degusteerin erinevaid porgandeid, mis külmkapist leidnud olen.
1. beebi-porgandid*
jämedad väga lühikesed (umbes rusikasuurused) porgandid, kergelt magusad. maheporgand ^_^
2. tavalised puhtad porgandid
pikad, tavalised, natuke maitsetud, aga muidu pretty okay dude
3. tavalised porised porgandid
pikad, tavalised, ebameeldiva porgandi maitsega (teate küll, on Head Porgandid ja on Halvad Porgandid)
sordid on esitatud maitseparemuse järjestuses, st mida maitsvam, seda eespool. st beebi-porgand ftw.
___________
* beebi-porgand: mitte selle pärast, et ta on väike, vaid selle pärast, et ta näeb välja nagu beebi!
Friday, October 31, 2008
Thursday, October 30, 2008
dilingual. dual lingual bilingual
note for self:
1. paranda kõik villased sokid ära
2. lõpeta siniste riideesemete juhuslikult saamine ja kanna rohkem muid värve. rohelist.
3. hangi t-särke juurde
4. hangi veel mingid jalatsid lisaks ketsidele
that's about it.
over and out.
1. paranda kõik villased sokid ära
2. lõpeta siniste riideesemete juhuslikult saamine ja kanna rohkem muid värve. rohelist.
3. hangi t-särke juurde
4. hangi veel mingid jalatsid lisaks ketsidele
that's about it.
over and out.
where's Freud when i need him
minu tänaöine unenägu, mille pärast harjumatult vara üles ärkasin:
olin mingi väikeses kogukonnas lapsevanem. meid oli üsna palju, noori lapsevanemaid, kes käisid koguaeg koos igasuguseid asju arutamas. (lapsi ma päriselt ei näinud) ühel päeval selgus, et meie seast on kaduma läinud paar noorukit. otsimissüsteem oli selline, et nende nimed & pildid sisestatakse mingisse andmebaasi & siis laseb lennuk need taevasse, st sinna tekib suur gaaspilt mingist inimesest, et teda kergem leida oleks. mõne aja pärast tuli välja, et need lapsed on olnud kogu see aeg siinsamas, mingisugune tavaline pere on neid vangis hoidnud. kui see selgub, saavad lapsed välja, aga välja ilmub ka Sadist. vähemalt alguses me arvame, et ta on sadist. ühel päeval, kui mina ja teised minusarnased noored emad ühes toas istume (koolipingis) ja arutame (klatšime?), tuleb Sadist. tal on käes kaks klambrilööjat, püstol, üks suur puust metallokastega.. käepide? nukid ühesõnaga ja midagi vb veel. ta paneb need laua peale ja palub kõigil endale nendega haiget teha. me kardame küll, aga üks ilus mustanahaline naine võtab asja esimesena enda peale. (kõigil on selle üle hea meel) ta võtab püstoli. tal on kaks lasku. ühe laseb ta natuke mööda, jalga, teise õlga. aga mina, kellel mul on õigustunne õigel kohal, võtan ära ta nukid ja tahan neist lahti saada. nüüd juba Masohhist saab selle peale pahaseks & hakkab mind klambrilööjatega taga ajama, aega-ajalt neid endale sisse lüües. jooksen välja. õu muundub kohe taluks, kus mu vanavanemad elavad. viskan nukid tiiki ja peidan end paksu õunapuu taha, jälgin Masohhisti. ta ei tule uksest välja, ma ei näegi teda. otsustan edasi, aeda joosta. padrik, hüppan tiiki. see pole enam mingi väike tiik, vaid suur järv. kuskil kaugemal on paadisild kirjaga "priitee", ujun selleni. see on mingi vee alla vajub papist jama, sellest pole kasu. nüüd hakkab Masohhist mind taga ajama! ta hüppab vette hakkab ja klambrilööjatega vehkima. mu mälestus unenäost lõpebki märuliga vees.
mul on tekkinud mingi kummaline sarnasus unenägudes, kus ma põgenen. enamasti ongi ümbritsev see sama maakoht, kus lapsepõlves tihti olin. seal on talumaja, mille vastas tiik, mille kõrval suur köögiviljaaed. maja taga on ka aed ja selle eest viib tee ühe väiksema popsitaluni, kus me tegelikult sõda mängisime & kus mul tegelikult head põgenemistrajektoorid olid. igaljuhul, unenägudes enamast kaon põgenedes vette või mingisse soisesse padrikusse. kui päriselt on see tiik madal, mudane & taimi täis, siis minu peas on ta enamasti suur, sügav ja selle taga on väga tihe võsa. jah, see tiik & võsa ongi kaks kohta, kuhu kaon. hmz.
olin mingi väikeses kogukonnas lapsevanem. meid oli üsna palju, noori lapsevanemaid, kes käisid koguaeg koos igasuguseid asju arutamas. (lapsi ma päriselt ei näinud) ühel päeval selgus, et meie seast on kaduma läinud paar noorukit. otsimissüsteem oli selline, et nende nimed & pildid sisestatakse mingisse andmebaasi & siis laseb lennuk need taevasse, st sinna tekib suur gaaspilt mingist inimesest, et teda kergem leida oleks. mõne aja pärast tuli välja, et need lapsed on olnud kogu see aeg siinsamas, mingisugune tavaline pere on neid vangis hoidnud. kui see selgub, saavad lapsed välja, aga välja ilmub ka Sadist. vähemalt alguses me arvame, et ta on sadist. ühel päeval, kui mina ja teised minusarnased noored emad ühes toas istume (koolipingis) ja arutame (klatšime?), tuleb Sadist. tal on käes kaks klambrilööjat, püstol, üks suur puust metallokastega.. käepide? nukid ühesõnaga ja midagi vb veel. ta paneb need laua peale ja palub kõigil endale nendega haiget teha. me kardame küll, aga üks ilus mustanahaline naine võtab asja esimesena enda peale. (kõigil on selle üle hea meel) ta võtab püstoli. tal on kaks lasku. ühe laseb ta natuke mööda, jalga, teise õlga. aga mina, kellel mul on õigustunne õigel kohal, võtan ära ta nukid ja tahan neist lahti saada. nüüd juba Masohhist saab selle peale pahaseks & hakkab mind klambrilööjatega taga ajama, aega-ajalt neid endale sisse lüües. jooksen välja. õu muundub kohe taluks, kus mu vanavanemad elavad. viskan nukid tiiki ja peidan end paksu õunapuu taha, jälgin Masohhisti. ta ei tule uksest välja, ma ei näegi teda. otsustan edasi, aeda joosta. padrik, hüppan tiiki. see pole enam mingi väike tiik, vaid suur järv. kuskil kaugemal on paadisild kirjaga "priitee", ujun selleni. see on mingi vee alla vajub papist jama, sellest pole kasu. nüüd hakkab Masohhist mind taga ajama! ta hüppab vette hakkab ja klambrilööjatega vehkima. mu mälestus unenäost lõpebki märuliga vees.
