Thursday, December 19, 2013

ma ei tee mitte midagi meeste pärast. ma teen kõike kirjanduse ja raha pärast. raha teen reisimise pärast. reisin kirjanduse pärast.

Tuesday, December 17, 2013

Katkestan korra Deleuze'i ja Guattari Kafka-teemalise artikli lugemise, et soovida edu brasiillannast sõbrale, kellel on tulemas rindade suurendamise ja kõrvade vähendamise operatsioon.

kael näeb aeda


Thursday, December 12, 2013

Värsid kulgejale

Edvin Aedma 2013


Taoism on eesti keeles kulgemism,
Budism on eesti keeles virgumism.

Kulgemism küsib, kuidas teekonnal olla
Virgumism küsib, kuidas kohale jõuda

Kuidas kohale jõuda, rääkis
sõber Siddharta
Kuidas teel käia, rääkis
sõber Lao.

Kulgemine seisneb astumises
olukorrast olukorda
iga olukord nagu pärl hetkede pärlikees
pärlikeesid ajas lõputu kimp
pärleid igas pärlikees lõputu hulk
iga kimbus olev kee - kulgeja üks saatus
iga kulgeja samm - maandub uues pärlikees.

Kogu teekond ja see kuhu jõutakse
on täpselt võrdse väärtusega.

Kulgeja vahendid - kooskõlas eesmärkidega
rõõmu eest ei maksta kannatusega
Ebatäpne tee ei vii täpsesse kohta
parimal juhul
vaid tagasi täpsele teele.

Kulgeme kõik,
kohalejõudmise poole
kes ei kulge teadlikult
võib sattuda kannatusesse
kes kulgeb teadlikult
kulgeb kannatustest mööda
sest kulgeb optimaalsuses.

Kannatused kulgevad sellest mööda
kellele pole vaja õppetundi.
õppetundi pole vaja sellele
kes puhastumas vastuoludest
puhastuja õppetunni jaoks - sama puhas kui puhastunu.

Teadlik kulgeja
küsib mis on optimaalne
käitub imetlusväärselt
räägib imetlusväärselt
mõtleb imetlusväärselt
soovib imetlusväärselt
kulgeja on kooskõlas
kõigega mis tema ümber
sest
kulgeja on kooskõlas
kõigega mis tema sees.

Muutub kõik,
muutub kulgeja.

Ei muutu miski,
ei muutu ka kulgeja.

Kõik muutub kogu aeg
kulgeja muutub kogu aeg.

Kui soovid toimida toimimata
pead soovi täitumiseks
loobuma sellest päriselt.

Toimimine toimimata on suurim kulgemismi kunst.
see on nii suur vaikimine
et maailm ise hakkab laulma.
see on nii suur liikumatus
et maailm ise hakkab liigutama.

Tühiste soovide täiuslik vaigistamine -
täidab suurimad soovid.

Kui soovid toimida
läbi toimimise
pead soovi täitma ise.

See on suurim virgumise kunst.
see on iseenda parimaks versiooniks saamine.
Kuuldavasti keerulisem kui kulgemine.
Tõenäoliselt aga sama lihtne.

Iseenda parimaks versiooniks võib saada
vastuoludest puhastudes.

Kelles üksindus,
selles kaksindus.

Kellel kaaslane,
sellel hüvastijätt.

Suur ajutisus valitseb mateeriat.
Kõik millel vorm, kaotab vormi.
Maine mis koos, jõuab lahku.
Maine mis lahus, jõuab kokku.

Kulgeja ei kiindu ajutisse
kiindub ajatusse.
Kulgeja ei kiindu inimesse,
kiindub armastusse,
kulgeja ei kiindu isegi armastusse
kiindub armastamisesse.

Kulgeja kulgebki armastades
armastuse sees
armastuse abil
armastuse poole
kulgeb armastusena.

Tuesday, November 26, 2013

Kuidas pilte mitte seletada

Ilmunud: Müürileht online, 26.11.2013
http://www.muurileht.ee/kuidas-pilte-mitte-seletada/

„Oh My God”. Esietendus 31. oktoobril 2013 Von Krahlis. Lavastaja: Karl Saks, dramaturg: Tanel Rander, helikujundus: Hendrik Kaljujärv, kunstnik: Maaria Treima. Laval: Liis Lindmaa, Mari Pokinen, Ragne Veensalu, Loore Martma, Ivo Reinok, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets.

Käesolev artikkel on vastus Liisi Aibeli arvustusele „Kuidas seletada surnud pilte iseendale” Von Krahli lavastusest „Oh My God” (ilmunud Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogis 15. novembril) ning mitmele teisele arvustusele samast lavastusest, mis leiavad, et kogetu oli igav või segane.

Kõige esimesena silma jäävat lavakujunduselementi – enda ümber ringi joonistava tüdruku ikooni lavapõrandal – tõlgendan märgina keha võimekuse ulatusest. Ring, mis on kõige lihtsam viis kujutada mingit tervikfenomeni, tundub olevat märk füüsilise seisunditeatri etendajast, kes ütleb: see on minu keha ja need on need asjad, mida ma sellega teha oskan. Keha võimete peale mõeldes ei tasu muidugi piirduda ainult tiritamme ja esemete haaramisega, kuna keha, sealhulgas aju, suudab sooritada veel peenemaidki akte, näiteks heliliste, visuaalsete, soojus-, ja kineetiliste impulsside vastuvõtmist ja edasiandmist.

