Mina ei tunne, et peaksin tegema aasta kokkuvõtet või kirjutama järgmise eesmärke. Miski pole veel lõppenud. Protsess alles käib.

eilse päeva nali

Schrödinger's cat walked into a bar...

and didn't.

jõulujaburus 2

selleaastane jõuluperfokas HTG keldris... oli päris mitu korda intensiivsem eelmisest. võlvlagede ja betoonpõrandaga labürinti sisse astudes (ilmselt ruuporimehe läkitusel) tervitasid pahaaimamatuid esmalt kottidesse pakitud rabelejad, mustvalged maskid näo ees. järgnes pime saal, mida valgustasid mõned jõulutuled ja paranoiliselt sähvivad taskulambid, ruum oli tossu ja luulehuilgeid täis.

edasi kõndida oli raske, sest näota roomajad haarasid jalgadest ning pärisid selleaastase hea laps olemise kohta. järgmises, pisikeses kiviruumis istus taskulambi spotlightis räpases puhvaikas pabernäoga jõuluvana, kaks päkapikku kõrval, kes naersid läbilõikavalt, kui julgesid pärimise peale mõne luuletuse esitada. järgmine ruum oli sõda. mandariinisõda. läbi minemiseks pidid kas kannatama koori oma ihul või ise vastu loopima ja katet tegema. mandariinilaua taga seisis maskis musta kräsupeaga koll, kes õgis mandariine ja loopis nende koori. järgmises ruumis oli perfoka ideeline kese - ilus Koyaanisqatsi. film ja heli suurel linal. nii mõnigi külastaja unustas end sinna seisma ja vaatama. välja saamiseks tuli läbida viimane ruum - sõbralik ruum, ning anda allkiri, et oled nõus sellega, mida nägid. hiljem tuli välja, et allkirja andes tõotasid olla edaspidi hea laps.

Perfoka korraldamine läks kuidagi libedalt sel aastal, saime kogu seltskonnaga vaid paar korda enne kokku. algne impulss tekkis ajurünnakust Martiniga ühel reedeõhtul Genis ning idee kulges edasi koos Oliveriga arutades (nagu ikka). paraku kui eelmisel aastal jäi taidlus veidi lahjaks, nihkus sel aastal see üle käte, umbes 13ndal minutil haarasin peast, et mida me ometi teinud olime ja vaatasin seda sõda ja mõrva enda ümber. toss, sähviv ja segane valgus, mandariinivägivald, sõjakisa ja kriisked... agh. hiljem, kui fotograafi abiga 15 kilo mandariinide koored ühte kasti saime, tundus sellest lahti saamine nagu laibamatt. mis seal ikka. pinge on vajalik.

Silveri maskid olid ka sel aastal ühislüli ja tossumasin tuli kellegi (aitäh, Tõnis! .D ) tagataskust.

ning taaskord - aitäh, noorus .)

history of education

M

maasvõitlus

maal

metafüüsika

massaaž

tartu - postkaartlinn

käisime turnimas

one time someone was beatboxing while shaving his beard and that was so cool

mu koridori Kraanikausside Ruum vajaks illustreeritud õpetust "Ära oksenda kraanikaussi". Võib-olla oleks abi ka "Ära oksenda kolme kraanikaussi korraga" sildist. =.=

kevad, ei tea, kas täiuslik

+ FLFI.03.002 Analüütiline metafüüsika
- FLSE.00.162 Rakendussemiootika- FLFI.03.079 Sotsiaalteaduste filosoofia- FLFI.00.055 Filosoofiline kirjutamine- FLFI.01.041 Sissejuhatus Martin Heideggeri "Olemisse ja aega"- FLKU.00.092 Maalimine+ FLKU.00.094 Joonistamine
- FLKU.01.024 Graafika tehnikad- FLKU.01.029 Kujutav geomeetria- FLKU.01.054 Kompa+ FLKU.01.086 Läänemaailma kunst 20. saj lõpul, 21. saj algul
? FLSE.00.262 Sotsiosemiootika ja sotsiaalteooriad (Randviir)
+ FLSE.00.229 Diskursuse teooriad ja praktikad (Ventsel)
+ FLSE.00.227 Biosemiootika ja elussüsteemide teooria (Kull)
- KKSP.04.049 Maasvõitluse algkursus+ FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused
+ FLEE.02.130 Akadeemilise kirjutamise alused
+ FLKU.01.150 Maalikunsti arengud 20.-21. saj

Art - Not-Art Semiotics

Art (Positioned against Not-Art)	Not-Art (Sometimes looks like Art)	Ironization, subversion, hybridization, or deconstruction?
Non-decorative, non-functional (non-service, non-entertainment, non-visual enjoyment [Kosuth])	Decorative art, mass media images	Yes: Warhol, Salle, Koons, street art
Intentionally non-mass media, difficult, requires insider coding	Advertising, pop media art, popular codes	Yes: pop art, Warhol
Unique objects, carrying signs of artist's work, intervention of hand (view of Frank Stella); marks of activity of artists as artworld functionaries barring outsiders	Mass-produced (decoration, imitation high design, "Ikea," posters, shopping mall galleries, commodities, poster reproductions)	Sometimes: ironic use of consumer objects and images
Avoids beauty and aesthetics (as kidnapped by mass culture). Strategies used: intentions and interventions often unfinished, coarse, rough, inelegant, primitive, outside the perfection of mass produced commodities	Mass culture, middle class notions of beauty, design, and "aesthetics," arty look and materials	Sometimes; seduction of the image, pleasure of the visual
Non-sentimental, against mass culture emotions. Subversion of nostalgia and received ideologies.	Kitsch (easy and easily reproducible visual clutter, often sentimental or politically correct). Visual Muzak.	Yes: Koons

kiusu

ma nägin superveidrat und, aga suudan seda kirjeldada vaid sõnadega, et pagana veider oli. mängus oli pure evil väikese poisi näol, kes oli lapsest saati väga tige ja tegi palju kurja, muuseas muutus aeg-ajalt koeraks, kelle ma lõpuks sõbralikkusega ära taltsutasin, kuid enne veel jõudis olla juurte ja okstega maasse torkav puu, laest ja seintest läbi kasvav kurjuse kehastus, kellele mina olin esialgu kiusata, aga nagu öeldud, muutus ta hiljem koeraks ja kiusas kasse.

cast oli puhtameerikalik, isade, mustanahaliste poegade ja kooliõpetajate või siis mõisakompleksidega.

ühiselu üsalinnas

Eilne oli veider.

Hommikul saatis isa sõnumi, et õnnitleb veel ühe venna puhul. Järjekorras neljas poolvend. värelesin veidi eesti keele tunnis, kuigi hiljem tundus, et tekkinud pung nõudis manalõivu, kuivõrd mõned järgmised tunnid veetsin väsimuses ja apaatias. kuid enne veel jõudsin koos mingi tüübiga Lossi tänava õppehoone katusele turnida. kui klassiruumist lahkusime, mainis viimane, et praegu peaks tee remondi tõttu vaba olema, pöörasime kannalt ringi, möödusime ükskõiksetest töömeestest üle ajutiste treppide ja ehitustolmu lumise tõrvapapi peale, kust paistis kätte kogu tartu. viimasel redelil andis alla mu kotisang ning läpakas lendas alumisele korrusele. selgus, et mul on pagana hardcore läpakas. nautisime vaadet raekoja platsile ja tartu katustele, kerge eufooriamaik keelel.

päeva sotsiaalne tipp, mida valmistas ette halbade naljade sessioon Triinu ja Mašaga hilises lisaloengus, oli semiootikute jõulupidu, kus sain kursakaaslastega hästi ja magistrantidega väga hästi läbi.

Kokkuvõte peost lausefragmentidena:

veidi purjus ja paremas tujus

rääkisin tutvumispeol kohatud

tantsisin tantsisin

segastel põhjustel

kogunesime kelgutama

pitseeris flirdi

mul oli lõbus

kui ümber pöörasin

lavale pärast suudlusstseeni

kuuekesi alustasime teed

mõned maiuspalad

soojuse mõttes

armukipraid muigvelsui

tark ja sõbralik

endiselt üllatun

lisanud olukorda põnevust

põimus

tunne südames

maailma tunnetab

Hommikukulg suubus lumme.

tarkuse tarbimine

Nägin unenägu kapitalismist!

