viimane treffnerist

leenu lõpetamine oli väga huvitav pidu. priit võrdles oma kõnes leenut tallinna sadamast lahkuva laevaga, mis helsingi poole tüürib, saades valida, millist alust  ta kasutada tahab.. jaan meenutas leenu hüppetooli, kust külge jäänud komme hüpata on leenul nüüd väga hästi välja tulema hakanud. vanaema luges ette ühe leitud luuletuse ja leenu ise tänas kõiki nime- ja tegupidi läbi, öeldes, et ta perekond on maailma parim perekond, millega ma olen täiesti nõus. ta improviseeris kuidagi väga hästi huumori-siiruse piiril jalutleva sõnavõtu, küsides priidu veinipakkumise peale, et “kas mu kõne on nii igav või?” ja võttes kõik kokku lausega, et läheb geograafiat õppima selle pärast, et see teda huvitab, mitte mõnd järgmist saavutust taga ajama, mida temalt kui htg kuldmedaliga lõpetanult justkui oodatakse, aga samas võime kõik valmis olla ka selleks, et ta ülehomme mõnda tokyo ülikooli paberid sisse annab.

leenu ja kogu viljandimaapoolne hõimuharu on valgustunud seltskond inimesi, kes elavad kontaktis nii vaimu kui kehaga, mis on imetlusväärne. kõlab läägarmsalt, aga mis ma parata saan.