Foto: Von Krahl


Nii tundub enda ümber ringi tõmbav tüdruk mulle sisuka märgina, tema mitmetitõlgendatavus või hajus tähendus ei sega mind. Lavastuse kaitseks avaldan kahjumeelt, et Aibel Von Krahli lavakujunduse juures silma jäänud saalilage elamuslikumaks pidas kui etendust ennast – mulle tundub see lihtsalt süvenemisprobleemina.

Stseenid on haprad, õrnad, tabamatud, tunnetuslikud, jõulised, keelevälised, sest küsimusele, et mida lavastaja, dramaturg, näitlejad, lavategelased selle kõigega mõtlevad, ei tundu mingi verbaalne vastus oluline olevat. Nagu näha, ei tahagi keegi sellest pundist eriti rääkida, etendusel on tegemist puhta füüsilise kogemusega, mis ei vaja enda sisse ideoloogiat (endast väljapoole küll, sellest allpool).

Näitlejate ja lavategelaste lahkuviimine on selle lavastuse puhul küsitav, kuna lavastaja Karl Saksa sõnul polnud „lavategelaste” loomine tema eesmärk [eravestluses – P.K.], vaid ta soovis kasutada näitlejaid nende endina. Näitlejad tundusidki püüdlikult nemad ise, mõni rohkem kui teine. Mari Pokineni avastseeni vaatamine tekitab esimese asjana tõesti küsimuse, kas ta mängib või on ise, ent järgnevad stseenid lahustavad need küsimused. „Oh My Godi” vaatamist zen-kogemuse, meditatsiooni, hingepuhastuse ja ravina tajumiseks pole vaja võtit, tingmärkide legendi – need praktikad ei vaja seemilist analüüsi.

Tegevus laval taandub mustritele, rütmile, kordustele, pinge ja tähelepanu kandumisele ühelt tegutsejalt üle ruumi teisele. See on puhastus teatraalsest narratiivijutustusest, millega suurem osa Eesti teatreid praegu tegeleb. Minu meelest võikski teater selline olla: jätta maha teatraalne pateetilisus, sest seda on juba piisavalt olnud, ja töötada ürgrütmidega – pinge/lõtvumise, suuna/nurga, keha/hääle, isikliku keha / kollektiivse kehaga.

Ma ei leia, et Saks publikut üle hindas, jättes selles lavastuses kõrvale teatri meelelahutusliku funktsiooni. Soovin, et see lavastus poleks oma ajast ees, sest kunas siis kui mitte praegu teha uut teatrit? Milleks alahinnata publikut? Teater ei pea kramplikult meeles pidama, et kõigele lisaks peaks publik veel pärast ka puhanud olema. Kas meelelahutus ei võiks jääda televisiooni? Sisekaemus ei pea olema jant.

Foto: Von Krahl




Lavastuse teemadeks pakub Aibel välja maailmast võõrandumise (tahtliku) üksijäämise temaatika, suhete võimatuse ja võimalikkuse. Jah, võib-olla tegeletakse nende teemadega. Võib-olla ei tegeleta kirjeldatavate teemadega, vaid kõikidele teemadele universaalse pinge/lõtvumise dünaamikaga. Nende vaatajateni viimine ei ole abstraktne, need ei vaja lahtikodeerimist, sest need töötavad füüsilises sfääris, toimides impulsi, mitte koodina. Puhas pinge pole abstraktne, vastupidi – abstraktsiooniga lõppeva skaala vastasotsas.

Lavastusel on potentsiaali puudutada nii enesega parasjagu sõlmes olijaid kui helgeid meeli, kuna ei tegele üksnes tundespektri negatiivse poolega, kuigi näitlejad tihti kulmu kortsutavad. Inimese tunnetusvõime pole ju nii vähekihiline, et suudab ära tunda ainult temaatikat, mis parasjagu enese jaoks aktuaalne on. Inimene tunneb universaalsed mehhanismid ära vaatamata hetketujule.

Tore, et Aibel suutis vähemalt Krahli eelmiste lavastuste najal „OMGi” hoomata. Minu jaoks see seos puudub, lavastus hakkas toimima iseenda najal, oma rütmidest ja pingedünaamikast, mis nakkusid mu üldise maailmatunnetusega.

Ent siiani olen kirjeldanud pigem lavastuse potentsiaali kui etenduse sooritust. Näitlejate tööst kehaga kumas selgelt läbi Saksa kehameisterlikkus ja tema töö oma füüsilise tunnetuse ülekandmisega näitlejatesse. Käisin vaatamas 9. etendust sellest lavastusest, nii et näitlejatel oli juba omajagu kogemust ja läbitegemist selja taga: kerget vilumust oli näha, ent endiselt olid tõenäoliselt näitlejadki veidi segaduses sellest, et nad ei peagi kedagi mängima. Silma jäi Tõnis Niinemetsa kompleksivaba kohalolu, mille pealt ta suutis näiliselt vaevata üle minna loomsele või ürginimlikule olemisviisile, tehes seda nii, et tegevus ei mõjunud näitlemisena. Samuti läks sügavale enesesse Loore Martma stseenis, kus ta oma tungleva õnglemisega rikub ära Ivo Reinoki meditatsioonitunni. See stseen oli täiesti kontekstisiseselt naljakas. Üldiselt tundus, et näitlejad aimavad enam-vähem, mida Saks nendega teha tahtis, ent pole piisavalt enesekindlad, et seda täielikult edasi anda.