mul on tekkinud mingi kummaline sarnasus unenägudes, kus ma põgenen. enamasti ongi ümbritsev see sama maakoht, kus lapsepõlves tihti olin. seal on talumaja, mille vastas tiik, mille kõrval suur köögiviljaaed. maja taga on ka aed ja selle eest viib tee ühe väiksema popsitaluni, kus me tegelikult sõda mängisime & kus mul tegelikult head põgenemistrajektoorid olid. igaljuhul, unenägudes enamast kaon põgenedes vette või mingisse soisesse padrikusse. kui päriselt on see tiik madal, mudane & taimi täis, siis minu peas on ta enamasti suur, sügav ja selle taga on väga tihe võsa. jah, see tiik & võsa ongi kaks kohta, kuhu kaon. hmz.
Tuesday, October 28, 2008
master of arts
nägin unes, et hakkasin lõpetama gümnaasiumit ja pidin valima, mida ülikoolis õppima hakkan. valisin täiesti kogemata bioloogia! pärast mõtlesin, et shitshitshit, mis ma nüüd teen, aga millegi pärast oli see just mu praegune psühholoogia õpetaja, kes ütles, et pole hullu, kui sa ülikoolis esimese nädala jooksul (eriti) loengutes ei käi, siis 2. nädalal saad uue eriala valida. okei. ma siis ootan terve suve & siis valin uue eriala.. hiljem chillisin triinu & maarja metsaga kuskil tühjadel karlova tänavatel ja õhkasime, et uskumatu, et gümnaasium läbi on .D
[siinkohal üks hammastekiristus]
[siinkohal üks hammastekiristus]
Monday, October 27, 2008
triitseps loeb
trennihuumor.
treener Arto: "ärge unustage, et see peaks veel suhteliselt lihtne drill olema."
paar maadlevaid kappe kõrvalt: mwwhöhöhöheh..
Arto:
"siit te saate olla peal kõige domineerivamas asendis... sadomaso :)"
kõrvaltvaatajale võib kuidagi kentsakalt naljakas tunduda, kuidas me drillime. nt kaks inimest maadlevad, hullult suruvad, väänlevad, üks peal, teine peal jne ja siis mingil hetkel üks ütleb: "oot, pane oma käsi parem siit, siis ma ei saa näe nii teha" või "mäletad, kuidas see võte käis? üks käsi siit, teine siit, ja siis hnnggghhhnn" ja siis maadlevad edasi. ^_^
treener Arto: "ärge unustage, et see peaks veel suhteliselt lihtne drill olema."
paar maadlevaid kappe kõrvalt: mwwhöhöhöheh..
Arto:
"siit te saate olla peal kõige domineerivamas asendis... sadomaso :)"
kõrvaltvaatajale võib kuidagi kentsakalt naljakas tunduda, kuidas me drillime. nt kaks inimest maadlevad, hullult suruvad, väänlevad, üks peal, teine peal jne ja siis mingil hetkel üks ütleb: "oot, pane oma käsi parem siit, siis ma ei saa näe nii teha" või "mäletad, kuidas see võte käis? üks käsi siit, teine siit, ja siis hnnggghhhnn" ja siis maadlevad edasi. ^_^
martial arts
>_<
bänd käis jälle siin. (st toit on otsas) kõik algas paljulubavalt & rahulikult, kui kirss umbes 4-tunnise hilinemisega siia jõudis ja kahekesi vesikat tegime & chillisime, isegi siis ei olnud veel midagi lahti, kui triinu ka tuli ja kristi, aga...
"kas keegi oskab aidata, kuidas saksi seest õllet kätte saada?"
öösel sõin rolandiga pannkooke. pärast seda tulid teised ka ja "Piret, kas sinu peale kurjaks ei saada, et sa kõik pannkoogid üksi ära sõid? ja juustu?" mis värk selle juustuga üldse on, see söödakse alati ära.
btw, jazzbandi pidu näeb välja selline, et mingi muusika mängib ja siis paaril kuni kõigil on käes pillid (mitte tingimata need, mida nad ise mängivad ja vaskpasunate puhul mitte tingitata päris lõpuni kokku pandud), millega nad osavalt partiisid maha võtavad (st kuulavad, mis loos on ja mängivad siis maha) ja siis on mingi veider huumor, millest ma ei väsi rääkimast (st see pole lahtris "sõnamängud - inimvõimete tipp", vaid pigem "öääääafdsa ahahahahahahah"). minu poole pöörduti kui "maaršial aarts". wth x)
tegelt ma ei räägi sellest rohkem.
bänd käis jälle siin. (st toit on otsas) kõik algas paljulubavalt & rahulikult, kui kirss umbes 4-tunnise hilinemisega siia jõudis ja kahekesi vesikat tegime & chillisime, isegi siis ei olnud veel midagi lahti, kui triinu ka tuli ja kristi, aga...
"kas keegi oskab aidata, kuidas saksi seest õllet kätte saada?"