Surfisin koos Triinuga ringi suures TÜ raamatukogu põhiplaaniga kaubamajas, kus olid parasjagu mingid hullud sooduspakkumised ja me ei suutnud jätta ostmata asju, millesse me tavaliselt ükskõikselt või pragmaatiliselt suhtume (vatipadjad ja ülisuured tassid). Tegevus toimus tõepoolest TÜ raamatukogus, koos selle ID-kaardi lugejate, riiulite, diivanite ja kõrgete lagedega. Mängu tuli postmodernistlik nimepillamine ja kulminatsioonipunktis pani alukate väel olev päevitunud lihasmäest poemaskott mulle pähe suure sildi TASUTA, mis arusaamatusele vindi peale keeras.

siinkohal mõttemäng:

kapitalistlik akademism? teadmiste tarbimismaania? teoreetikute perekonnanimede sümboolne väli?

suhtlemine on kerge

MOOAAAAAWWRRRRR

täitmatu jumalasulane on täitmatu

tahaks mingit halba fill-me-up-fuck-yeah nalja teha, aga ei tule välja.

mõttelõtvus

Ülikool on mind ära taltsutanud. Mis sai süsteemi vastu mässavast-initsiatiivi haaravast-kriitiliselt mõtlevast-dogmasid väljanaervast-eesmärkide nimel sisemüüre lammutavast minust? Vaimujulgus kadus kui tudeng jõkke. Istun loengus ja mõtlen, et okei. Resigneerunult. Kusjuures enne loengusse minemist ma isegi ei vaevle metsiku soovi käes teha midagi muud, minna kuhugi mujale, minna maanteele ja pealinna hääletada ja end praamile peita ja põhjanaabri pealinna sõita ja sõprade juurde pittu minna ja hommikul mitte mõeldagi tagasisaamisele, vaid vaadata, mis saab. Mul on hea meel minna loengusse, sest loengus on kohati üsna okei (et mitte öelda huvitav). Süsteem on mind üle kavaldanud. Ma ei tahagi süsteemi vastu võidelda, sest ta tundub päris arukas tüüp olevat. Mis mul öelda. Kuid aruka tüübi pahupool on nurkadeta lineaarne tüüp, kes ei inspireeri, ei paiska välja hulle ideid. Muidugi kokkuvõttes on see mu laisa tähelepanu süü loengus, kuivõrd ma ei vaevu õppejõudu piisavalt kuulama, et mu peas tekiks mingi iseseisev mõtteprotsess. Laisk tähelepanu -> lihtsakoeline teadvuse voog -> ideevaegus -> igavus -> laisk tähelepanu. Aitäh sulle, suhe Pireti ja ülikooli vahel.

Pärast tõdemist, et get your balls back, tegin nimekirja, mis tuletaks mulle meelde kunagisi julgustükke, et need inspireeriksid tegema uusi.

top 10 badass things I have done in my life, featuring:*

1. MMA baaskursus

2. näiteringi juhendamine + lavastamine + perfokad

5. põhikooli lõpukõne kirjutamine & ettelugemine 500 inimese ees

5.1 TÜ antiikmuuseumis toimunud kirjandustund-luuleõhtul Pehki "seesam seesam / lähme jooma" lugemine

5.2 15-minutise kanepi legaliseerimist propageeriva kõne kirjutamine ja ettelugemine 10. klassi kirjandustunnis

6. spontaanse kaitsekõne esitamine TKuG juhtkonnale põlvkondadevahelisest erinevusest viisakuse mõistmisel

7. ühe päevaga 250 lk tammsaare / 300 lk dostojevski lugemine

8. juuste mahalõikamine ja punaseks värvimine 2. klassis

9. kõik workshopid (sh MoKS), kus olen üksi käinud

10. algkoolis koolihoovis nooremaid kiusavale bully'le vastuhakkamine

*salapära, põnevuse ja enese kompromiteerimise vältimise huvides jätsin mõned punktid välja

Nimekirja tegemise põhjus oli kerge hirm, et kas ma olengi laisaks ja tarbetuks tudengiks muutunud, kes ei vaevu eriti mitte millekski. Lootust annab õnneks asjaolu, et punktid nimekirjas ulatuvad päris lähedasse minevikku. Ehk ei ole kõik veel kadunud.

vaatan aknasse ja ei näe midagi

laupäev kulges varahommikusest ärkamisest vabatahtlikult töise lõunani, mis muundus Bobby McFerrini taustal sujuvalt edvini-chilliks, mis omakorda Oliveri pool supi ja saia küpsetamiseks. sai oli eksperimendikorras, küpses valguskapis, valmis keset sõjafilmi. kõige tulemusena jõin täna hommikul pigimusta kohvi.

sõnade jada

Tekst semiootika sissejuhatuse loenguslaidilt:

• Tajupilt ja mõjupilt. Kana ja tibu. Tajupiltide äravahetemine eriti sage lindude puhul. Amsterdami loomaaias isahüüp ja direktor. Hakid ja ujumispüksid.
• Tähendus sõltuvalt subjekti seisundist (meeleolust) - kaitsetoon, eluasemetoon, söömistoon (vähk ja meriroos), koer ja istetoon, neeger

Pole ime, et me millestki aru ei saa .-.

ja mina arvasin, et ... .(

"Ma mõtlen, et performance’i-kunstniku roll eeldab teatri vihkamist. Teater on võlts: must lavakast, pilet, mille eest tuleb maksta, peab pimeduses istuma ja vaatama kellegi mängu, kes etendab kellegi teise elu. Nuga pole päris, veri pole päris ja emotsioonid pole tõelised. Performance on selle kõige vastand: nuga on päris, veri on päris ja emotsioonid on tõelised. See on hoopis teine kontseptsioon. Kõik tuleb elust enesest."

Marina Abramović

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11611:koik-saab-korda&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3322

lakuks õlga

repliik tänasest semiootika seminarist, kus kursavend Kent analüüsis oma kogemust hullumajas teatri tegemisest kui kultuurinähtust:

"Pole mõtet paluda, et publik istuks poolteist tundi vaikselt omal kohal, mitte ei... laulaks omaette."

ilusad inimesed klaasi taga

the worst kind of action on selline aktsioon, kus keha istub tundide viisi arvuti taga ja mõistus rändab suunatud radu. faking töised pühapäevad.

pärast reedest kommunikatsiooniloengut, kus suhtlus ei toimunud mitte õppejõu ja auditooriumi vahel (täis metakommunikatsioonilist müra, nagu on kirjutatud esseis), vaid Pireti ja Triinu vahel reaalsustaju, skisofreenia ja nende kahe võimalike põimumisvõimaluste teemal, haakusin trupiga ja kadusime kollektiivselt Jõgevale. vaatasime piisavalt palju kooliteatrit, et Anul hakkas halb ja mul Oliveriga naljakas, pärast mida otsustasime kaduda Olku klaasmajja lolle nalju ja videokunsti tegema. pärast õhtusööki Türgi sünnipäeva ja tühja kõhu alistamise auks otsustasime minna majja, mil vapiks härga tagant võttev mees, et veel veidi halba huumorit teha. muuseas kuulasime bändi ja avasime alaealiste veinipudeleid pöialdega. öö kulmineerus jõgeva pimedate tänavatega ja filmiga mehest, kes polnud neid kunagi näinud. tänavaid.

hommikul tegime veidi kunsti ja naersime helipuldis ja sellest kaugemal, soputasime vihtasid ja mõnda, keskhommikul kadusin Martiniga maanteele ning naasin kodulinna.

ühikas emaga lapsehoidmisplaane pidades sain teada, et tühi päev saab täidetud perekondlikuga viljandis. niisiis sõitsin viljandisse, üks teine Oliver süles, kus oli tõepoolest perekondlik, sest hõim on mul suur ja kasvab ja võrsub aina edasi, imetlesin armastust, kus soojus kumas palgeilt ning sugulased jalutasid ringi, et üksteisega rääkida. jõin kaksikõega veini ja muljetasin ülikooli vanemale põlvkonnale, kilk peas ja muie suul.

õhtul sõitsin kristiga väikseid kooritüdrukuid kirudes ja uusimaid ideid vahetades tagasi elupaika, aga päris kohale ei jõudnud enne harry potteri viimase äravaatamist.

öö suubub ulma

how do you know about this place? i used to work here. we used to climb up here when our shift was up but we were still tripping and just wanted to listen to the muffled techno sounds manipulating our brain waves making them vibrate to 16 bps. what does that mean? 16 bits per second? it's a slang term for when your closed-eye visuals get so trippy you flow away to another reality. yeah, we just layed here, eyes closed, ears and mind wide open. some of my wildest experiences of mind-travelling have taken place lying on this darkened glass, wires and air trunks above me, a dance floor somewhere far below me.

On kuidagi groteskselt tore, et ringauditooriumi seinal on õppejõu pea kohal valge ruut valgel taustal.

self-help book about how to stay sane

stay sane. stay square. don't be a maniac

info on nagu vesi

Kõige pealt loetakse mu põhikooli lõpukõne luba küsimata paaris kohas veel ette... Siis otsustavad Tartu kaubanduskeskused mu kunsti matkida... ja nüüd olen äkitselt Päevalehte trükitud?!

http://www.epl.ee/artikkel/587361

?!?!? hämming. .D

5+n

isa käis külas, rääkis juttu. muretses, et kas mul on ikka piisavalt toiduraha, et vitamiinirikast toitu süüa.