Kuigi tundsin etteloetud tekstidest ära Tanel Randeri käekirja, ei tundunud teksti otsene sisu nii oluline, pigem kõneakt kui selline või verbaalse sfääri kaasamine inimeksistentsi osana. Lavastuse tutvustus ei vaidle mulle selles osas vastu, vaid ütleb, et lavastus on füüsiline seisunditeater, mis tegeleb sellega, kuidas keha ja teadvus töötavad.

Olles seda öelnud, tundub Randeri väärtus dramaturgina oluline just kontseptsiooni looja tasandil. Kuigi etendust kogedes ei soovi ma seda seostada ühegi tekstiliselt väljendatud ideedekogumiga, on lavastus iseendana kindlas kontseptuaalses kontekstis: skisofreenias, kus me töötame suurettevõttes, ent peame ennast vaba tahte valdajaks. Rander tunneb seda teemat ning oskab lavastuse peenelt korporatiivse maailma ja vaba indiviidi vahelise pinge taustsüsteemis oma kohale juhtida. Hendrik Kaljujärve loodud heli tundus mõnikord juhuslik, see tähendab sügava pateetilise tähenduseta, mis on selle lavastuse puhul üliväärtuslik komponent. Kui filmis ja teatris kasutatakse heli enamasti emotsiooni võimendamiseks, toimis siin heli pigem keskkonna omadusena, millele tajujatel laval reageerida tuli. Juhuslik algus ja juhuslik lõpp olid omal kohal – kontseptualiseerimine on üleliigne.

„OMGi” pole mõtet mõttega vaadata. Mingit narratiivi ei olegi, midagi ei peagi seletama. Mõtete, tunnete, ängide ja murede projitseerimine nähtule nähtu tõlgendamiseks võib töötada, aga neid tasub etenduse ajal seedida pigem tunnetuslikult, sest sõnaline dialoog publiku ja etendajate vahel pole oluline. Kas mitte ükskõik, kuhu vaadates ei vaata me näkku iseenesele?

Monday, November 25, 2013

nurrmõuk

kass on sellise näoga, nagu ta kardaks sõda sellega samal ajal leppides

Monday, November 11, 2013

crazy in love is universal

Otsisin arvutist seda Beyoncé' lugu. Tuleb välja, et ilmneb kõige erinevamates nähtustes.


Sunday, November 10, 2013

empaatiast

"Kaastundena ei mõisteta [traditsioonilistes religioonides] ligimeste haletsemist. Kaastunne on see tunne, et mina tunnen seda, mida sina tunned. See on tegelikult väga lihtne. Kui sul nii-ütelda oma mõtteid ei ole, istud teise inimese vastu, oled lõdvestunud, ja see tunne, mis sinu kehasse tekib, see ongi see tunne, mida tunneb teine.
See on omamoodi hea viis seletada lahti tingimatu armastuse kogemust."

Argo Moor Ööülikoolis
"Hakkasin metsa silda ehitama."

isa

Wednesday, October 9, 2013


Monday, September 23, 2013

reaalsus

Kogu elu õiglust kaitsnud ja kurjusega võidelnud Superman on jäänud vanaks. Et vanaduspäevi veidigi värvilisemaks muuta, on Superman otsustanud leida endale armukese, kes suudaks lennata nagu temagi ja kes tooks lapsi. 







Film “Superlove” on lugu ühepoolsest armastusest Supermani ja toonekure vahel.

Friday, September 13, 2013

piret: kuulan haussi ja loen, kui palju mingid jorsid rinnalt suruvad
riho: suht oss

selline reedehommik siis. muuseas lisandus sügis 2013 exceli faili eile öösel 5 tabi, nüüd kokku 7 sündmust, kirjatööd ja uurimust, millega paralleelselt tegeleda. peale 27 ainepunkti. päike paistab ja eile sain triinuga kassitoomel lamada

Wednesday, September 11, 2013

transpop kui šamaanitekno (para)diskol üürgamas

asjad on päris tavalised viimasel ajal

Friday, August 23, 2013

Tartu loomine

Ilmunud: Sirp, nr 31, 23.08.2013
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18976:tartu-loomine-&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3452

Koha identiteedi kujundamisel on arhitektuuri kõrval oluline kohas viibijate kogemus, kirjutab Klaske Maria Havik oma artiklis „Kohaspetsiifilise tegutsemise suunas – mõtisklusi koha identiteedist“1. Kohaks on siin peetud väikest kvartalit või majahoovi, ent tasub mõelda laiemalt – koha intentiteediloome on otseselt seotud linnaosa ning kogu linna funktsiooni ja mainekujundusega. Näiteks Tartus tegutsevate Supilinna Seltsi ja Karlova Seltsi tegevus oma linnaosades on oluline osa Tartu üldisest imagost linnana. Haviku nimetatud kolm kohaspetsiifilise arhitektuuripraktika teemat on koha karakter, koha mälu ning tegevus, mis kohas aset leiab. Siin on keskendutud viimasele – tegevusele kui viljakale vahendile koha ja laiemalt linna identiteedi kujundamisel.

Sunday, August 4, 2013

rändaja töö endaga

Pärast Karpaatia inimpsüühikamägedes seiklemist, omapäi Lvovist Berliini orienteerumist, Berliini elu seljakotis ja taas inimesekssaamist Vilniuses hääletasin kohe pärast kodulinna jõudmist pakku Läti piiri najal. Kolme nädala pikkune tripp tuli maandada maal vanaema juures marju korjates. Sinnarühmamise eufooria lagi oli kuskil Puka (Pika? Paku?) ja Loobu (Loogu? Loode?) vahel männimetsas, kus ühtki autot ei liikunud, ühtki silti ei paistnud, ent ometi leidsin, et oo! aga siin on ju imeilus ja lihtsalt tatsusin, ranits seljas, kuni üks tuttav hurmur mu sealt eikusagikeskelt peale korjas. Talle olin tänulik eelkõige tähendusliku kommunikatsiooni eest.

