siin nagunii kogu aeg ostmise-varastamise ringluses. See teine tuttav tutvustaski mulle ratta hankimise veidi hämaramat varianti – tuleb kesköö paiku turuplatsil jalutada, sest seal rattamüüjad tegutsevadki.
                Mööda keskväljaku rattateed jalutades, Karolinal oma ratas käekõrval, mina nukralt ilma, kuulsime veidi kaugemal seisva mehe sosistavat hüüdu: „Psst! Fietse!“ Mehel oli ratas käe kõrval. Ta lülitus meile lähemale astudes sujuvalt üle inglise keelele, ilmselt kuna oli kuulnud meid enne inglise keeles vestlemas. Karolina vaatas mulle otsa ning küsis do you want to? sellise näoga, nagu ta oleks mulle kohvi peale koort pakkunud. Kõhklesin hetke, ent kuna vajadus ühtis tahtega, läksin üle rattatee ja tegin pisikese kapuutsis vanamehega juttu. Jätkasime teed kolmekesi rahulikult kõrvuti nagu vanad sõbrad.
                Vanamees kiitis rõõmsalt ratast, ütles et hea ratas, küsisin selle peale veidi kiuslikult, et huvitav, kust ta selle sai, ent mees põikles osavalt vastamisest. Ta juhatas mu kuhugi kangi alla, Karolina jäi tänavale ootama. Ratta hinnaks pakkus mees esmalt kümme eurot. Loomulikult oli see hind esitule, käikude ja ilma roosteta raamiga jalgratta kohta üliodav, seda enam, et viibisime kohas, mida maailmas üldiselt peetakse väga heal järjel olevaks kapitalistlikuks heaoluühiskonnaga riigiks. Uute rataste hind algas poodides 100 eurost, kasutatud rattaid müüdi vähemalt 50ga, mõni üksik odavam eksemplar. Ent kuna olukord tundus mulle naljakas, kuna mees tundus olevat heas tujus, et saab äri teha, ja mina olin ära joonud kaks või kolm klaasi õlut, tegin katse hinda alla kaubelda 5 eurole. Sellega ei tahtnud rattamüüja kuidagi nõus olla, niisiis pakkusin hinnaks viis eurot ja mõni münt. Esimene münt, mis rahakotist kätte sattus, oli kaheeurone, nii et ostsingi endale uue ratta öösel pätilt seitsme euro eest.
                Pärast tehingu sooritamist läks mehe tuju veel rõõmsamaks, ta tänas mind mitu korda ning alustas uut juttu – et olen päris kena neiu, kindlasti kuulen seda tihti, ning äkki tahaksin mõnikord kohvi jooma minna. Mees oli minust vähemalt 20 aastat vanem, 8 sentimeetrit lühem ning tegeles varastatud rataste müümisega, nii et vastasin, et võib-olla, eks näis, kui mõnikord linnas kohtume… Mees suudles mind hüvastijätuks kolm korda põsile nagu kombeks ning tulime kangi alt välja. Sõitsime Karolinaga – nüüd juba mõlemad ratastel – lõbustatud meeleolus kodu poole.

No comments: