minu tänaöine unenägu, mille pärast harjumatult vara üles ärkasin:
olin mingi väikeses kogukonnas lapsevanem. meid oli üsna palju, noori lapsevanemaid, kes käisid koguaeg koos igasuguseid asju arutamas. (lapsi ma päriselt ei näinud) ühel päeval selgus, et meie seast on kaduma läinud paar noorukit. otsimissüsteem oli selline, et nende nimed & pildid sisestatakse mingisse andmebaasi & siis laseb lennuk need taevasse, st sinna tekib suur gaaspilt mingist inimesest, et teda kergem leida oleks. mõne aja pärast tuli välja, et need lapsed on olnud kogu see aeg siinsamas, mingisugune tavaline pere on neid vangis hoidnud. kui see selgub, saavad lapsed välja, aga välja ilmub ka Sadist. vähemalt alguses me arvame, et ta on sadist. ühel päeval, kui mina ja teised minusarnased noored emad ühes toas istume (koolipingis) ja arutame (klatšime?), tuleb Sadist. tal on käes kaks klambrilööjat, püstol, üks suur puust metallokastega.. käepide? nukid ühesõnaga ja midagi vb veel. ta paneb need laua peale ja palub kõigil endale nendega haiget teha. me kardame küll, aga üks ilus mustanahaline naine võtab asja esimesena enda peale. (kõigil on selle üle hea meel) ta võtab püstoli. tal on kaks lasku. ühe laseb ta natuke mööda, jalga, teise õlga. aga mina, kellel mul on õigustunne õigel kohal, võtan ära ta nukid ja tahan neist lahti saada. nüüd juba Masohhist saab selle peale pahaseks & hakkab mind klambrilööjatega taga ajama, aega-ajalt neid endale sisse lüües. jooksen välja. õu muundub kohe taluks, kus mu vanavanemad elavad. viskan nukid tiiki ja peidan end paksu õunapuu taha, jälgin Masohhisti. ta ei tule uksest välja, ma ei näegi teda. otsustan edasi, aeda joosta. padrik, hüppan tiiki. see pole enam mingi väike tiik, vaid suur järv. kuskil kaugemal on paadisild kirjaga "priitee", ujun selleni. see on mingi vee alla vajub papist jama, sellest pole kasu. nüüd hakkab Masohhist mind taga ajama! ta hüppab vette hakkab ja klambrilööjatega vehkima. mu mälestus unenäost lõpebki märuliga vees.
mul on tekkinud mingi kummaline sarnasus unenägudes, kus ma põgenen. enamasti ongi ümbritsev see sama maakoht, kus lapsepõlves tihti olin. seal on talumaja, mille vastas tiik, mille kõrval suur köögiviljaaed. maja taga on ka aed ja selle eest viib tee ühe väiksema popsitaluni, kus me tegelikult sõda mängisime & kus mul tegelikult head põgenemistrajektoorid olid. igaljuhul, unenägudes enamast kaon põgenedes vette või mingisse soisesse padrikusse. kui päriselt on see tiik madal, mudane & taimi täis, siis minu peas on ta enamasti suur, sügav ja selle taga on väga tihe võsa. jah, see tiik & võsa ongi kaks kohta, kuhu kaon. hmz.
No comments:
Post a Comment