Maal lugesin ühe jutiga taaskord läbi "Kärbeste jumala", "Olemise talumatu kerguse" ja "Võõra", täpselt selles järjekorras. Igasuguse Heinsaare "Rändaja õnne" jätsin kohe pärast esimest juttu kõrvale.

Ukrainas õppisin tundma inimesi, eelkõige iseennast. Sattusin briti tiinekatedraamasse, mille tegevustik toimus millegipärast kuskil Taga-Karpaatia mägikülas, lehmad ja lehmakoogid teedel. 8-päevane laager ei olnud naljaasi, tundus, et tõepoolest, Kärbeste jumal tuleb ära, õnneks viis päeva pärast Ukrainast Berliini jõudmist sain teada, et hukkunuid ei olnud. Ainult kannada saanud, seega. Tegelikult polnud see kõik nii hull, vist ainult mina pidin pärast antibiootikume sööma. Maastik oli imeilus.















Selline foon oli kogu aeg.
Pilt: Kaili Miil
















Ühe korra, kui mägimatkalt tagasi tulles olin tee peale üksi jäänud, hakkasin mind kaks hobust taga ajama. Muidu olid igal pool lehmad.

Selle pildi pealkirja tõlge võib muuhulgas olla "Kuidas sa sinna said?" (püsiv küsitavus)
Pilt: Dima Samarsky
















Mis me Ukrainas tegime?
Pilt: Helina Pukk



Hüvastijätt ei olnud liigselt emotsionaalne, loksusin brittidega ööbussis Lvovi lennujaama, lahkusin enamikust kerge südamega, ainult üks uitaja kadus kui meeltesegaduses pingviin karjast eemale, seljakott seljas, rahatult-veetult-toidutult varahommikusse Lvovi, suunaga Pariis. Igaüks vastutab omaenese elu eest, mõtlesin, sest mida muud ma mõelda sain, ja leidsin üles oma muidusaadud voodi tühjas hostelis. (Tema ellujäämine, nagu ülal mainitud, selgus viis päeva hiljem. Olemise kergus Berliinis ei tundunud enam nii talumatu.)

Pärast mõnd unetundi järgnes päev Lvovis - Lvov on imeilus!


































Muuhulgas leidsin ületee raamatutäikalt maali, mille hiljem rongiga üle Poola piiri smugeldasin (saatmine oli ebaseaduslik ja küllap ka smugeldamine). Maal maksis sada grivnat ja üha paki suitsu. Rääkisin pässiga, kes täikal kohapeal vinüülplaatidele iseennast maalis, saksa keeles. Nonoh, mõtlesin hiljem.
Ülejäänud päeva käisin Lvovis koos maaliga ringi ja muuhulgas sain hiiglaslikus polütehnikumis ringi uidates tänu sellele kutse kunstiklassi natüürmorte ja skulptuure vaatama (kui ise parasjagu teed lossi katusele otsisin).

Õhtusel taaskohtumisel Juliaga viis ta mu võlukaevu juurde, kust sai ämbriga üles tõmmata ainult sulašokolaadi. Ammutasin sealt külakosti kõigile Berliini lahketele.

Kesköises rongis seadsin end unevagunisse sisse, piiriäärne passikontroll võttis kõigest tund aega ja kolme näitamist, salli alla peidetud maali keegi ei täheldanudki, hommikul Krakowis olin paraku piisavalt väsinud, et jõudsin jõuda ainult lähima pargini ja seal Berliini bussi oodates Vihikut lugeda.

Ööseks Berliini, imesõbralik argentiinlane vastas. Öösel tema poole jõudnud, avastasin, et see kurguvalu pole külmetus, vaid tulnukad on mu mandlite külge munad munenud. Hommikul arsti juurde, kelle käeliigutused olid osavad ja efektsed nagu show-kokal või laiade varrukatega kellassepal.


Berliinis oli leitsak, kõndisin siin-seal, sõin puuvilju, hiljem šokolaadi, sain inimestega hästi läbi ja unustasin selle isiksuse paine, mis lõpuks Tartusse jõudes mu enda alla mattis nagu ookeaniraskune paratamatus.
Muidu ärkasin päikselisel terrassil või tühjas korteris või koos koeraga, sattusin vabrikupeole nagu oligi oodata, istusin uute sõpradega päikeseloojangus skvotitud tühermaal jõe ääres, avastasin end Jamaika rannast, käisin kunstinäitusel, eksisin eelmisel päeval metroos kohatud tšiki sõpradega tuumapäikselisse külakesse kuskil Loode-Berliinis või Poolas, lõpetasin kõigest tuntust eemal kiirtoidukoha parklas viie kolme päeva vanuse sõbraga, kes olid mu parimad sõbrad tol ööl ja mitte miski ei morjendanud mu kohalolu triumfi.