"üks asi on need tangud, aga... (märkas kardinatagust aknalauda) nojah, veini peale kulub ka omajagu."

aegruumi taju

u ühikatoa aknad on nii tolmused, et kogu seinaväline reaalsus tundub olevat ebatõenäoline udukogu.

eile tegin ühe järjekordse pealinnatripi. kadusime kirsiga pärast loengut maanteele. päris mitu head absurdinalja, kerge kehatemperatuuri langus ja loendamatu hulk tühje üksisõitjajobusid, lehvitajaid ja ärakeerajaid hiljem otsustas kirss oma pöidla minu oma asemel püsti tõsta ja hetk hiljem istusime lõbusa soome-eestlase autos ning suunasime pilgud pealinna poole. juht rääkis metsikuid seikluseid enda kahest hääletamiskogemusest, mainis, et see karu minu turvavöö ümber ei ole mitte tema lapse mänguasi või midagi muud armast ja hingestatut, nagu mina arvasin, vaid üks kümnest tuhandest hiinast tellitud turvavööreklaamist, avaldas arvamust teatri, antropoloogia, hääletamiskultuuri jms kohta ning pärast kaht tundi maanteel viskas ilusti KUMU ette. see oli üks neid väheseid kordi, kui juhiga on päriselt põnev vestelda.

kumus tsekkisime üle eesti pagulaskunsti - tuli välja, et eesti pagulased on 40ndatel teinud pagana head sürrealismi. siis tõusime mõned korrused kõrgemale ja vaatasime, kuidas marina abramović piimanõud pingestatult käes hoidis.

järgnes seiklus pimedatel, märgadel, külmadel tänavatel ja treppidel, mis on pealinnatripi lahutamatu osa, üks bussisõit hiljem moondus see aga vaistu usaldades Kompressorisse orienteerumiseks, kus Triinu ja Soo meid juba kokku leppimata ees ootasid.

hiljem teatrisse jõudes ja oma seltskonda veel mõne noore, täpsemalt Martini, Timo ja.. mingi tšiki võrra kasvatades vaatasime üle NO99 uue tüki Untitled.

Lauri Lagle oli kütnud kompoti valitud 20. sajandi popkultuuriklišeedest, vürtistatud audiovisuaalse efektišoki, paljaste, räpaste ja karjuvate inimestega, lisas maitseks veidi sümboleid meie kõigi kollektiivsest teadvusest (või on see liigpeenutsevalt öeldud?) ning lõpuks kallas selle kõik linnusita või siis kummipuruga üle.

kui vaatama tahad minna, ära ole epileptik, ära mõista hukka kunstnike enesehävituslikkust ja googelda enne näiteks Andy Warholi.

pärast etendust tegime burksid ja sõitsime koju.

maastik mullikata

28. mai 2010 hommikul avastasid töölised Ubjas OÜ Männiku Farmi maadel umbes nelja ruutmeetrise ning 7-8 meetri sügavuse augu – tegemist on sisselangenud endise Ubja kaevanduse šahtiga, mis olnud pool sajandit suletud. Keskkonnaameti Viru regiooni juhataja Jaak Jürgenson ütles Virumaa Teatajale, et analoogseid juhtumeid on tulnud ette ka varem ja tõi näiteks Kukruse kandis tekkinud langatuse, kus
auku kukkus mullikas.

pühapäev

süsteem sai endast teadlikuks

kuidas ma semiootikat õpin

tänane poetessi tagasitulek, ringauditooriumis, poeediga kahel sulel:

Sissejuhatus semiootikasse

ISTUN RINGAUDITOORIUMIS

PEAS TÜHJUS

JA TASAKAAL

ISTUN RAUDTEEJAAMAS

PEAS NOKAMÜTS

MILLEL SINIVAAL

MEENUVAD NEED VAALAHÄÄLED

NARVA MAANTEELT

MIS LAPSEPÕLVES UNELAULUKS OLID

JA SOUTH PARKI OSA KUS ÜKS

SINIVAAL

KUU PEALE KOLIB

RONG TULEB

JESS

PILV JÕUDIS PÄRALE

RONGIRATTAD PEATUVAD

PANEVAD

PUNKTI KÄRALE

PAUS

KUULAN

TASAKAALUST SAAB STIIHIA

IPOD

ON MINU

VIIMNE RELIIKVIA

ASTUN RONGI

PERROON VAHETUB VAGUNIGA

RINGAUDITOORIUM TULEB TAGASI

JA MÄRKAN

ET SEE OLI UNENÄGU

JÄLLE

LOENGUS MAGASIN

Piret & Celer, nov 2010

jitsitar

kirjutasin taas ühe trenniluuletuse:

säärtel sinikaid kui

tähti taevas

progress

Uskumatu

et selleks, et

saaksin elada, rännata kodumaal ja euroopas

rääkida eurooplastega nende enda keeles

omada raha ja tervist

peab mu elus olema päevi

kus ma istun üheteistkümnest kuueni

arvuti taga

surfides institutsioonide andmebaasides

tehes portugali keele ülesandeid

ja pärast pooleteist tunnist matil aelemist endast suuremate ja tugevamatega

tulen tagasi ida-euroopa väikelinna

nelikümmend aastat vanasse ühiselamusse

ja hakkan tõlkima

tundub, et iseendale kasulik olemine on mõnikord kontoritöö

kas enne oli publik või teater?

"Praeguse mandumise olukorras, kuhu me oleme jõudnud, tuleb inimestele metafüüsikat naha kaudu pähe taguda."

huumor à la Artaud

usu mu olemasolu

täna on üks mu elu paljudest koduhommikutest, kuid kogu ümbritsev on taas moonde läbinud. joon kohvi nagu ikka, olen kontaktis nagu ikka, ainult et helitaust on narva maantee vaala- ja veokihääled ning õuest paistab lumine oktoober. kodu on muidugi palju öeldud, kuivõrd kodu mõiste on minust viimastel aegadel üsna kaugele irdunud. öelgem lihtsalt eksistentsi nautimise hommik.

moosiröst

ma tahtsin sellest pikemalt kirjutada, aga kokkuvõtteks:

Animatsioonifestival Klik!Estonia//KLÕPS!, mis trügis nii metafoorselt kui füüsiliselt Tartu kultuurimaastikule (kuivõrd festival peeti ruumis, mis oli täis vana kunsti erinevatelt Tartu näitustelt) oli hea ja vägev, sest:

• äge oli. inimesed tulid kohale ja neile meeldis.
• mitmed kultuurilektüürid kurdavad tartu kunstielu konnatiiklikkuse üle. festival tõi rahvusvahelist kunstiringlust. kas festivali korraldamist võib loomemajanduse arendamiseks lugeda?
• hoonete (urgaste*) taaskasutus on ainult positiivne. praegu veel nimetu loomekeskus, kunagine greifi trükikoda, kus festival toimus, on hea näide. koristasime ära laoruumi, kus muuseas vedeles kinosaali jagu toole, auto, maale, graafikat, baarilett, kraam, panime sisse kultuuri ja kommunikatsiooni
• animatsioonid olid ägedad. crew oli äge. tulijad olid ägedad.

* urgaste all pean silmas neid vanu vägevaid maju, mis oma eksistentsi väärtuslikkust ikka ja jälle tõestavad. teiseks, avalikke ruume, mida ei saa muuks kui urkaks nimetada. sõnal "urgas" on minu suus & silmis ainult hea tähendus, viitab kodususele, pehmetele nurkadele. vastandina omadussõna "steriilne". parajad urkad on näiteks Gen (vana Gen/Lutsu teatrimaja oli lausa etalon), kadunud pärmivabrik, Tähtvere spordihall (ka kadunud, sest kaklustrenn kolis), minu ühikas.

monumentaalminimalism

ma olen mitu korda mõelnud sellele hiiglaslikule hallile seinale, mis kodulinna keskel kõrgub, uue pangahoone üks tahk ülikooli tänava treppide kõrval. alguses tegi pahaseks, et suur lahmakas mõttetust ja otse silmis, aga nüüd, kus olen näinud puude varje, et oleks romantilisem ja Suurt Halli, et oleks absurdsem, tundub päris huvitav lõhe panoraamis. seest kui kosmoselaev muidugi.

iseloomulikud mõttevaod hinnangute andmisel, meeldib lahterdada absurdsemaks või sürrealistlikumaks ja kosmoselaevaks.

animažion on panic mode

Vastutustundlik festivalikorraldaja läheb algusõhtul isa sünnipäevale.'

Kõne peakorraldajale:

/.../

Piret: on kõik hästi teil, sujub?

Edvin (asjaliku häälega): kõik on paanikarežiimil. Jah, kõik on paanikarežiimil.

Tõdemus südant kergemaks ei teinud, aga tundus olevat vähemalt palavik heas mõttes. Intensiivsuse mõttes.

pinky2

Tule sel nädalavahetusel Noor-Eesti loomekeskusesse animatsioonifestivalile!

Mis? Noor-Eesti loomekeskus (Edvin Aedma, Lemmit Kaplinski, mina & hunnik vabatahtlikke) korraldab multikafesti Klõps!, mis on Amsterdamis toimuva Klik!i satelliitfestival. See tähendab, et ägedad multikad Hollandist, yo. Lisaks ägedad multikad Eestist, kaske. Multikad, st psy-sürr-põnev-huvitav animatsioonivirvarr.

Kus? Kastani 38, Tartu, vana Greifi trükikoda. Kinosaal on üles seatud vana trükikoja ruumidesse, kus muuhulgas vedeleb palju muud kunsti, näiteks Peeter Alliku graafikat, üks Anonymous Bohi lõhutud auto, kunst-teab-kust pärinevad hüperrealistlikud hüpersuured maalid... Ühesõnaga lisaks animatsioonidele veel palju muud vaatamisväärset.

