järjekordne skifi möll.
turvatud hoonesse püüdsid maskeerunud tapjad sisse tungida. nad oskasid nii hästi maskeeruda, et suutsid vaenlast oma isiku suhtes täielikult eksitada, peale selle ehitasid nad kostüümi sisse surmavaid relvi. väga ohtlike tapjate paar - mees ja naine, kelle ohtlikkus oli põhimõtteliselt nii suur, et kui nad vaenlase valdusesse sisse tunginud olid, võis see vaenlane end juba tapetuks pidada. nad oli hoones sees. samas toimus parasjagu kostümeeritud heade ja halbade kavatsustega tapjate mess, kellest osa tasus karta ja osa mitte.
kõige mõrvarlikemate tapjate paar, kes läksid oma töös nii kaugele, et üks maskeerus tapetuks, võis mängida surnut, võttis hetke sisevaatluseks - naine küsis mehelt, et kas on midagi, mis talle nende töömeetodi juures ei meeldi. mees vastas kui haigetsaanu: kõige rohkem häirib mind see, et sa mind iga kord maha matad.
maha matmine ise polnud tema jaoks probleem, sest ta oskas maa alt end hõlpsasti välja kaevata, ent matmise žest ise...
minapositsioonil tajuja kätte anti läbikumav paberitükk nagu muffinipaber, mille sees väike puuviljakärbes. tajuja teadis, et tapjate messil ei tohi antavaid asju vastu võtta ning kui oli visanud põgusa pilgu kokkuvolditud paberitüki sees olevale kärbsele, mõistis, et nüüd on kõik, PAANIKAREŽIIM, KÕIK EVAKUEERIDA.
kui tajujal õnnestus põhitapjad kahjutuks teha, naasis ta messiruumi, kus valitses lahingujärgne rahu - mõned hajuvad plahvatuspilved, tühjusesse haihtunud entiteedid, haavatud kostüümikandjad.. kõik on läbi aga korras.
No comments:
Post a Comment