Tripi viimane päev, Vilnius. 
Pilt: Karolina Vainilkaitė















Lahkusin viisakate bussidega Baltimaade poole, esimese teelejääva pealinnas peatudes, et kallile Karolinale külla minna, keda Hollandi-päevilt igatsesin, jalutasime Vilniuse tänavatel, kleidid seljas, kingad jalas ning rahu ja heameel südames, hommikul tema vanalinna korteris ärgates sõime kala ja sealt startisin kodulinna suunal, et kohale jõudes uuesti ruttu kaduda.

Saturday, July 6, 2013

aeg


foto: Riho Vahtras

Tuesday, July 2, 2013

choose the good stuff

eilset-tänast jagasin tõlkimise ja apteegi põranda pesemise vahel. hiiglasliku tõlke tähtaeg on reedel. pean sellega homseks ühele poole saama, sest
ülehomset jagan ühe sügisese festivali, mille seeme just idanema läks, plaanimise ja apteegi põranda pesemise vahel
sügis tuleb marrafakin tuus
peas tiksub üks tekstide saatmise lubadus, mille täitmisel peaksin kirjutama reedeks artikli,
ent mille sisu jõuab minuni, mul on tunne, alles alanud kuu jooksul
reedel uurin välja,
kuidas saada kolochava oblastist lvovi ja sealt berliini
ja pean paari töömiitingut
ja laupäeva veedan kilingi-nõmmes tõenäoliselt põhiliselt selili
ja pühapäeval kaon juba lennukiga kiievisse
et siis hiljem veits karpaatides ringi vaadata ja mõne pavloga kokku saada
ja siis.... ja siis BERLIIN

ja siis naasen, et käia mööda Eesti maakohti ja vaadata sügisesse
sest sügis tuleb marrafakin tuus
aga kõigepealt see nädal.... see nädal.

Sunday, June 30, 2013

Monday, June 24, 2013

mu orhideeshortsid on arbuusiplekke täis

Saturday, June 22, 2013

uus aeg

Eile hommikul tulin üles poolteist tundi enne äratuskella, sest mul oli lihtsalt nii hea tuju.

Eelmisel ööl kunstimuuseumi suvealguspeol sündisid seitsme inimesega koostegutsemisplaanid. Sündisid põhiliselt nii, et tõttasin ühe ja teisega üle muru rääkima, sest mul oli oma seminaritöö kaitsmise järgses eufoorias neile nii palju öelda. Või neil mulle.
Hommikul hakkasin, kaksikõe bakalõpu arbuus, maasikad ja šokolaadikook nina all, kirjutama selle semestri kõigeviimasemat analüüsi. Keskpäevaks saadetud! Seminaritöö ka kaitstud! Sain A ja palju kiita! Nii et suvi algab täna jaanipäevase äkkstardiga.

Kotti avades leidsin sealt avamata šampapudeli.

Wednesday, June 19, 2013

I am writing a diary for you, you will receive it as a part of me when you come back

Bo Carpelan, "Urwind"

WARSAN SHIRE. what they did yesterday afternoon

tõlkinud Carolina Pihelgas



MIDA EILE PÄRASTLÕUNAL TEHTI

mu tädi maja pandi põlema
ma nutsin nii, nagu naised telekas nutavad,
nagu kokkumurtud
viienaelane.
helistasin poisile, kes mind kunagi armastas
proovisin rahulikult rääkida
ütlesin tere
tema ütles warsan, mis lahti on, mis juhtus?

mõnikord palvetan
ja minu palved on sellised:
armas jumal
olen pärit kahest riigist
üks on janune
teine põleb
mõlemal on vett vaja.

hiljem tol õhtul
võtsin kätte atlase
libistasin sõrmedega üle kogu maailma
ja sosistasin
kust sul valus on?

ta vastas
igalt poolt
igalt poolt
igalt poolt.

Saturday, June 15, 2013

naljakas - "mesijutt".

mesi ja samal ajal jutt.

Wednesday, June 12, 2013

mul oli eile ühe kinnisvaramaakleriga selline dialoog:

Sajab.
- Sajab.
Ega ei oska öelda, millal järgi jääb?
- Ei oska öelda.

Tuesday, June 11, 2013

taas augé mittekohtadest lugedes meenus, kuidas São Paulost pärit sõbratar uksel oma kodu tutvustades viipas, et seal üle-tee pesumajas (ööpäevaselt avatud tehisvalgusega ruum, mille välissein on klaasist, nii et kogu pesumasinaid täis pisike teenindustuba tänavale paistab) käib ta vahepeal öösiti nutmas.

Sunday, June 9, 2013

kohalolu triumf

kunagi, kui ma veel kaklustrennis käisin, lugesin treeneri Jorgen Matsi blogi, kus ta kirjutas, et läks jooksma ja jalad hakkasid 15. kilomeetril töntsiks minema... mõtlesin siis, et ma elu sees ei saa teada, mis tunne see on, kui jalad hakkavad 15. kilomeetril töntsiks minema, sest ma elu sees ei jõua nii palju joosta.

jooksin just praegu 17,8 km.
ei tea endiselt seda töntside jalgade tunnet, ainult jalaliigesed hakkasid lõpu poole karjuvalt oma olemasolu ette heitma. viimases otsas hakkas idataevast välku lööma, siis läks tuju töisemaks, muidu oli paras endorfiinijões voolamine.




MARRAFAKKAA

Saturday, June 8, 2013

kunagi mõtlesin, et

ainult peenutsejad pesevad aknaid

Friday, June 7, 2013

Kadi: "Vaatasin mingi.. pikk vuntsidega mees.. askeldab akna taga... mis ta teeb seal.."

ehitusjärgus majas elava perekonna argipäev

Thursday, June 6, 2013

karrod

istun isa ja isa vennaga köögilaua taga. söön arbuusi. isa vend kallab plastmasspudelist midagi pitsidesse.

lonksavad.
isa ja vend ühest suust: ....tekiila!

mina: mis ajast sa siis viina villid?
isa vend: viina?
mina: tekiilat?
isa ja vend ühest suust: see on puskar!

