asjad

käisin eile kunstnike liidu majas jevgeni zolotko uut tööd vaatamas (täna avatakse, minge). seisin seal pööningul tuuletõmbes, lugesin piiblikirja ja vaatasin valgeid paberraamatuid ja leppisin endaga, leppisin mõttega, et see on kunst kui keskkond ja suutsin veidi rohkem lahti lasta pahameelest, mis mul kunsti suhtes tekkinud on, millest need perfokad sündinud on, isegi pahameel kontseptuaalse kunsti vastu lahtus veidi (kuigi jevgeni pole kontseptuaalne kunstnik), sest see tundus päris tervislik keskkond, vaimses mõttes tervislik koht kust olla - kunsti sees. kuidagi rahustav, selge. ja siis.. astusin peale maas vedelevale tuviskeletile. praksaki! lajatas reaalsus lagipähe. jäi üle vaid kaduda, alakorrusele veini jooma.