öösel sõin rolandiga pannkooke. pärast seda tulid teised ka ja "Piret, kas sinu peale kurjaks ei saada, et sa kõik pannkoogid üksi ära sõid? ja juustu?" mis värk selle juustuga üldse on, see söödakse alati ära.
btw, jazzbandi pidu näeb välja selline, et mingi muusika mängib ja siis paaril kuni kõigil on käes pillid (mitte tingimata need, mida nad ise mängivad ja vaskpasunate puhul mitte tingitata päris lõpuni kokku pandud), millega nad osavalt partiisid maha võtavad (st kuulavad, mis loos on ja mängivad siis maha) ja siis on mingi veider huumor, millest ma ei väsi rääkimast (st see pole lahtris "sõnamängud - inimvõimete tipp", vaid pigem "öääääafdsa ahahahahahahah"). minu poole pöörduti kui "maaršial aarts". wth x)
tegelt ma ei räägi sellest rohkem.
soe pimedus
Käisin üksi teatris.
Sarah Kane "4.48. Psühhoos" Athenas.
See on varalahkunud briti näitekirjaniku Sarah Kane (1971 - 1999) viimane näidend. Autor lõpetas näidendi mõned päevad enne enesetappu - ja just suitsiidist see näidend räägibki. See on väga initiimne, pihtimuslik kaemus iseendasse ja omalaadne testament mahajääjatele.
Etenduses on kolm persooni ja tegevus toimub kuskil suletud, kitsas ruumis, millest väljapääasu otsivad kõik, otsivad igaüks omamoodi. Ka suitsiid on üks võimalikke lahendusi. Kas on? Kas muud väljapääsu tõesti pole ?
Athena pööningusaal. Umbes 20 inimest saalis. (Jah, koos näitlejatega). Lavastus algab keset lava püstiseisva arstikitlis tõsise mehega. Pärast mõneminutilist vaikust hakkab ta küsimusi esitama, tänu millele ta seljataga kaks kägardunud naisekuju välja ilmuvad (välja valgustatakse). Edasi läheb umbes sellises rütmis: mees ehk arst on tõsine, süüdistav, isegi mõnitav, üks neiu on hullumeelne, masendunud, meeleheitel, etteheitev. Teise naise olekud varieeruvad samuti hullumeelsest & süüdistavast rahustavani. Kuigi ta vähemalt algusepoole kõik hullusemonoloogid kaasa lausub. Kogu tegevus kulgebki aeglaselt määratud vabasurma poole. Lõpus on laval üks kurb alasti neiu. kaob, tema taha ekraanile ilmub rahulik loodusvaade.
Ma ei osanud alguses suhtuda sellesse etendusse kuidagi. See ei avaldanud ei näitlejatöö ega mingite uuenduslike lahenduste poolest muljet, aga selles osas midagi otseselt puudu ka ei jäänud. Muidugi on depressioonis inimese hullusesööste raske välja mängida, selles mõttes olid need tüdrukud julged. Üks detail, mis mind häiris, oli liigne süüdistamine, etteheide, isegi sarkasm. See kahandas etenduse intiimsust. Peategelase enda vastandamine ja teiste süüdistamine. Nojah, see lihtsalt ei tule laval väga hästi välja imo.
Heli tegi kiwa. Heli oli hea. Väga hea. techno ja random noises.
Teksti autor Sarah Kane.
kirjutas etenduse mõned päevad enne enda enesetappu. Tekst oli hea. Ma usun, et kui oleksin lugenud teksti ilma etenduseta, oleks see mulle sügavama mulje jätnud. Või siis mitte?
Nojah. intiimsusest - selline algtekst ja konseptsioon eeldab intiimsust, aga isegi kui lõpus istus üks alasti neiu laval (mis tundus mulle isegi natuke ebavajalik), siis... intiimsust saab mängida siis, kui lasta publik & lavastus enda sisse, mitte neid eemale tõrjudes.
... .-.
üks teine arvustus. ma pole päris nõus.
vaadake seda filmi ka. see ongi kogu film.
Sarah Kane "4.48. Psühhoos" Athenas.
See on varalahkunud briti näitekirjaniku Sarah Kane (1971 - 1999) viimane näidend. Autor lõpetas näidendi mõned päevad enne enesetappu - ja just suitsiidist see näidend räägibki. See on väga initiimne, pihtimuslik kaemus iseendasse ja omalaadne testament mahajääjatele.
Etenduses on kolm persooni ja tegevus toimub kuskil suletud, kitsas ruumis, millest väljapääasu otsivad kõik, otsivad igaüks omamoodi. Ka suitsiid on üks võimalikke lahendusi. Kas on? Kas muud väljapääsu tõesti pole ?
Athena pööningusaal. Umbes 20 inimest saalis. (Jah, koos näitlejatega). Lavastus algab keset lava püstiseisva arstikitlis tõsise mehega. Pärast mõneminutilist vaikust hakkab ta küsimusi esitama, tänu millele ta seljataga kaks kägardunud naisekuju välja ilmuvad (välja valgustatakse). Edasi läheb umbes sellises rütmis: mees ehk arst on tõsine, süüdistav, isegi mõnitav, üks neiu on hullumeelne, masendunud, meeleheitel, etteheitev. Teise naise olekud varieeruvad samuti hullumeelsest & süüdistavast rahustavani. Kuigi ta vähemalt algusepoole kõik hullusemonoloogid kaasa lausub. Kogu tegevus kulgebki aeglaselt määratud vabasurma poole. Lõpus on laval üks kurb alasti neiu. kaob, tema taha ekraanile ilmub rahulik loodusvaade.
Ma ei osanud alguses suhtuda sellesse etendusse kuidagi. See ei avaldanud ei näitlejatöö ega mingite uuenduslike lahenduste poolest muljet, aga selles osas midagi otseselt puudu ka ei jäänud. Muidugi on depressioonis inimese hullusesööste raske välja mängida, selles mõttes olid need tüdrukud julged. Üks detail, mis mind häiris, oli liigne süüdistamine, etteheide, isegi sarkasm. See kahandas etenduse intiimsust. Peategelase enda vastandamine ja teiste süüdistamine. Nojah, see lihtsalt ei tule laval väga hästi välja imo.