Kunas? 1.-3. oktoober, st tulev nädalavahetus, järellainetus ehk pärast ja igavesti.

Ja selle kõige kõrval, mille pärast sa -tegelikult- end kohale vead? 24 kg tasuta moosi!

Kõik tulevad! Tule sina ka!

www.nelk.ee/animatsioonifestival

eksperiment

Nüüd ma tean, kuidas maitseb sibularõngas ja küüslaugutükk, mis on nädal aega mee sees olnud. Nagu suhkur üllatusega. Nagu suhkrukomm, aga tegelt ikka küüslauk. Nagu libarebase eksistentsiaalkriisimaiguline kolmapäevaõhtu ühikatoas.

eksistentsiaalkriis = olemasolumure

jess

"Mulle nii meeldis, et terve meeskoor Moskvitši ära mahtus."

Tõnu Kaljuste

viimaks avamaast

elasin selle suve lõpus taas Moostes. seekordse workshopi nimi oli Miscellaneous Expertise ehk mitmekesine ekspertiis ning seda viisid läbi eelmisest aastast tuttav John W Fail ja Giles Bailey. 5 päeva jooksul vaatasime ära hunniku veidraid lühifilme (sh Samuel Beckett, George Kuchar, Spalding Gray, mõned ülejäänud ühiskonnale tundmatud), arutasime nende seost enda ja maailma ja abstraktsete etendamisega seotud teemade vahel, mängisime Quizoolat, uurisime viise, kuidas vältida küsimusele vastamist (valetamisest või luuletamisest vaikimise ja ruumist lahkumiseni). muuhulgas kuulasime, mis häält vihm teeb ja proovisime, mitut heli on võimalik tekitada vaid kahe õllekorgi abil. õllekorgimäng, mida tegid kaasa residendid saksamaalt, inglismaalt, usast, eestist, venemaalt, algas kraapimise ja klõpsutamisega, jätkus katsetustega tekitada heli korke trepist alla visates ja vastu koridoriseinu loopides ning kulmineerus sellega, et huvitav, mis häält õllekork teeb, kui ma ta oma ketsi sisse panen, ketsi koridori jätan ja ühe jala peal minema hüppan.

õhtuti toimusid poolspontaansed loomingusessioonid. näiteks esimene öö kulges peoga suurel mõisarõdul, kuhu oli taritud hiiglaslik ekraan/lõuend, millele lasti projektorist valgust. lõuendi taga tehti varjuteatrit ja ees monoteatrit, mis kandus ülipsühhedeelse valgusreflektsioonina ekraanile, peegeldudes kümneid kordi iseenda sisse, moodustades liikuvaid, moonduvaid, väänduvaid mustreid. john sosistas, et i'm trippin my balls off.

see öö jätkus ühe sakslasest filosoofi (seesama, kes Baeri kuju šampusega üle kallas) monoloogiga kes-teab-mis-teemal kultuurist, poliitikast, ühiskonnast.... saksa filosoofe oli seal 3 ja nende põhikunst seisnes rõdul kümneid tunde järjest vesteldes.

20-minutiline spontaanne klaverikontsert lõkkeõhtu järelpeona, mille tulemus oli verevalum pianisti pöidlal, kes täitis kõik kakskümmend minutit ülitihke, kiire, pulbitseva helimassiga.

Hansu elektrokontsert Repoo Ooperist, mis toimus väikeseid loomapildikesi täis maalitud küünis ja täitis ruumi hoopis karjuvate, kiiksuvate, vinguvate, naervate, nutvate, röhkivate, haukuvate, hirnatavate, näuguvate, kräunuvate loomade ja laste helidega, mis mõjus oluliselt ebameeldivamalt, vähemalt mulle, natuke tekitas tunde, et olen suletud mingi väga häiritud teadvusega lapse pähe. tegelikult ma muidugi polnud suletud ja kadusin oma privileegi kasutades ruumist... järgmisel õhtul toimus mingil määral sama seltskonna oluliselt helgem kontsert, arusaamatu naiivne viiuliduo + fono + video. Hansu kontsert ületas viimase ühe asjaolu poolest: tal oli ülivägev kahest kastist koosnev muusikaarvuti. nuppude ja tulukestega nagu 70ndate ulmefilmis. kastide nimed olid vist helimasin 1 ja helimasin 2.

workshop kulmineerus laupäevase esitlusega mooste kultuurimajas ja pärast seda kontserti & peoga. kultuurimaja oli nagu nõukaaegne keskkool kunagi, tekitades veidraid nostalgialühiseid. panime üles mitmekesise ekspertiisi muuseumi, kus esitlesime oma kogutud ja analüüsitud objekte, see tähendab, esimesel päeval moostest korjatud jalanõusid, torusid, kivisid, õunu, prahti. asjadele olime eelnevalt muidugi nimed pannud (Verikkornet, Lost Innocence, Metallikka, Mr. Tease, F.I.O.B.). meie workshopi esitlus lõppes Grigori transs-meditatsioon-lauluga, mida ta väga tungivalt esitada soovis, kuid mida paraku suurem osa publikust kuulata ei viitsinud ja mis ülejäänud seltskonna külapoodi õlle (/absindi) järele ajas. õhtu kulges edasi kontsertitega: soome monoelektroonik, eesti mono-ooperilaulja, saksa filosoofide, brasiilia tantsija ja sakslannast flöödimängija üsna kummaline show, kus iga esineja sai ajada oma asja. st filosoofid jätkasid diskuteerimise rida, ainult et üks kirjutas monoloogi, mis projitseeriti lavale ja põrandale suure valgustekstina ning teine luges seda ülimadalalt ja üliaeglaselt ette.

ooperilaulja ajal ei osanud ma eriti seisukohta võtta, sest olime siiski suures sovietiaegses võimlas, kus teda kuulasid kümned rahvusvahelised kunstnikud, hipid, kodanikud, kultuuriloojad, konservatiivid, lapsed, vanurid. niisiis istusin Calebi ja Gilesi vahele, aga õllepudeli avamine ei tahtnud õnnestuda selle protsessi liigse valjususe tõttu. niisiis aitas Caleb hädast välja: open you bottle at... one.. two.. three *coughcoughcough*. hahaa! täiuslik koostöö.

hiljem leidsin end nende kahega kottpimeduses pihlapuu alt marju söömas, kusjuures britt ja ameeriklane olid veendunud, et tegemist on mürgimarjadega, mis neile hiljem kurjalt kätte maksab. lehti proovisid nad ka, sest lehte maksab ikka proovida.

peaesineja oli türgi bäng Baba Zula, kes tõmbas -kogu- publiku tantsima. kui Grigori tantsupõrandal liiga tüütuks muutus, otsustasime Johni, Calebi ja Gilesiga ta sisse piirata, et ta -ainult meiega tantsida saaks-.

kolm mainitut on tüübid, kellega moostes kõige paremini läbi sain. lõpuks muutusime peaaegu pundiks, yeah. john & giles olid, nagu öeldud, workshopi läbiviijad. john on ameeriklane, kes veab koos oma kaasa Taraga, kellega kohtusin ka eelmisel aastal, Helsingis art space'i nimega Ptarmigan. Giles oli britt, kes õpib parasjagu Rotterdamis kunsti. Caleb on ameeriklane, kes elab L.A-s ja veab mittetulunduslikku haridusprojekti Public School. ta oli täiega tuus. olime lõpuks päris head buddyd, näiteks oli ta öökülmas järvevees mu üle päris uhke, kui "that's what she said" nalja õigel ajal kasutada oskasin. Gilesiga sain seevastu vist kõige lähedasemat läbi, sest ta oli ülisõbralik. tema oli mu üle uhke, kui saunapõrandal rätiku sisse mässitult väga elegantselt kukkuda oskasin. John oli nagu vana hea sõber, kes pühapäeva varahommikul autos istudes, rool paremal pool, mu 3-tunnise öö jooksul nähtud und kuuldes leidis, et küllap ta hüppakski kaitseks minu ette, kui toolide külge kinni seotud bändipoisid mind rünnata tahaksid...

Giles & Caleb viljelevad kerget eklektikat Maci indieshiti ja Mooste õllehulguse vahel.

Piret, Giles, John Fail, K, Tom

John Griznich, Grigori, Maria

Muuseumi avamisel teen helget nägu.

Veel sain tuttavaks Di Clay, ühe briti kunstnikuga, kes on tegutsenud eksperimentaal-, performatiiv-, kujutava kunsti vallas alates sellest, kui ta liikus Londoni kunsti subscenes 1960ndatel. Tema abikaasa Nick oli äge klassikaline briti härrasmees, kes soovis saata sõpradele eestist postkaarte, kuid ei häbenenud tantsupõrandat ega kehakeelt.

