ärkasin unekoomast kerge pohmakuivusega. ajasin pea üle voodiserva, et telefonikella piiluda. lootsin, et on hästi palju. kell oli 11, vähe. vannitoas kraamisin vatipadjaga näolt adapaleenijäägi ja öörähma, mõtlesin, et mõni inimene ei pesegi hommikul hambaid, ja lahkusin vannitoast.
absoluutselt ainus asi, mida teha tahtsin, oli jim ashilevi "olen elus olemise tunde" läbilugemine.
lugesin esimesed 99 lehekülge. keerasin end voodil selili, ülakeha üle ääre rippumas, ja vahtisin vastasmaja viltust katusekontuuri valge taeva taustal. täiesti tähendusetu vaatepilt. lugesin ülejäänu. tuli meelde, et maailm pidi ju eile lõppema. õigus jah.
No comments:
Post a Comment