Heli tegi kiwa. Heli oli hea. Väga hea. techno ja random noises.
Teksti autor Sarah Kane.
kirjutas etenduse mõned päevad enne enda enesetappu. Tekst oli hea. Ma usun, et kui oleksin lugenud teksti ilma etenduseta, oleks see mulle sügavama mulje jätnud. Või siis mitte?
Nojah. intiimsusest - selline algtekst ja konseptsioon eeldab intiimsust, aga isegi kui lõpus istus üks alasti neiu laval (mis tundus mulle isegi natuke ebavajalik), siis... intiimsust saab mängida siis, kui lasta publik & lavastus enda sisse, mitte neid eemale tõrjudes.
... .-.
üks teine arvustus. ma pole päris nõus.
vaadake seda filmi ka. see ongi kogu film.
Saturday, October 25, 2008
join. with the band.
Just sel hetkel, kui olin mõtelnud, et veedan reedeõhtu voodis (üksi, enda), helistas kristi ja ütles, et ääöööäünf ma tulen bändiga siia.
Mind tervitati stiilis "oookungftuukwondooo", sest nad teadsid, et käin mingis mixd maartial aartsss [kaboom] trennis. /, esimesena tehti külmkappi õllede jaoks ruumi, teisena hakati kärmelt toitu ära sööma (aga mitte juurvilju, mida meil praegu pool külmkappi täis on), kolmandana läks üks kruus & piimapakk ringile, sest kõigile maitseb piim. kõigele vaatamata ei jätkunud õhtu sellele bändile iseloomulikult ("waaiiisteeeeed", "läääbuuuuu"), vaid vaatasime telekat ja tehti mingit obskuurset bändihuumorit.
hommikul lugesin kelliga ajalehti.
//offtopic edit:
my morning enlightment (aka quote of the day)
"The internet is a great source of information."
Mind tervitati stiilis "oookungftuukwondooo", sest nad teadsid, et käin mingis mixd maartial aartsss [kaboom] trennis. /, esimesena tehti külmkappi õllede jaoks ruumi, teisena hakati kärmelt toitu ära sööma (aga mitte juurvilju, mida meil praegu pool külmkappi täis on), kolmandana läks üks kruus & piimapakk ringile, sest kõigile maitseb piim. kõigele vaatamata ei jätkunud õhtu sellele bändile iseloomulikult ("waaiiisteeeeed", "läääbuuuuu"), vaid vaatasime telekat ja tehti mingit obskuurset bändihuumorit.
hommikul lugesin kelliga ajalehti.
//offtopic edit:
my morning enlightment (aka quote of the day)
"The internet is a great source of information."
Wednesday, October 22, 2008
röövel rööbastel
nägin jälle ägedaid unenägusid ^_^
kahjuks on nüüdseks neist meeles ainult suvalised jupid, aga
esimeses unenäos seiklesin koos triinuga mingis väga müstilises metsas. kui oled näinud filmi "the fountain" ja mäletad seda elupuud, kes/mis seal oli, siis mu unes oli terve mets selline. elas & helendas. mõndades animefilmides ("Nausicaa's" vist ka) on ka sellised ilusad võlumetsad .) triinu juhtis mu tähelepanu ühele sammaldunud lapsenukupeale. pea suurus oli ühel hetkel väikse nuku suurune ja järgmisel silmapilgul kivirahnu. ta tegi nägusid ka. lõpuks jõudsime välja kõrgesse puust onni/torni, kus hakkasime treppidest üles ronima, et jõuda kõige kõrgemale Salapärasesse Vahitorniruumi. vms .) poolel trepil karjus mingi mees mu nime. vaatasin alla. ta oli kombo kõikidest pervertidest, kellega olen kunagi üldse kokku puutunud. mees hakkas üles ronima ja samal ajal rääkis stiilis "ahaa, Piret, ma olen sind jälginud gupojfp". me alguses kartsime küll natuke, aga kui ta juba kõrgemal olime, siis saime ta peale natuke pahaseks, et ta julgeb meid niimoodi ähvardada, sest kelleks ta lõppude lõpuks ennast ikkagi peab. hakkasin käiseid üles käärima (srsly .D), et talle vastu hakata kohe, kui ta üles jõuab. selle põneva koha peal ärkasin kahjuks üles ./ hakkasin kogu unenägu läbi mõtlema, et kõik meelde jätta. (kell oli alles 1 öösel!)
see uni algas jällegi millegipärast treffnerist evakueerimisega, läbi saladuslike klaasist ruumide & trepikodade liikusid rahvamassid õue. nägin aknast, kuidas kaks mu klassiõde omavahel väga jõhkralt kaklevad (kusjuures tegelikult on nad head sõbrad), samal ajal kui need samad tüdrukud minust rõõmsate nägudega mööda jalutasid. selgitasin triinule, et kuna meil on siin praegu selline olukord nagu meil on, on dimensioonid omavahel sassi läinud ja kuna nad praegu ühes teises dimensioonis kaklevad, aga siin on sõbrad, siis me näemegi korraga mõlemat pilti.
//umbes siin tuleb mingi fadeout ja edasi läheb esimeses lõigus kirjeldatud võlumetsaga.
teises unes ärandasin kristiga rongi .D sõitsime rakverest tartusse, vahepeal peatusi tehes ja inimesi peale võttes. rongi juhtimine polnud üldse raske, sest ta ju ikkagi sõidab mööda rööpaid ja nii tuleb vahel ainult rong peatada ^_^ see oli räpane vana rauast rong, rongijaamad olid ka räpased, vanad ja rauast.
ronge olen unedes ka varem ärandanud. veider.