Maria, Tartu-Tallinna kunsti-kriitika-praktika-semiootikatsikk + veel omajagu tartu kunstnikke

Grigori Lotman, räägib iseenda eest

hunnik tüüpe saksamaalt, türgist, brasiiliast, usast, inglismaalt, sloveeniast, skandinaaviast....

kogu moksi residentuuri veavad Evelyn Müürsepp, organisaator & visuaalkunstnik koos John Grzinichiga, kes tegeleb põhiliselt helikaartide (landscape recordings) loomisega.

http://moks.ee/site/pmwiki.php

http://moks.ee/site/pmwiki.php?n=ArtSymposium.AVAMAA10eng

selline workshop toimus ka: http://picasaweb.google.com/rannatuul/AVAMAAGoodVibesCrazyPeople2010?authkey=Gv1sRgCJmp5-qxgvPMpAE#5511194907605061714

materjali erinevatelt osalejatelt, kui keegi tahab luurata:

http://gallery.me.com/marchegon

http://picasaweb.google.com/rannatuul/AVAMAAGoodVibesCrazyPeople2010?authkey=Gv1sRgCJmp5-qxgvPMpAE#

http://picasaweb.google.com/103534346188588154437/AVAMAA2010#

((P→Q) ᴧ⌐P)

sain nüüd aru, mis mind loogika õppejõu kõnestiilis häirib. Ta on sakslane ja peab loengut inglise keeles. Mõtlesin pikka aega, et miks, vaatamata sellele, et kõigest aru saan ja tema jutt tundub justkui olevat sujuv, on teda kuidagi veider kuulata.

Õppejõu eneseväljenduses on formaalsed ja mitteformaalsed väljendid rägastikuna segi. "like", "blablabla", "that stupid sign", slaididel "isn't", "needn't" on segunenud mingite keeruliste õpikuväljenditega. Ta õpetab meile loogikat ehk mingit süntaksit, millega keelt analüüsida ja samas räägib ise nagu keeleühikutes, kusjuures kirja- ja kõnekeele ühikud on täielikult segunenud.

paralleelreaalsusest

tänane ärkamine venis kui teleka eest lahkumine. oota, ma vaatan veel, mõtlesin, käsi hämmastusest suil. väike mustapäine poiss põgenes mööda laoruumi kuulide ja vaenlaste eest, tagaajamistseen kestis kaks nädalat, kuid pinge püsis laes ja taustamussiks MIA Paper Planes. kavalpea ronis endasuuruse köie sisse ja ronis ennastsalgavalt ringi kui rott torudes. lõpuks saadi kätte, kuid siis oli mul endal juba tegemist kuulirahe tõrjumisega labakäe abil.

hiljem (või ehk siiski varem?) lamasin koos kahe sõbraga ja vene keele õpetajaga voodis, viimane palus, et talle see... mikk saare viimane lint lahti seletataks. kummaline aluspükstes mees oli. kui tavaliselt mõtlen, et kõik veidrad või ebamugavad olukorrad on väärtuslikud kogemused, siis sealt tahtsin lihtsalt ruttu kaduda.

narva maanteelt kostab vaalahääli.

proovi ise mõista

seiklesin ülisuures katuseta tellismajas1, kus polnud tubasid, vaid ainult tellistest laotud tubade seinad, pooleldi lagunenud. suhtlesin elanikega, fluffy tegi mulle ringkäiku. küsisin, et kas katusele saab minna. f vastas, et mõnikord saab, aga viimasel ajal alati enam ei saa. olukord oli kuidagi boheemlaslikult lohakas ja sõbralik. hiljem olin koos mingite tüdrukutega, kes kõik olid kuidagi ekaga seotud. narivooditel, kõikide kehad sädelesid ihukreemist ja puudrist. ühel tüdrukul oli kaasas Maci külmkapp - suur kosmoselaev, mille uksed avanesid aeglaselt eepilise valguse ja muusika taustal. sees oli kõikvõimalikke maiustusi, kõik teised tormasid külmkapi juurde ja haarasid, mis said, mina suhtusin rahulikult. panin vahepeal asju õigele kohale, kui keegi midagi suvaliselt loopis.

üks mees tuli minuga rääkima. tegi mingi komplimendi mu riietuse kohta. küsisin, kas ta on ameeriklane.2 suhtusin temasse külmalt. ta läks ujuma.

rääkisin sädelevate tüdrukutega juttu, neil oli tuba, mille sees oli mitu narivoodipesa. mulle tundus, et üks üritab ülemise korruse tala läbi saagida. ütlesin, et ei maksa munni mängida, mitte sellepärast, et ma muretseksin, kellele sa halba teed, vaid lihtsalt on munni mängimine väga munn tegevus. olime endiselt suures lagunenud kommuunimajas.

nüüd istusin laua taga õues puude all ja porilompide vahel ühe mehe ja ühe naisega. naine ei rääkinud eesti keelt, kuigi ta õppis soome-ugri teaduskonnas.3 inglise keelt rääkis vaevaliselt. üritasin talle selgeks teha, et My little brother went to a kindergarten that HAD NO ROOF.4 siis tuli kirss. tal oli seljas sinine kleit, peas valge kübar ja ees sinine mask, nii et tundus, et kogu ta pea on tehtud sinisest marmorist. ta kleidi küljes rippus veel üks sinine mask ja üks valge mask. ta ütles, et see on saladus, mitu inimest ta enda poole peole kutsub neljapäeval. siis otsustas ta korraks kõrvalolevale künkale ronida ja sealt mööda köit kilekoti sees alla sõita. ta maandus vastu maad otse porilompi, nii et ta vasak pool oli üleni porine ja parem pool oli täiesti puhas.

1 Referents narva mnt ühisurkale

2 Referents kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengule, kus räägiti ameeriklaste tühjadest komplimentidest

3 Referents TÜ-le

4 Mõtlesin sama eelpoolmainitud kommuunimaja

teatrid, lossid ja ülikoolid

*artishoki biennaal on kui viljakas põld, kus vohab lopsakas kunstikriitika. see koosneb põhimõtteliselt kolmest osast: kunstiteos, 10 kriitikateksti ja artist talk. neljas spontaanne liides on publiku reageering intervjuu ajal. publik on enamjaolt viisakas ja oskab galeriis käituda, aga samas aldis provokatsioonidele. tuleb välja, et kui visata kriitikamerre keskpärase kontseptuaalkunstiteose kivike, võib see tekitada üsna suuri lainesõõre.

*semiootika on tavaline abstraktsiooniteadus. mõtlen igas loengus, et "okei". kui õpiksin filosoofiat, mõtleksin "no ja siis".

*kogu selle kontseptuaalkunsti kõrval võiks ometi olla teos, mille sisu on "pole tähtis, kas mateeria või reaalsus on meie peas või päriselt olemas, sest me ei saa tunnetada kogemusväliseid asju. oleme oma tajude vangid. pealegi kõik on juba olnud. fu, immaterialism."

tegelt ma pole maailma ega kunsti peale vihane. ma pole ka intellektuaalsele, ideekesksele lähenemisele selga keeranud. sügis on soe ja sõbralik. tartu on hea koht, kus olla.

how much one likes sun ra

käisime ka viljandis

võib-olla need eka tüübid venitavad selle pärast nii kaua tulemustega, et sisseastujad lõpuks enam ei kurvastaks, kui avastavad, et on põhjust, vaid jõudu jätkuks vaid leebeks kergenduseks, et teadmatus läbi sai.

vene avangardteater on mu lemmikteater

Hääletasin 6 päeva tagasi pealinna. Sain jäätist ja teada, mida tähendab venelaste identiteedikriis ning mis on halvasti Skandinaavia sisepoliitikas. Ühtlasi seda, mida teevad mu endised bioloogia- ja geograafiaõpetaja kolmapäevaõhtuti (jalutavad aias ringi, vaatavad taimi). Ööbisin EKA ühika värvilises toas, pealinnamüra lae all. Kaitsekõne läks ettevaatlikult, jätkasin rändu Rakveres. Baltoscandal ja hea teater heade sõpradega, aga ööd on petlikud, kurgus köha. Kaks ööd hiljem otsustasin Jõgeva bussipeatuses raamatulugemise lõpetada, et isa autosse ronida, kes viis mu lastega mängima ja maasikaid sööma. Lugemist jätkasin soises metsas keset maja. Kass tuli ka.

.

See, kelleks ma saada tahan, on praegu nii intensiivselt aktuaalne, et on täiesti üle kirjutanud selle, kelleks ma lapsena saada tahtsin. Ma ei mäleta.

eksistentsi naasedes täheldasin järgmist: Luunjast paistab igikestev päike, Vonnegutil, mil kaanepildiks urruauk, on järg 9. peatükil, ning isu greipfruudi mahla järele.

täna lakooniliselt

Keskkooli lõpetamise hommikul avastasin, et mu karjatunnus HTG sõrmus on kadunud, ent Mauruse kooli vilistlane olen nüüdseks sellegipoolest. Lõpuraamatust selgus, et klassikaaslaste silmis tegelen põhiliselt teatris kümblemise ja kultuuris aelemisega, mistõttu aeg-ajalt tundidesse ei jõua või lihtsalt hilinen. Kirjandusõpetaja väänas kõige kaunimalt: "Kunstis, mille olemus on a priori kunstlik, orienteerub Piret ürgse kogemisiha ja vapustava sisemise loomulikkusega."

