Tunnen ennast Atlasena!

Mul on hullult palju teha. Pean samaaegselt, paralleelselt ja ühel ajal tegelema lavaka soovitusliku kirjanduse lugemise, sellest kirjanduse uurimustöö teema tekitamise, kooli kohustusliku kirjanduse lugemise, kahe etenduse väljamõtlemise ja lavastamise ja keemia järelarvestuseks õppimisega. Kusjuures kõigeks selleks on mul aega keskmiselt kaks nädalat. lavastustega natuke rohkem, keemiaga natuke vähem. õnneks oli tering uurimustöö suhtes entusiastlik, ütles, et teatri teooriast ei ole keegi midagi teinud ja see oleks väga põnev ja tee seda ja saada mulle ka nimekiri ja kõik on väga hästi ja jaanuari lõpuks ei pea see pealkiri nüüd nii täpselt ka sõnastatud olema. see on hea, kuigi mul endiselt ei ole aimu, kuidas lugeda kahe nädala jooksul piisavalt palju teatriteooriat, et tekitada sellest mingi idee uurimustöö jaoks, samal ajal lugedes Kunderat ja Vonneguti ja õppides keemiat ja lavastades etendusi. Segane. Aga vägev! Ma ei hädalda. See ei tundu koorma, vaid privileegina. Sangpommina, mis teeb mind tugevaks. Mis teeb mind õnnelikuks!
Kuidas ma täna ennast aidata saan? Loen täna õhtul 180lk Kunderat!

Sain proovikirjandi, mille sisuks oli yay for gays, polyamory and intergenerational (:D) sex, eest 96 punkti. x)