p.s. pealkirjadega olen ma osav, ei? .D
kahjuks on nüüdseks neist meeles ainult suvalised jupid, aga
esimeses unenäos seiklesin koos triinuga mingis väga müstilises metsas. kui oled näinud filmi "the fountain" ja mäletad seda elupuud, kes/mis seal oli, siis mu unes oli terve mets selline. elas & helendas. mõndades animefilmides ("Nausicaa's" vist ka) on ka sellised ilusad võlumetsad .) triinu juhtis mu tähelepanu ühele sammaldunud lapsenukupeale. pea suurus oli ühel hetkel väikse nuku suurune ja järgmisel silmapilgul kivirahnu. ta tegi nägusid ka. lõpuks jõudsime välja kõrgesse puust onni/torni, kus hakkasime treppidest üles ronima, et jõuda kõige kõrgemale Salapärasesse Vahitorniruumi. vms .) poolel trepil karjus mingi mees mu nime. vaatasin alla. ta oli kombo kõikidest pervertidest, kellega olen kunagi üldse kokku puutunud. mees hakkas üles ronima ja samal ajal rääkis stiilis "ahaa, Piret, ma olen sind jälginud gupojfp". me alguses kartsime küll natuke, aga kui ta juba kõrgemal olime, siis saime ta peale natuke pahaseks, et ta julgeb meid niimoodi ähvardada, sest kelleks ta lõppude lõpuks ennast ikkagi peab. hakkasin käiseid üles käärima (srsly .D), et talle vastu hakata kohe, kui ta üles jõuab. selle põneva koha peal ärkasin kahjuks üles ./ hakkasin kogu unenägu läbi mõtlema, et kõik meelde jätta. (kell oli alles 1 öösel!)
see uni algas jällegi millegipärast treffnerist evakueerimisega, läbi saladuslike klaasist ruumide & trepikodade liikusid rahvamassid õue. nägin aknast, kuidas kaks mu klassiõde omavahel väga jõhkralt kaklevad (kusjuures tegelikult on nad head sõbrad), samal ajal kui need samad tüdrukud minust rõõmsate nägudega mööda jalutasid. selgitasin triinule, et kuna meil on siin praegu selline olukord nagu meil on, on dimensioonid omavahel sassi läinud ja kuna nad praegu ühes teises dimensioonis kaklevad, aga siin on sõbrad, siis me näemegi korraga mõlemat pilti.
//umbes siin tuleb mingi fadeout ja edasi läheb esimeses lõigus kirjeldatud võlumetsaga.
teises unes ärandasin kristiga rongi .D sõitsime rakverest tartusse, vahepeal peatusi tehes ja inimesi peale võttes. rongi juhtimine polnud üldse raske, sest ta ju ikkagi sõidab mööda rööpaid ja nii tuleb vahel ainult rong peatada ^_^ see oli räpane vana rauast rong, rongijaamad olid ka räpased, vanad ja rauast.
ronge olen unedes ka varem ärandanud. veider.
p.s. pealkirjadega olen ma osav, ei? .D
Sunday, October 19, 2008
Saturday, October 18, 2008
Thursday, October 16, 2008
akadeemiline ajukepp
täna pole aega.. värisemiseks - rääkimiseks- ega rääkimiseks.
Arvestuste Nädal. ghhghggh
btw. keegi on mu blogini jõudnud googeldades "Mina, sõbrad, koolikaaslased ja alkohol". nojah.
Arvestuste Nädal. ghhghggh
btw. keegi on mu blogini jõudnud googeldades "Mina, sõbrad, koolikaaslased ja alkohol". nojah.
Wednesday, October 15, 2008
perekonnaviga
Piret: Oliver, sa peaksid nüüd magama minema.
Oliver: ei pea.
P: miks ei pea?
O: ma pean veel sööma ja...
P: haha, mida sa sööd?
O: kakao..kreemi.
P: terve öö oled üleval ja sööd kakaokreemi?
O: jah
P: aga kunas sa siis magama lähed?
O: söön ja siis alles keskpäeval lähen magama
P: terve öö sööd kakaokreemi ja siis alles keskpäeval lähed magama?
O: jah.
must run in the family >_<
Oliver: ei pea.
P: miks ei pea?
O: ma pean veel sööma ja...
P: haha, mida sa sööd?
O: kakao..kreemi.
P: terve öö oled üleval ja sööd kakaokreemi?
O: jah
P: aga kunas sa siis magama lähed?
O: söön ja siis alles keskpäeval lähen magama
P: terve öö sööd kakaokreemi ja siis alles keskpäeval lähed magama?
O: jah.
must run in the family >_<
Tuesday, October 14, 2008
Monday, October 13, 2008
poeediahastus
olin teismeline romantiku hingega rock-kutt, pikkade sassi pruunide juuste & nahktagiga. käisin iga öö enda maja katusel, kusjuures see polnud mingi tavaline kortermaja katus, vaid katuse servi ääristasid viilkatusekivid, keskel oli ülevalt lahtine ruum. sinna sai redeliga. kohtusin seal öösiti oma neiuga - meeletult ilusa pikkade pruunide juustega tüdrukuga, kes kandis kleiti. ta oli natuke hallukas, kaduv, ning millegipärast saime kohtuda ainult seal. alati, kui kohtusime, oli ilm kergelt äikseline & sünge, raskete tumedate pilvedega. kui tahtsin hakata alla tagasi minema, ei leidnud ma korduvalt oma kodu võtmeid üles ja pidin kristile helistama, et ta ukse lahti teeks.
O_O
ärkasin & avastasin, et nägin unes und. nüüd olin esimese kihi unes. tulin voodist & üritasin hakata mingile tüübile kirja saatma, kelle koduleht või bänd või midagi sellist mind inspireerinud oli. tal oli üsna fancy disainiga 3D kodukas, kus tekst, mida trükkisin, lendas mingi fantasy maastiku kohal ringi & vahetas kuju ja kadus... see ärritas mind unes piisavalt, et lõin käega ja otsustasin oma unest mitte kellelegi rääkida.
O_O
ärkasin & avastasin, et nägin unes und. nüüd olin esimese kihi unes. tulin voodist & üritasin hakata mingile tüübile kirja saatma, kelle koduleht või bänd või midagi sellist mind inspireerinud oli. tal oli üsna fancy disainiga 3D kodukas, kus tekst, mida trükkisin, lendas mingi fantasy maastiku kohal ringi & vahetas kuju ja kadus... see ärritas mind unes piisavalt, et lõin käega ja otsustasin oma unest mitte kellelegi rääkida.