Monday, June 3, 2013

olen mõistnud,
et enam-vähem iga uuritava
võib asendada iseendaga



?

Tuesday, May 28, 2013

maailm on frukt

Mu põhikooliaegsed klassikaaslased, kellest lahkumisega see blogi algab, on täiega tähelepanuväärsed tüübid. Alustades vähemalt poole tosinaga neist, kellest pooltega käisin samas sõimeski, kes on siiamaani mu parimad sõbrad, ja lõpetades nende kaakidega, kellega koolis küll samas kambas ei hänginud, aga nüüd täiega hästi läbi saan. Põhikoolis olime ka päris väljapaistev klassikollektiiv oma kirju sisemise dünaamikaga (nt ma kuulusin hipi-punkarite kampa, aga meil olid veel ossid ja linnukesed ja...), aga nüüd on pea igaüks omaette rännu läbi teinud ja mingeid ootamatuid eriteadmisi omandanud. Meie seas on päris mitu maailmarändurit-eneseavastajat, poliitik, näitleja, saksofonist, helilooja, fotograaf, merejalaväelane, tantsija, kunstnik-rätsep, kehakultuurlane, mõni ebatõenäoline pedagoog, bikini fitness staar, endisest satanistist küünetehnik-abielumees, rohkem kui kolm lapsevanemat, üks siiani koos olev paar jne. Enamikuga on selline tunne, nagu oleksime samast pesakonnast pärit kutsikad.

Ma ei tea, kas lapsepõlvesõpradega ongi nii, aga mulle tundub imetlusväärne, et nii suur osa meist endiselt suhtleb omavahel, vahel ootamatult, viimasel ajal eriti ootamatult, ja et nii paljud meist nii ootamatuid arenguid läbi teinud on. Seda enam, et käisime mingis suvakas äärelinna kaakidekooli kunstiklassis.

Illustratsiooniks (kõik mainitud inimesed siin on mu põhikooli klassikaaslased; pole vist vaja mingit anonüümsust taotleda): just rääkisin paar tundi Peetriga, kellega lasteaias vist rohkem kaklesin, aga põhikooli ajal me väga ei seganud üksteist. Rääkisime toortoitumisest ja mediteerimisest ja rändamisest ja droogidest ja vaimsest arengust. Peeter ei saanud eelmisel nädalavahetusel toimunud Helena sünnipäevale tulla, kuna ta oli parasjagu Leedus Vipassana meditatsiooni laagris, 10 päeva vaikimist. Robi rääkis, et paar nädalat tagasi oli Peeter ta endale kuhugi võssa järele kutsunud, et ta ta jõest välja tõmbaks, kuhu ta oli mingi matka ajal sattunud. (See võsa metafoor, nagu ka "lääbuuu!" ja "vähemalt pole see bensiin", mis nii tollel peol kui igal teisel meie seltskonna peol endiselt kõlavad, on Rolandi/Kirsi kõnepärlid.) Ja nad mõlemad on siuksed tüübid, kes tunduvad esmapilgul rohkem klubihundid. Kui Kirss sinna sünnale kohale jõudis, meenus Raulile, kuidas nad olid eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Taco Bellis täiesti juhuslikult kolmekesi jooma ja südant puistama sattunud: Raul, Kirss ja Tauno Kangro.

Ja näiteks Kristjan tegi endast täna sellise video:
https://www.youtube.com/watch?v=iVOAyLd30lE


Põhikooli lõpus pidasin eneselegi ootamatult aktusel lennu esindajana kõne, mille pidin juba ammu sellest blogist täismahus maha võtma, sest seda hakati liiga paljudes teistes koolides ette lugema, aga pildi joonistamiseks (mitte nende lõputute kunstilaagrite maastikuguaššide mõttes, vaid metafoorselt) sellest, mis toimus, poolteist lõiku:

"Usun, et kooli jõuame eelkõige klassikaaslaste pärast. Meie teeme üksteise päevi paremaks, õpetajaid talutavamaks, tunde põnevamaks. Keegi küll ei oska mõõta kadund aja hinda, kuid mäletame me seda aega küll. Olgu, reedeõhtuid ehk mitte nii hästi, aga kolmapäevahommikuid? Selliseid, kui klassiuksest sisse astudes sai tšellomängu sünnipäeva puhul kuulda, turvameestega sõjajalal olla, tundidest põgeneda, et salaja kellegi pool šokolaadilikööri maitsta või lihtsalt niisama kolm tundi järjest aulas jämmida.
Loomulikult on 9 aastast koolirutiinist ka teaduslikus mõttes kasu olnud. Olen kindel, et vähemalt kellelgi meist on arenenud välja mingisugunegi loogika ning lisaks täiuslike spikerdamise, pärast kolmandat tundi koolist kadumise või kodutöö tegemata jätmise strateegiatele teame me veel väga hästi, et miinusmärk sulu ees muudab märgi sulu sees ja alus + hape = sool + vesi. Need teadmised oleme omandanud tänu õpetajatele, kes taluvad meie egoistlikku puberteeti ja suudavad meid ka pärast pauguhernelugu kutsuda kullakesteks." 