HTG on äge kool. Jah.

kazimir

mu lemmikkunstižanr on suprematism fuck yeah. See on täiuslik, sest see on puhas ideekunst. idee täielikust abstraktsioonist - valge ruut valgel taustal. ülim minimalism.

kõiksuse mõistmine

pole kellegi jaoks

Jaan Kaplinski

kui hää on mõelda, et kõik see ilu pole kellegi jaoks

ja ei tähenda midagi

päev-päevalt on kõik lihtsalt sinisem ja vaiksem

poolunes sa ei tea äkki, kas seisad uksel või aknal

kas see, kes kuskil tasa koputab,

ootab välja- või sisselaskmist

ja kas kõik varjud pole vaid üksainus suur vari,

mis ei kao kunagi kuskile

ja muusika vaid ümberpööratud vaikus,

maailm, milles me elame,

üksainus tumm tuksuv kristall

üks kasutu, ent vajalik

Vaatasin eile prantsuse märulit (haha) "Banlieue 13 Ultimatum". täiega äge oli, vaatamata ploti nõrkusele ja dialoogi väga ebastabiilsele paiknemisele tugevus-nõrkusskaalal.

See on 2009. aasta järg 2004. aasta filmile "Banlieue 13", mis oli oluliselt kõvem film. mõlemas on olemas parkour ja kahevõitlus, ehk coolid põgenemis- ja kaklustseenid, eriti badassid igast olukorrast ja 20 mehe vastu võidelda suutvad kangelased ja üleüldse see realistliku fantastika kohustuslik karakerijaotus. esimeses filmis oli plot lihtsalt veidi usutavam.

sisu oli selline, et 21. sajandi teise dekaadi keskpaiku on ühes Prantsusmaa linnas üks piirkond nii getostunud, et ta on peaaegu riigi kontrolli alt väljas, seal valitsevad urbanistlikud hõimud, mustad, moslemid, hindud jne, kõik on linnaslummidesse kogunenud. alguskaadrite operaatoritöö teeb selle vaatajale väga lahedalt selgeks, lendab läbi mingite religioosselt ülieristunud maastike. paraku tahavad kurjad ärihaid selle piirkonna asemel eriti suurt maja ehitada, sest see tooks hullult kasumit, aga kuivõrd nad on nii kurjad, siis käivitavad nad vägeva salaplaani, mis hõlmab nii Prantsusmaa presidenti, tema militaarvägesid kui mingit 8 laskeraketti vms ja lavastavad B13-s mässu ja politseile vastuhaku, niiet piirkond läheb pöördesse, kõik tuleb evakueerida ja presidenti veenda, et kõige parem on see koht lihtsalt õhku lasta. Aga! B13 tüübid koopereeruvad (kahe põhitüübi juhtimisel, Letto ja Damien, kes on samaväärselt osavad nii parkouris kui kahevõitluses, ohhoo), niiet filmi lõppu jääb eriti badass stseen, kuidas subkultuursed oma maa eest võitlejad valevõimule ära teevad.

kõige lõpus peab hea president tänukõne, mis tundus kuidagi eriti veider, aitäh, ma poleks seda uskunud, te olete meie rahva kangelased. President oli muidu üsna lahe tüüp, seisis prantsuse rahva ja vabaduse, võrdsuse ja vendluse eest. pidas moraalikõnesid aega-ajalt.

B13 lastakse siiski õhku, sest selle elanike presidendi kabinetti kogunenud esindajad otsustavad, et tahavad ilusat linnaosa, päris linnaosa. väga armas. kokkuvõttes seisis film vist pereväärtuste eest?

eriti kummalised või nõrgad kohad:

damien mängis ööklubis striptiisitari. kusjuures nii osavalt, et kui ta tantsusaali, ohtlikku tsooni läks, muundus ta kogu keha naiseks, aga kui ta ohutus ruumis koos oma relvaga oli ja inimesi maha lasi või kinni sidus, oli ta lihtalt meigitud mees.

Damieni naine tegeles põhiliselt magamisega. filmis on 2 stseeni, kus teda näidatakse, ühes ta on voodis alasti ja ütleb, et on juba 8 tundi maganud, seksime. teises ärkab ta mehe kõrval üles, kes üritab üles tõusta ning naeratab leebelt viimase soovituse peale edasi magada, kuni mees -kinno läheb-. ??

seal oli üks Aasia tsikk, Tao, kes oli muidu väga lahe, aga kahju, et ta tegelikult kakelda ei osanud. tegelikult oskas ainult spagaati teha .-.

Letto, kes on master of parkour, põgenes üle kõrghoonete katuste hüpates gaasimaskides sõdurite eest, kes ei julgenud nii kaugele hüpata, niiet jooksid need 30 korrust trepist iga kord, kuid - jõudsid täpselt õigel hetkel olla õiges kohas, et Lettole järele jõuda.

aa, ja siis see tekst. Luc Besson on autor. mõned kohad olid päris head, näiteks presidendi monoloogid, aga "Üks meist sureb. ja see oled sina." mis? .D "i came here to kick ass and chew bubblegum and i'm all out of bubblegum" oleks võinud siis juba olla. või mingi usumääratluse arupärimine keset kuulide eest põgenemist. nojah.

plot ei olnud usutav, kuna paljud konfliktid lahendati liiga kergelt. näiteks kulminatsioon, kui mässajad presidendi ruumi tungisid ja lihtsalt kurja äripealiku oimetuks lõid ja vaiba sisse keerasid ja siis kohe oligi kõik korras.

samas olid mõned ideed lahedad. väikesed maailmad ühes linnajaos. kuidas uus kultuur kasvab vana peale. kui oleksin semiootikat õppinud, siis võiks veel pseudoseoseid luua.

ühesõnaga äge film oli. umbes nagu burks või poola hotdog.

füüsikaõpetaja sügavusmõõde

Siim Oks püüdis meile selgitada luule väärtust. õpilased käisid tahvli ees luuletusi ette lugemas ja siim oks selgitas. signe kirjutas tahvli peale mingi korduvate ridadega luuletuse, aga ta ei viitsinud kõike uuesti kirjutada ja pani lihtsalt korduste arvu rea taha. oks oli väga nördinud, et signe luule sügavusest midagi aru ei saa, viimane solvus ja lahkus klassist. mul oli taas mingi nihilistlik näkkusülitamine, aga oks ei tahtnud seda kuulda, kuigi olin veendunud, et keegi seal klassis ei tea luulest nii palju kui mina. liis luges lääget romantikat, raigo reinhold kasutas mu vana silmalainerit pastakana. mõtlesin, et kas olen ahne. lagi oli klaasist ja tähistaevas paistis läbi. selline uni.

milleks sulle karvad peas

OTSIME NOORMEHI, KES ON VALMIS OMA JUUKSED MAHA LÕIKAMA! (SIILISOENG)

SELLEGA TOETAD TEATRITEHASE UUSLAVASTUST “NARKISSOS”!

KUNA MEIL ON SEDA PROTSESSI FILMILINDILE VAJA SAADA, SIIS:

KOHTUME R: 15.05

KL 15 TEATRITEHASE KELDRIS

(Lutsu raamatukogu juures, üle tee lausest MITTE MISKI POLE TÄHTSAM KUI

SEE LAUSE juures)

REGISTREERI:

mildred@kultuur.edu.ee

või tel. 5025347

(ei, ma pole sellega rohkem seotud kui kutse levitamine)

lapsemõtted

huvitav, kas kunagi rändavad väljaspool Maad kosmosearheoloogid, kes otsivad vanu satelliite ja muid inimese loodud uurimis- ja salvestusmasinaid erinevatelt orbiitidelt, et koguda nende mäludest igivanu pilte või muud kraami. võib-olla postapokalüptilises maailmas oleks nii mõndagi leida ilma uurinud satelliitidelt või neilt, mis google mapsile pilte teevad.

muuseas nägin täna öösel täiesti klassikalist ulmeunenägu. minu toas oli üks avastamata uks (tuba nägi tegelikult teistsugune välja). meil oli omajagu sõpru külas ja Roland küsis, et kuhu see viib. tegi ukse lahti. tuli välja, et asume lendavas toas või teise dimensiooni äärel, mille suhtes meie dimensioon lendas. mõnda aega julgesime uksest ainult välja piiluda. seal oli vahepeal mingi suur inimesi täis koosolekuruum, vahepeal ladu või meri. sealpoolsed inimesed ei pannud meid tähele. mida aeg edasi, seda julgemaks läksime, ja lõpuks julgesime triinuga sinna sisse minna. luusisime ringi lihtsalt. see uks oli väga pikka aega minu toas huvitav fenomen. rääkisin koolis tuttavatele niisama, et teate, kolisin just ära ja leidsin oma toast ühe ukse... nagu oleks lihtsalt mingi huvitava asja leidnud. hiljem hakkasid juba teispoolsed inimesed meid märkama, nad olid väga sõbralikud. uni lõppes suure kahe dimensiooni ühispeoga, täieliku festivaliga. sealpoolsed inimesed toitusid tervislikult (porganditest) ja olid väga karnevalistiilis peo maiad.

maailma mõtteloo lähiajalugu metafoorses võtmes

"Sest kapsakasvatajad on alati väitnud, et nende tegevus väljendab just parajasti valitsevat ellusuhtumist. Paari sajandi eest kasvatasid nad kapsaid sellepärast, et see on Jumalale meelepärane ja et nende esiisad on ikka kapsaid kasvatanud, valgustusfilosoofia ajal sellepärast, et on loomulik ja arukas kapsaid kasvatada, romantismi ajal sellepärast, et see õilistab inimest ja ühendab teda loodusega, XIX sajandi teisel poolel sellepärast, et see edendab teaduse ja ühiskonna progressi, ja praegu küllap tihti jah selle põhjendusega, et mida targemat siin absurdses maailmas ikka teha."