öine ärkamine
nägin etv-st just "paari", kus välba intervjueeris rein rannapi poega ikevaldi. ta läheb soome karaoke mm-le... ja räägib nagu topshopi madratsimüüja ja laulab ka natuke samamoodi... with all my respect, see oli üsna veider kogemus. O_O
Saturday, October 11, 2008
intrigant
eile pärast seda, kui olin Akadeemilisele Ööle umbes poolteist tundi hilinenud, ühest tõenäoliselt mõnevõrra olulisest nõupidamisest ilma jäänud ja klassijuhataja väga sõbraliku kohtlemise osaliseks saanud, sain teada, et reedeõhtu ei lõppe ka sedapuhku siiski mitte akadeemiliselt, kuna juba mõnekümne minuti pärast kadusin genkluppi. nimelt läksid kaks mu lahedat klassiõde sinna ZEFi kontserdile & haakisin end sappa. ZEF on küll täiesti kohutav tantsumuusika [selles mõttes, et nende järgi on raske tantsida, nad teevad head prantsuse folki (. ], aga vaatamata sellele näevad nad laval vägevad välja. prantsuse folkjazzimpro, lahedad pillid ja eest kergelt lahtinööbitud särgid. nende avasõnad keskendusid rahva tantsima kutsumisele, kuna "we make dance music, so come up and.. [kelmikad puusanõksud]. we like girls very much so come and show yourself. btw, one of our band members discovered today he's homosexual so men, don't be shy" ^_^ nojah. tantsupõrandal oli hämmastavalt palju paare, kes oskasid tantsida.
pärast kolmetunnist kontserti läks meie juba alguses kuidagi suureks muutunud seltskond kaheks, kusjuures goblin [keda ma btw kuulsin tol õhtul prantsuse keeles sepapoisse laulmas] jäi mõlema poole silmapiirile kadumiseni keskele seisma ja vist otsustada püüdma.
~¤%¤~
hommikul ärkasin kodus. kirss kutsus mu moetäikale, kuhu jõudsin hämmastava kiirusega. hiljem jõin pisi&kirsiga krooksus kakaod, mille oli tore letitagune poiss teinud letialusest kakaopulbrist, kuna seda menüüs polnud. kui lahkuma hakkasime, tõestasin taaskord oma imepärast hurma. üks suur vana pungis silmadega mees tuli minu juurde, võttis mult käsivarrest tugevasti kinni ja ütles:
palun tule mulle naiseks.
ma ei läinud.
pärast kolmetunnist kontserti läks meie juba alguses kuidagi suureks muutunud seltskond kaheks, kusjuures goblin [keda ma btw kuulsin tol õhtul prantsuse keeles sepapoisse laulmas] jäi mõlema poole silmapiirile kadumiseni keskele seisma ja vist otsustada püüdma.
~¤%¤~
hommikul ärkasin kodus. kirss kutsus mu moetäikale, kuhu jõudsin hämmastava kiirusega. hiljem jõin pisi&kirsiga krooksus kakaod, mille oli tore letitagune poiss teinud letialusest kakaopulbrist, kuna seda menüüs polnud. kui lahkuma hakkasime, tõestasin taaskord oma imepärast hurma. üks suur vana pungis silmadega mees tuli minu juurde, võttis mult käsivarrest tugevasti kinni ja ütles:
palun tule mulle naiseks.
ma ei läinud.
Wednesday, October 8, 2008
kamber külalistele
minu eriti kaootiline tänalõunane rännak:
kõik algas treffneris, mis oli küll palju käänulisem ja saladuslikum kiu päriselt. seal oli hästi palju inimesi, kes istusid kõik järjest asetsevates klassiruumides. klassides polnud üldse korda, õpialsed mingi rääkisid ja magasid ja olid valjud. lõpuks kujunes ühtne segadus toidusõjaks, osalt minu taskus olnud todritüki pärast. põgenesin kõrvalklassi, kus oli olukord enamvähem samasugune. sealt põgenesin ka, inimesed hakkasid liikuma, tahtsin mingitest eriti kahtlastest treppides üles füüsikute torni ronida. sellest hetkest muundus tegevus suureks peoks, kusjuures ringi liiguti kõndides ja ujudes. kõndisin ringi, igal pool olid värvilised inimesed (mõned lausa nt üleni kollased või maasikakostüümis), ma ei mäletagi, mida nad seal tegid. palju igasuguseid treffneriste. üks suur paks rastamees kanepidiiler liikus ka ringi ja sosistas inimestele nurga tagant selliseid asju nagu "millist kullakest sa neist tahad" ja "see kraam paneb mind lendama". ta pakkus mulle ka üht-teist, mõtlesin, et pfft show me what you've got. hakkasime liikuma kuhugi eriti salajasse tagaruumi (tegin ettepaneku minna füüsikute torni, sest see on ka eriti kahtlane salajane koht ja seal keegi nagunii ei saaks aru). millegipärast haihtus rastatüüp üsna kiirelt. see ei morjendanud mind eriti, jalutasin edasi. mõne aja pärast tuli minu juurde higine, musklites ja maikas kiilakas tüüp, [natuke sarnane nendele tüüpidele, kellega koos trenni teen] kes ütles, et nüüd ma peaksin need videod/pildid? tagasi andma. ma mõtlesin, et misasja, minu käes ei olnud mingeid pilte. ta selgitas, et ta on minust mingeid kahtlaseid pilte teinud .D seejärel soovitas ta mul endaga kaasa tulla, et näidata, mis pilte ta mõtleb. mmkaay, hakkasin minema, ise arutledes endamisi, et ta tundub vaatamata oma välimusele ohutu, aga siiski vaatasin ringi, et mõnda sõpra kaasa haarata. kõik inimesed mu ümber olid eriti wasted (tegevus toimus endiselt multikalikult pidulikes võlvkäikudes). seal oli üleni kollases Elisabeth, kes tegi vist koos mingite teiste üleni kollaste inimestega mingi video järgi tantsukava. kirss oli kiikhobuse (või klaveri?) peale ära vajunud ja naeris oma võimete kohaselt. koht, kuhu minema pidime, asus kõrgel, sinna sai läbi liikuva intelligentse trepi, mis nägi välja nagu need lõõtstorud, mis lennukitele paigaldatakse, kui neid majaga ühendatakse. kollast värvi. selle trepi sisse sai omakorda üle suuuuuure pehme diivani. ronisin sinna peale, aga hüppasin kohe eest ära, sest läbi trepi tuli järgmine laar pidulisi (nad olid samast kohast pärit, kust see kahtlane mees) - kõik nägid eriti lõbusad välja, nagu the village people. millegi tõttu kadus see mees ka ära. mõtlesin vist, et üles võiks ikka minna ja samal ajal märkasin, et diivani peale oli pea alaspidi sattunud Roland .D mul oli väga hea meel teda näha, kuigi ta oli üsna kontaktivõimetus konditsioonis ^_^ trepp avas oma suu minu poole, et ma üles saaksin minna, aga ma ei tahtnud enam ja lükkasin ta sõbralikult eemale, umbes "mine magama" sõnadega.