Kõige paremini annab seda kõike edasi hoopis üks muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=_bfMjJu4GCc

Saturday, May 25, 2013

kass on läinud pehmeks kui pajuurb

Tuesday, May 14, 2013

Avaldamata käsikirjas on Malevitš kirjutanud: „Miski pole igavene. See tähendab, et mitte ainult keha, vaid ka idee pole igavene. Idee, et inimene sünnib igavesti uuesti uues kehas, eksisteerib ainult sureliku inimese teadvuses.“

Wednesday, May 1, 2013

olmekamm

raadi surnuaed viib otseteed maxima parklasse. sõitsin sinna mööda tänavat, mille avastasin üleeile. hauakividel panin tähele nimesid, mida kannavad mu sõbrad pere- või pseudünüümina või mida kannan ise, tagasiteel oli viimasel silmajäänud kivil kirjas Tartu.

kodu poole sõites, tagasi seminaritööd Tartu ja Mitte-Tartu müüdiloomest kirjutama, hakkas peas vaikselt mõlgutuma nali seoses kunagi "Mustrituvastusest" meelde jäänud täheldusega:
the spontaneous perception of connections and meaningfulness in unrelated things.

Ent siis, kui olin just keeranud viimasele sirgele, kus enne kodutupikut avardub korra veel vaade jõeluhale, nägin puusara all oksi korjamas karust meest, kelle nahktagi seljal oli kiri


ANOTHER REALITY

Saturday, March 30, 2013

Panin oma eatule kassile nime: Nõtke Mõuk.

Thursday, March 28, 2013

päike, lumi, hauarahu

Läksin eile esimest korda surnuaia kaudu koju. Muidu on kodutee täis müra ja soppa, kui minna autotee kõrvalt, aga täna tuli esimest korda pähe põigata sisse teekõrvasele surnuaiale.

Kõndisin lumise luhani laskuval künkaserval otse surnuaia ääres, kus lumest turritasid müürivaremena välja kalmukivid. Puud olid kõrged ja raagus ja kõigeüleulatuvad, päike paistis nii mulle kui haudadele kui all laiuvale luhale. Kauguses sillerdas võsavarjus peaaegu lahti sulanud jõgi. Linn paistis selja taga taamal - paar kirikutorni; künkalt jõe poole vaadates nägin kilomeetrite kaugusel veel mõnd hoonet, mida tuvastada ei osanud.

Surnuaiavaikus suutis autotee kära peaaegu täielikult summutada. Künkaservale jõudes vaatasin ringi, et mis luhapoolt paistab ja kas siin inimesi on. Kalmistu ääres, linna eest aialippide taha peitu pugenud, istus üks poiss kui maailma äärel, mõtlesin, et ta süstib heroiini, aga ei, ta sõi õuna.

Jalutasin mööda künkaserva surnuaia lõpuni ja ronisin üle nõgise lumevalli tagasi teele.

Monday, March 25, 2013

laundž lehe tn kirdekurvis



tugitoolid võsa vahelt lagendikule, keerasime näod päiksesse ja sõime barbarisse

Monday, March 4, 2013

Lepiku tänavat pole olemas


Lepiku tänavat pole olemas. Ma teadsin juba enne Lepiku tänavale minema hakkamist, et see on see tänav Supilinnas, mida olemas pole. Mööda Kroonuaia tänavat reipal sammul silla poolt Toome suunal kõndides tuleb vahetult enne avardi nõlva teha ootamatu ja ebatõenäoline pööre paremale, et õigele rajale jõuda. Siis olen Lepiku tänaval, mida kinnitab väike eikusagisuunas näitav tänavasilt puuvõrade kõrgusel. Lepiku tänavale jõudnud, tuleb hakata tegema täpsustusi sihtkohas - leida üles õige maja õige korteri õige uks. Ent kuna Lepiku tänavat pole olemas, pole see kerge, sest nii majad kui korterid irduvad eksistentsist sisse-välja. Ei tea, kuhu nad ära kaovad, kui neid parasjagu ei ole, nii et tuleb neile lihtsalt nende eksistentsihetkel peale jõuda.

Niisiis seisatan ühe suure kollase maja ees, mille vastas on maja aadressiga Lepiku 4. Küsin hoovist väljuvalt isalt lapsega, et kas see on Lepiku 3. Ei, vastab isa, see on hoopis Kroonuaia tänava maja. No muidugi! Lepiku tänavat pole ju olemas. Kõnnin edasi. Nurga tagant voolab tänavajõge pidi minuni järgmine potentsiaalne Lepiku kolm. Helistan Jonesile, kes seal sees peaks olema, ning avaldan oma kahtlevat kohalolu. Jones tuleb vastu, juhib mind esialgu hoopis puukuuri, ent siis üles oma korterisse Lepiku kolmes, milleni jõudmiseks tuleb kõndida üles treppidest ning siis, kui arvad, et oled juba kohale jõudnud ja mujale pole enam minna, kõndida üles veel ühest aknaaluse nurga tagant ilmuvast trepist, mis viib puumaja pööningule. Justkui välisseina pimedusest avaneb uks ootamatult avarasse korterisse nagu tagahoovi riidekapis.

Ent ühekordne kohalejõudmine ei tähenda seda, et tee on selge ja nüüd võib eksimatult kohale jõuda igal korral. Ei. Lepiku tänavat pole olemas, sellel tänaval millegi üles leidmine on erakordne sündmus, sest iga tänavasse ankurdatud ruumi kohalolu võib nihkuda sinu kohalolust hetkega ära.