Jaak Rähesoo, "Aupärjaga kroonitud Samuel Becketti puhul näiteks absurdistki rääkides"

kõhe kõhutunne

kirjandieelsel õhtul on tunne nagu sünnipäeval. vanaema helistas, et hääd põrumist ja kas moosi on ka vaja. hommikuks hankisin lisaks vetsupaberile veel kaerahelbeid, et saaks piima ja rosinatega keeta. ja täna tõi isa siia peegli ja ukselingi! vägev. valmistun niipalju, et loen selle dadaistide manifesti korralikult läbi.

lisaks kõigele saime teada, et pole see hiinalinn nii perifeeria midagi, sõpru ja sugulasi täis.

eile sattusime maša ja anniga krišnaiitide peole. tuli välja, et keha eest ei peagi hoolt kandma (mingi ajutine koorem) ning transtsendentaalset toitu tehakse jahust ja toiduõlist.

kevad on lahe

Laupäeval tegime lastega väljasõidu pealinna. Maanteel läks haruldaselt kaua aega ja tuul oli ka kõva, aga pärast mustikasuppi kuskil Koeru lähistel jõudsime õnnelikult kohale. Tegime Kirsiga ka statistikat:

100% autodest suitsetati sõidu ajal

50% tarbiti alkoholi (õnneks mitte juht)

50% vesteldi meiega

50% urineeriti teeserva meiega vestlemise ajal

50% arvati küsimata, et Kopli on just see kant Tallinnas, kuhu välja jõuda tahame

ühesõnaga üks mustrisse sobituv hääletamistripp.

Kohale jõudnud, kogusime pundi kokku, see tähendab Anu ja Triinu ning suundusime kollektiivselt Kompressorisse teadagi mida tegema. Õnneks on Von Krahl üle tee ning jõudsime üsna täpselt.

von Krahli "The End" niisiis.

lavastuse tausta te ilmselt teate, kultuursed nagu te kõik olete. emotsioon etendusest oli ülipositiivne. see nägi lahe välja, seda oli huvitav kuulata, selle idee oli hea, see oli inspireeriv. esireas kartsin esistseeni ajal veidi tuld, aga õige pea paigutati publik ratasplatvormidel ümber ning tuld ka enam väga palju ei olnud, wokiroog ja mitu pudelit veini hoopis. sõbralik viimseõhtu söömaaja köögistseen intelligentsete kaka- ja munninaljadega (päriselt ka, targad naljad olid), vürtsitatult siiraste eksistentsiaalmonoloogidega valikutest ja väärtustest. üleüldse oli kogu lavastuse tekst ülihea, sisu oli üks võimalik variant maailma lõpust. tükk oli lavastusena küllaltki ambitsioonikas, ka iga stseen eraldi, kuid 6-päine lavastaja oli oma tööga hakkama saanud. kulmineerus Liisi Eesmaa pärismaalastekostüümidega, ogad ja nahk täpselt õiges kohas.

Pärast etendust tegime Levikas enne kodulinnabussi Tõmmu Hiiu seltsis aja parajaks.

uute inimeste päev

tänast kulgemistrajektoori juhtis juhus

veetsin beieri tunni tartu päikselistel tänavatel oma noorte sõpradega, kes otsustaval hetkel vastu jalutasid. vahepeal marssis läbi raekoja platsi mundrimeeste puhkpilliorkester, et oleks sürrealistlikum

sain tuttavaks piltnik Lauriga

kelle kutsusin jäädvustama perfokat

kaubsi turvamehed olid väga torssis. kolm 14-aastast trikiratturit panid karusid nähes hunnikusse ja naersid end kõveraks

vahepeal seiklesin mitte nii juhuslikult Lääne tänaval, rattaga, tolmus

sest me võib-olla kolime kesk linnagroteski

vaatasime omajagu kooliteatrit

tegime minimalistlikku tegevuskunsti

theatrum ex machina jalutas karupäis tänavail

käisime vaatamas "koidula vere" viimast etendust

head teatrit

hea päev

foto: Lauri Kulpsoo

http://kooliteater.festival.ee/?id=147

jeee

Tere Piret,

Kaubamaja sai Teilt kirja, kus soovisite teha Kooliteatrite festivali raames performance Kaubamaja Toidumaailmas.

Toetame häid algatusi ja ideid ning antud juhul lubame Teil etendusi korraldada.

Palun teatage meile etteastete täpsed kuupäevad ja kellaajad, et saaksime need edastada Kaubamaja Turvaosakonnale.

vaimuvõrse

proovikirjand läks okeilt, skoorin sada. hiljem triinule kurtes, et kuule, tering kirjutas mulle eelmise kirjandi peale, et ei tohi enam keerulisemaid lauseid kirjutada, aga ma täna täiega väänasin, tegi eelpoolmainitu tähelepaneku, et pireti laused on kui matrjoškad - suurema lause sees on väiksem lause!
muuhulgas eksisime kahekesi luuleminutitesse, kus sündis arranžeering Toomas Liivi baleriinipoeemist:

ükskord küsis Triinu Piretilt

sulle kentaurid meeldivad

Pireti vastus oli

ühemõtteline

ja täiesti ammendav

oleneb kentaurist

nii ongi

nii on ka praegu

Mart Sanderi "Ehmunud kentaur" autori käsivarrega.

laps on kindlus

Jalutan 5-aastase vennaga Tartu vana lihakombinaadi läheduses.

Oliver: Piret, mismoodi neile loomadele seal halba tehakse? Oota, seisa, muidu ma ei kuule sind!
Jääme kesest lumerada seisma, vastakuti, väike Oliver vaatab mulle otsa ja ootab vastust.
Piret: Nad tapetakse seal ära.
Arvan, et see ausus mõjub, tekitades ühe kurva, ent päris maailma mõistmiseks vajaliku rebendi tema lapsemaailma.

Oliver: Ma lähen vaatan seda jääpurikat!

???

Tartu Ülikooli Lastekliinik

TEATIS

Nimi: Karro Piret 31.01.91
Elukoht: Kesk 34a-2
Kool/Kollektiiv: Kunstigümn I kl.
Puudus: 18. jaanuar 1999. a kuni 22. jaanuar 1999.a
Diagnoos: Vabastatud koolist psühhoteraapia ja ravi ajaks. Vajavad indiv. lähenemist
Võimlemiskeeld kuni ja vabandamist klassikollektiivist.

21. jaanuar 1999.a

4 päeva mu elust, millest mul aimugi pole. Ehk ei peagi olema?

löön küsija suu pihta

Käed on karedad. köhin võikalt.

eka peo tempel näeb käeseljal välja nagu põletusjälg.

no77 lõppes verepeoga, öö lõppes üksinda pealinnas, teki all.

püüan alal hoida Inimest

õues ilu

Tegin kaanekujunduse oma esimesele luulekogule.

noisettes

olen hakanud võõranduma sellest blogist. okou

erimunakaksikud

Kristi: Mis teed?
Piret: loen futurismi manifesti. Mis teed?
Kristi: hakkan kohe TrackManiat mängima.

.D

alati on seal ka mõni kosmoselaev

vau, ma pole varem unes näinud, et selline irooniast nõretav külmkõht olen .D

õpetaja kurtis tunnis, et ei tea, mida meiega teha, mille peale õpilased ideid välja pakkuma hakkasid. paralleelklassi pauliine arvas, et võiks magada. ütlesin talle valjusti, et minu arvates on see igav idee (tundus laisa mõtlemisena), kuigi hetk hiljem tundus lausa vaimustavana kollektiivselt tõesti magama minna. keegi teine pakkus välja, et võiks vestelda ning mina pritsisin taas irooniat: "Igasugune vestlus on lihtsalt eneseekhibitsioon." .D

kosmoselaevad oli ka kuidagi seotud.

hiljem seiklesin Maarjaga mööda HTG-d ringi, mis oli taaskord käikude rägastik. Me otsustasime järjest ühest trepikojast üles ronida, mööda käsipuid, kuskilt sügavustest. All oli koll.

muidugi tegelikult ma ei piirdunud nii väheste repliikidega, aga paraku mälu on selektiivne ja unemälu eriti.

hhihihihihihihi

Leidsin HPC-d sirvides vana küsimustiku, mille olen täitnud täpselt aasta tagasi (1.02.09). nii äge oli lugeda xD

When's the last time you ran?
Eile. bussi peale. bloody 2 veinipudeliga kotis.