päris alguses oli mingi hilissügisene stseen, kus ma vaatasin põõsaid. lihtsalt vaatasin mingis uimasuses kõrgeid punaste marjadega põõsaid ning kuulasin, kuidas minu selja taga mu klassikaaslased omavahel vestlevad. hiljem pöörasin end ringi ning läksin võtsin oma väiksel õel (?) käest kinni.
kõik algas treffneris, mis oli küll palju käänulisem ja saladuslikum kiu päriselt. seal oli hästi palju inimesi, kes istusid kõik järjest asetsevates klassiruumides. klassides polnud üldse korda, õpialsed mingi rääkisid ja magasid ja olid valjud. lõpuks kujunes ühtne segadus toidusõjaks, osalt minu taskus olnud todritüki pärast. põgenesin kõrvalklassi, kus oli olukord enamvähem samasugune. sealt põgenesin ka, inimesed hakkasid liikuma, tahtsin mingitest eriti kahtlastest treppides üles füüsikute torni ronida. sellest hetkest muundus tegevus suureks peoks, kusjuures ringi liiguti kõndides ja ujudes. kõndisin ringi, igal pool olid värvilised inimesed (mõned lausa nt üleni kollased või maasikakostüümis), ma ei mäletagi, mida nad seal tegid. palju igasuguseid treffneriste. üks suur paks rastamees kanepidiiler liikus ka ringi ja sosistas inimestele nurga tagant selliseid asju nagu "millist kullakest sa neist tahad" ja "see kraam paneb mind lendama". ta pakkus mulle ka üht-teist, mõtlesin, et pfft show me what you've got. hakkasime liikuma kuhugi eriti salajasse tagaruumi (tegin ettepaneku minna füüsikute torni, sest see on ka eriti kahtlane salajane koht ja seal keegi nagunii ei saaks aru). millegipärast haihtus rastatüüp üsna kiirelt. see ei morjendanud mind eriti, jalutasin edasi. mõne aja pärast tuli minu juurde higine, musklites ja maikas kiilakas tüüp, [natuke sarnane nendele tüüpidele, kellega koos trenni teen] kes ütles, et nüüd ma peaksin need videod/pildid? tagasi andma. ma mõtlesin, et misasja, minu käes ei olnud mingeid pilte. ta selgitas, et ta on minust mingeid kahtlaseid pilte teinud .D seejärel soovitas ta mul endaga kaasa tulla, et näidata, mis pilte ta mõtleb. mmkaay, hakkasin minema, ise arutledes endamisi, et ta tundub vaatamata oma välimusele ohutu, aga siiski vaatasin ringi, et mõnda sõpra kaasa haarata. kõik inimesed mu ümber olid eriti wasted (tegevus toimus endiselt multikalikult pidulikes võlvkäikudes). seal oli üleni kollases Elisabeth, kes tegi vist koos mingite teiste üleni kollaste inimestega mingi video järgi tantsukava. kirss oli kiikhobuse (või klaveri?) peale ära vajunud ja naeris oma võimete kohaselt. koht, kuhu minema pidime, asus kõrgel, sinna sai läbi liikuva intelligentse trepi, mis nägi välja nagu need lõõtstorud, mis lennukitele paigaldatakse, kui neid majaga ühendatakse. kollast värvi. selle trepi sisse sai omakorda üle suuuuuure pehme diivani. ronisin sinna peale, aga hüppasin kohe eest ära, sest läbi trepi tuli järgmine laar pidulisi (nad olid samast kohast pärit, kust see kahtlane mees) - kõik nägid eriti lõbusad välja, nagu the village people. millegi tõttu kadus see mees ka ära. mõtlesin vist, et üles võiks ikka minna ja samal ajal märkasin, et diivani peale oli pea alaspidi sattunud Roland .D mul oli väga hea meel teda näha, kuigi ta oli üsna kontaktivõimetus konditsioonis ^_^ trepp avas oma suu minu poole, et ma üles saaksin minna, aga ma ei tahtnud enam ja lükkasin ta sõbralikult eemale, umbes "mine magama" sõnadega.
päris alguses oli mingi hilissügisene stseen, kus ma vaatasin põõsaid. lihtsalt vaatasin mingis uimasuses kõrgeid punaste marjadega põõsaid ning kuulasin, kuidas minu selja taga mu klassikaaslased omavahel vestlevad. hiljem pöörasin end ringi ning läksin võtsin oma väiksel õel (?) käest kinni.
süsteemselt segaduses
Kas asi on minus või maailmas?
