loomõte

"..tunne, kui sind ühtaegu kannab jõevool ja unelm."
Jorge Luis Borges, Hargnevate teede aed

lastele meeldis mängida unenäomängu jõel, mis voolas läbi pika kaldaäärse küla. nad sumasid vette jõejuurel ja ujusid jõe kahest kaldast täpselt sama kaugele olevale keskjoonele, kus oli vool kõige tugevam. sealt kandis küla keskelt läbi valguv jõevesi neid kergelt ja kindlalt allavoolu, nii et lapsed said priisõidu ajal silmad kinni panna ja kujutlusvõime lendu lasta, unustades täielikult keha raskuse ja võimalikkuse piirid - tunne, kui sind ühtaegu kannab jõevool ja unelm.
ainus, mida nad meeles pidid pidama, oli õigel ajal silmad uuesti lahti teha ning kaldale ujuda, et jõgi ja unelm neid külapiiritagusesse kärestikku ei kannaks. selles külas oli tavaline, et suviste askelduste ajal pereemad ja –isad väsinud keha rehale või vikativarrele sirutasid ja vaatama jäid, kuidas kümned lapsed, veepinnal käed-jalad välja sirutatud ja salakavalad muiged suul, aeglaselt allajõge voolasid.