Do your jeans have rips, tears, and holes in them?
pfft, ei .D kuigi üsna kulunud on mu üks paar mittesiniseid teksaseid küll.

What are you dreading right now?
hmm.... ma ei dreadi midagi, ma lihtsalt mõtlen süveneva mandumisahastusega nende asjade peale, millega pean homseks ühele poole saama.

Do you celebrate 420?
.)

Do you get the full 8 hours of sleep a night?
oleneb ööst. tavaliselt ma muidugi ei ohverda oma uneaega millegi nimel.

If anyone came to your house on your "lazy days" what would ya'll do?
mm... ärge tulge mu majja mu laiskadel päevadel. või siis tooge ise süüa kaasa.

Who last grabbed your ass?
my ass is not for grabbing!

Have you ever been on your school's track team?
track team? ei?

Do you own a pair of Converse?
ei, mul on viljapõlluketsid.

Did you copy and paste this survey?
misasja, muidugi mitte, see oleks ju üle mõistuse.

Do you eat raw cookie dough?
ei, aga see on tõenäoliselt tingitud asjaolust, et ma ei satu väga tihti küpsisetaignaga samasse ruumi. vahvlitaigen on väga lähe tho.

Have you ever kicked a vending machine?
no, but i've kicked some asses ha-ha-ha

Don't you hate it when the radio ruins good songs by playing them over and over?
jah, sest minus on piisavalt palju viha, et seda mingite selliste fenomenide peale suunata. üleüldse olen väga tundeline, kui teema puudutab raadioid. (grammar check plz)

Do you watch Trading Spaces?
ei

How do you eat oreos?
ma ei söö oreose, ma kunagi sõin mingeid odavaid šokolaadiasju ja neid hästi vähese piimaga, nii nagu kiirnuudleid vähese veegha.

Have you ever stayed online for a very long time waiting for someone?
siin oleks lahe vastata, et ei ole, aga ka mina olen 12 olnud.

Are you cocky?
ma loodan, et ei ole.

Could you live without a computer?
jah!

Do you wear your shoes in the house?
ei, tegelikult kasutan ära igat võimalust jalanõusid mitte kanda.

Who or what sleeps with you?
mul on ainult ühekohaline voodi .(

At what age did you find out that Santa wasn't real?
aah, see oli jube! 8? 7? ja ma arvasin, et mu ema muutub päkapikuks!

How many phones, house phones and cell phones are in your house?
4mt, 1lt + minu ilus vana jobu huvitavat informatsiooni täis telefon, mille nupud lakkasid töötamast ja mida enam keegi ei kasuta .(

What do you do when you're sad?
...nukrutsen

Who would you call first if you won the lottery?
emale? ("mis ma nüüd teen?")

Last time you saw your best friend?
i saw yesterday a bunch of friends.

Are you in high school?
jah x(

What jewelry are you wearing?
hetkel mitte midagi, sest kell on 11.35 pühapäeva hommikul.

Is anyone on your bad side now?
i don't have a bad side ¤_¤

What's the first thing you do when you get online?
HPC, blogger, gmail o.o (kas pole kohutav, et enamikul meist on esimene asi see
foorum?)

Do you watch Grey's Anatomy?
mitte eriti. not my cup of drama and medical terminology.

How do most people spell your name?
kõik mu rahvuskaaslased saavad sellega talutavalt hakkama, aga välismaal kipun piraadiks muutuma...

Would you wear a boy/girlfriends clothes?
yea, totally.

Where do you work?
ma ei töötagi .(

What are you doing tomorrow?
käin koolis. sooritan paar tööd, millele olen juba mõnda aega mõelnud.

Is Justin Timberlake becoming the next Michael Jackson?
the next unisex unirace uniage human with questionable sexual orientation, kickass good dancing skill, hard childhood and a pointy nose? prolly not.

Favorite name for a girl?
saara. susanna. solveig.

Favorite name for a boy?
urmas. oliver

Will you keep your last name when you get married?
ei tea, sest mulle väga ei meeldi mu perekonnanimi, aga ma pole kindel, kas kunagi seon end kellegagi seaduslikult.

When was the last time you left your house?
eile.

Do you return your cart?
i don't use a cart

Do you have a dishwasher?
ei, ei mul on palju musti nõusid.

What noise do you hear?
in my head? endless sounds of the universe vibrating, the echo of lost voices in the outerspace.

Would you survive in prison?
i prolly would.

Who is the youngest in your family?
ollu, but counting

If all of your friends were going on a road trip, who would most likey overpack?
hmm, helena, aga te ei tea teda. (ta on täielik overpacker, näiteks eile oli tal õhtul linna tulles kaasas lisapaar villaseid sokke ja saapaid. muidugi neid mõlemaid läks vaja.)

Do you know anyone with the same name as you?
jaa! õnneks pole pireteid palju siiski.

What's the last thing you purchased?
tass teed.

Do your siblings ever pay for stuff for you?
ma olen nii noor, et mul on veel see privileeg .D

What brand are your pants right now?
püksid? mul on praegu seljas mingi vana erepunane villane seelik, mille sain kunagi mingist väikelinna kaltsukast.

Ever been to Georgia (the state)?
ei. selles teises ka mitte .(

What irritates you most on the internet?
popups. slow loading. stupid people.

What brand is your digital camera?
mul pole digitaalkaamerat ja kui oelks, siis ma tõepoolest ei teaks.

Do you watch movies with your parents?
kui, siis juhuslikult.

What song best describes your life right now?
ghh. ei.

Do you own expensive perfume/cologne?
ei, aga ma mõnikord lõhnan nagu piparkook, sest mul on piparkoogi seep ^_^

Are you taking college classes right now?
ei .( aga tulen hea meelega loengutesse kaasa, kui midagi põnevat on.

Do you like sushi?
raw fish ftw

Do you get your hair cut every month?
i don't get my hair cut, i cut my hair.

Do you go online everyday?
vist küll .-. kui tsiviliseeritud aladel resideerun

Will you pass this survey on to 5 people?
ei kavatsegi.

prioriteedid paigas

Oliver: "Šokolaadi ei tohi alles jätta. Mulle meeldivad ainult need, kes söövad šokolaadi kohe ära. Ainult sellised inimesed.
Piret, ära jäta oma šokolaadi alles, eks."

´-'´-*.'-´'´,¤,.-´´'.-,'´*.

kui ma kunagi oma köögi saan

siis ma riputan sinna diskokuuli

või sahvrisse

täna saan 19 ohhohhooo

tuhk

Atlas pudenes aeglaselt tuhaks, et taas fööniksina tõusta.

Istusin täna südapäeval vaikuses klaaslaega ruumis ja valgus paistis peale. Vaatasin valgusesse, sinist taevast. Ja lund.

Tunnen ennast Atlasena!

Mul on hullult palju teha. Pean samaaegselt, paralleelselt ja ühel ajal tegelema lavaka soovitusliku kirjanduse lugemise, sellest kirjanduse uurimustöö teema tekitamise, kooli kohustusliku kirjanduse lugemise, kahe etenduse väljamõtlemise ja lavastamise ja keemia järelarvestuseks õppimisega. Kusjuures kõigeks selleks on mul aega keskmiselt kaks nädalat. lavastustega natuke rohkem, keemiaga natuke vähem. õnneks oli tering uurimustöö suhtes entusiastlik, ütles, et teatri teooriast ei ole keegi midagi teinud ja see oleks väga põnev ja tee seda ja saada mulle ka nimekiri ja kõik on väga hästi ja jaanuari lõpuks ei pea see pealkiri nüüd nii täpselt ka sõnastatud olema. see on hea, kuigi mul endiselt ei ole aimu, kuidas lugeda kahe nädala jooksul piisavalt palju teatriteooriat, et tekitada sellest mingi idee uurimustöö jaoks, samal ajal lugedes Kunderat ja Vonneguti ja õppides keemiat ja lavastades etendusi. Segane. Aga vägev! Ma ei hädalda. See ei tundu koorma, vaid privileegina. Sangpommina, mis teeb mind tugevaks. Mis teeb mind õnnelikuks!
Kuidas ma täna ennast aidata saan? Loen täna õhtul 180lk Kunderat!

Sain proovikirjandi, mille sisuks oli yay for gays, polyamory and intergenerational (:D) sex, eest 96 punkti. x)

Eile koju tulles jäi üks väike särasilmne tüdruk mind rõõmsalt vaatama. Vaatasin teda vastu ja ta küsis, helge muie suul: "Kas sul suitsu on?"

flying through the clouds in a little red plane

LÜHIS

Nägin unes, et maailm oligi muutunud masinaks. Inimesed elasid selle koridorides ja šahtides ja mees sai koeralt lapse.

Rääkisime Uku Hendrikule (noorim vend) nime panemisest.
Oliver: "Mina tahtsin panna Teine Oliver."

.D

Nägin unes, et Hannes Võrno küsis läbi telekaekraani:
"Piret, kas sa oled ikka veel gei?!"

Hiljem lendasime laevaga õhku.