Olen juba mõnda aega mõelnud sellele, kui veidraid asju mu kodus juhtub, kusjuures kõige veidram on see, et kõik võtavad neid täiesti igapäevaste nähtustena. Kõige tavalisem näide on veidrad hääled (sammud, sosinad, naerud) öösiti, aga kummalisemat juhtub ka. Näiteks on meie korter juba mõnda aega mingeid isetekkelisi õhupalle täis (k.a minu voodialune), keefripakke suvalistes kohtades, naisteleht aknalaul, sellised pult-külmkapis juhtumid.
muidugi tõenäoliselt saab selle kõik mu viimasel ajal eriti vägevale hajameelsusele süüks panna.
näiteks iga kord mööda nõva tänavat kooli minnes olen vaadanud, kuidas ühe kortermaja välisukselt järjest rohkem värvi koorub. täna hommikul läksin sealt uuesti mööda ja kõik oli ilus, üle värvitud. kui täna koju tulin, oli see jälle samasugune, mahakoorunud! kaks kirjeldatud välisust asusid kahel kõrvuti oleval kortermajal... nojah. peaksin ju märkama asukohtade muutust, ei? sarnane juhtum oli aleksandri tänaval, kus on see ajaloomälestis-maja, mida hiljuti renoveerima hakati. see asub ju täpselt aleksandri tänava lõpus? täna asetses seal hoopis mingi uus värviline korralik maja. mu teooria on, et ajalooline maja liikus paar maja ettepoole, kui ma tähele ei pannud..
tulin täna koolist koju paralleelklassi Peetriga. jõudsime aleksandri-sõbra risti, kust mina läksin otse & tema pööras ära. seisin, ootasin autode järelt, et saaksin üle tee minna, tema jalutas teisele poole ja äkki peatus, sest talle lendas mingi asi vastu pead. see tundus olevat vana kohvitops vms. temast ei sõitnud mööda ühtki autot, ei kõndinud inimest, ükski maja ei olnud piisavalt lähedal. ma loodan, et oma hajameelsuses ma inimestele veel kohvitopse vastu päid loopima pole hakanud, niisiis see on endiselt lahendamata müsteerium, oo vandenõuteoreetikud.
põnevust lisab ka asjaolu, et lisaks libarebastele on linnapilti tekkima hakanud ka päris rebased.
Olen juba mõnda aega mõelnud sellele, kui veidraid asju mu kodus juhtub, kusjuures kõige veidram on see, et kõik võtavad neid täiesti igapäevaste nähtustena. Kõige tavalisem näide on veidrad hääled (sammud, sosinad, naerud) öösiti, aga kummalisemat juhtub ka. Näiteks on meie korter juba mõnda aega mingeid isetekkelisi õhupalle täis (k.a minu voodialune), keefripakke suvalistes kohtades, naisteleht aknalaul, sellised pult-külmkapis juhtumid.
muidugi tõenäoliselt saab selle kõik mu viimasel ajal eriti vägevale hajameelsusele süüks panna.
näiteks iga kord mööda nõva tänavat kooli minnes olen vaadanud, kuidas ühe kortermaja välisukselt järjest rohkem värvi koorub. täna hommikul läksin sealt uuesti mööda ja kõik oli ilus, üle värvitud. kui täna koju tulin, oli see jälle samasugune, mahakoorunud! kaks kirjeldatud välisust asusid kahel kõrvuti oleval kortermajal... nojah. peaksin ju märkama asukohtade muutust, ei? sarnane juhtum oli aleksandri tänaval, kus on see ajaloomälestis-maja, mida hiljuti renoveerima hakati. see asub ju täpselt aleksandri tänava lõpus? täna asetses seal hoopis mingi uus värviline korralik maja. mu teooria on, et ajalooline maja liikus paar maja ettepoole, kui ma tähele ei pannud..
tulin täna koolist koju paralleelklassi Peetriga. jõudsime aleksandri-sõbra risti, kust mina läksin otse & tema pööras ära. seisin, ootasin autode järelt, et saaksin üle tee minna, tema jalutas teisele poole ja äkki peatus, sest talle lendas mingi asi vastu pead. see tundus olevat vana kohvitops vms. temast ei sõitnud mööda ühtki autot, ei kõndinud inimest, ükski maja ei olnud piisavalt lähedal. ma loodan, et oma hajameelsuses ma inimestele veel kohvitopse vastu päid loopima pole hakanud, niisiis see on endiselt lahendamata müsteerium, oo vandenõuteoreetikud.
põnevust lisab ka asjaolu, et lisaks libarebastele on linnapilti tekkima hakanud ka päris rebased.
Monday, October 6, 2008
Sunday, October 5, 2008
shave your soul. shave earth
Üks täislausete, sidesõnade ja muu säärase korraliku lauseehituse juurde käivaga postitus, siit see tuleb!! :
käisime hanna sünnal, esimene meist ületas selle lävepaku. ( "kallis Hanna, ülejäänud sinu elust möödub enam-vähem legaalsuse piirides, vastupidiselt meile..." ) kõik oli läbisegi ja emotsioonid kaasaarvatud. hommikul masinakohv ning 8kesi bussipeatusesse, kohvitops käes, läbi sügis-eesti, üle oja, rivis&rivitult. bussis laulsime metalboysi & hüperboloidi ja muud. kes pohmas, kes ei.
kodus vestlesin hommikul kell 9 emaga majandusest. ma peaksin üldse selle kohta rohkem asju teada saama, näiteks kui rivo folgi ajal mulle pensionisammastest rääkis, siis ma sõin jäätist.
käisime hanna sünnal, esimene meist ületas selle lävepaku. ( "kallis Hanna, ülejäänud sinu elust möödub enam-vähem legaalsuse piirides, vastupidiselt meile..." ) kõik oli läbisegi ja emotsioonid kaasaarvatud. hommikul masinakohv ning 8kesi bussipeatusesse, kohvitops käes, läbi sügis-eesti, üle oja, rivis&rivitult. bussis laulsime metalboysi & hüperboloidi ja muud. kes pohmas, kes ei.
kodus vestlesin hommikul kell 9 emaga majandusest. ma peaksin üldse selle kohta rohkem asju teada saama, näiteks kui rivo folgi ajal mulle pensionisammastest rääkis, siis ma sõin jäätist.
Subscribe to:
Posts (Atom)