hilja detsembris

Nii eileöise kui üleeileöise kojujalutuse lõpuks tundsin ennast kui Paula Zariņa maalis.

Hommikul oli absoluutselt ainus asi, mida ma teha tahtsin, "Püha Tõnu kiusamise" algusest lõpuni vaatamine. Siis läks tuju veidi paremaks, suutsin Kristinoga isegi sellist juttu ajada:

Kristino: EIIIIIIIIIIII

:D

:D

:D

:D

Piret: :D:D:D

ja sul oli õigus

Kristino: isaand

ma ei saa naeru pidama

:D

Piret: :D

Kristino: :D