Teisel minemisel Lepiku kolme ärklikorruse korterisse jõudis silla poolt Toome suunal kõndides teha tulev pööre kohale oluliselt ootamatumalt ja ebatõenäolisemalt. Lausa äkitselt. Pärast pööret kõrgus ka Lepiku kolm mu silmi kiiresti ja äkitselt, justkui maja oleks otsustanud lihtsalt varem kohale tulla. Äkkjõudmisest üllatununa hakkasin ettevaatlikult üles sammuma puutreppidest, mis kõrgemale jõudes järjest pimenesid, ise kaheldes, kas olen ikka õiges majas. Supilinnas pole ju ükski maja teisega äravahetamiseni sarnane? Lepiku tänaval ei või iial teada. Kolmandast, nurgatagusest trepist teadsin üles minna küll, samal ajal puutalasid ja vanu rattaid seirates, et kas needki võivad mõnes majas täpselt ühesugused olla...

Kui jõudsin ärklikorrusele kohale, polnud korteriust kusagil. Astusin paar sammu edasi ja tõmbasin ettevaatlikult lahti kaldlaega ruumi tagaseinas oleva ukse, mis mind vaid pimedasse kappi juhtis. Vajutasin käe alla jäänud nuppu seinal. Kuskil helises uksekell. Pimedusest avanes uks valgesse ruumi. Üle läve piilus prillidega vanahärra, siis pikajuukseline naine ja siis pistis hall kass nina välja. Küsisin, et kas see on Lepiku kolm. Maja on küll Lepiku kolm, aga mis korterit te otsite? Ma ei tea, vastasin. Kas siin kõrval on veel üks korter? Lõbustatud segaduses sain vist vastuseks, et võib olla küll, igal juhul sulges kolmik ukse ja koputasin pimeduses paistva ukselingi kohale. Jones avas. Kohal.

Wednesday, February 20, 2013

seltskonna ööpäev

Suur ajutisus kõiges,
mida võimalik puudutada
tuletab end meelde
igal kohtumisel
igal sügisel
igal lahkumisel
sõnab ta sulle ja mulle:
kas sa ikka tead, et see kõik mida sa siin näed,
on ajutine?
See on täiesti ajutine.
Seega, hea kaasteadvus,
väärtusta seda kõrgelt kui haruldust ning ära kiindu sellesse

Edvin Aedma

Monday, February 4, 2013

samas on täiesti igahommikune ärgata teadmisega, et päeva põhiline ülesanne on

kohale

jõuda

Saturday, February 2, 2013

haruldane on ärgata teadmisega, et päeva ainus ülesanne on peole kohale jõuda

Wednesday, January 30, 2013

kohalolu


Lev Rubinstein
ÜHISTE LÄBIELAMISTE PROGRAMM
(Ettelugemise ajal antakse käest kätte)

1981

1.
Kas me oleme valmis ühisteks läbielamisteks?

2.
Kui oleme valmis – siis on hästi.
Kui mitte – valmisolek tuleb omal ajal.

3.
Antud hetkel huvitab meid vaid üks – antud hetk, samuti kõik, mis temaga seotud on.

4.
Seotud on antud hetkega, nagu me näeme, palju.

5.
Ühendagem jõupingutused antud hetke täpsemaks tähistamiseks.

6.
Panustagem maksimaalsed jõupingutused antud hetke kontekstis viibijate selgemasse enesefikseerimisse.

7.
Eks anna me ju endale aru, et püüe leida antud hetke rütmi loov tegur on rohkem kui piinarikas protsess?
Kuid ons meil kahju jõudu pingutada?

8.
Tähelepanu!
Järgneb teadaanne.

9.
Tähelepanu!
Autor on meie hulgas.
Autor.

10.
Asjaolu, et Autor on meie hulgas, annab antud hetkele erilise mõtte.

11.
Muuseas, selle asjaolu võib ka tähelepanuta jätta. See ei muuda eriti midagi.

12.
Kuid see, et me viibime antud hetkel just siin ja just sellises koosseisus, on tõesti kaunis.
Ärgem seda unustagem.

13.
Meid liigutab praegu mis tahes väline impulss.
Kuid antud hetkel – milline?

14.
Kõige sagedamini elame me läbi näilisi sündmusi.
Antud hetkel aga – rohkem kui reaalseid.
Kas pole nii?

15.
Mõnikord esitame endale erinevaid küsimusi.
Kuid praegu peatume ühel:
Mis edasi?

16.
Sageli me ei tea, mida neile või teistele küsimustele vastatagi.
Antud hetkel pole vastatagi vaja.

17.
Väga sageli me ei tea, mida üksteisele öeldagi.
Antud hetkel – teame.

18.
Antud hetkel me vaikime.
Kuid see ei tähenda, et meil pole midagi öelda.

19.
Mõnikord oleme ärevil.
Kuid antud hetkel ei tule see meile meeldegi.

20.
On hetki, kui me ilmselgelt ei tunne ennast hästi.
Kuid mitte antud hetkel.

21.
Sageli, ja isegi väga, ei tea me, mis ja kuidas.
Antud hetkel oleme veendunud, et teame.
Mis siis ikka, tõenäoliselt nii see ongi.

22.
Tähelepanu!
Järgneb rida teadaandeid.

23.
Tähelepanu!
Antud hetke kogu võlu on temas endas.
Autor.

24.
Tähelepanu!
Absoluutselt kõiges
midagi on.
Autor.

25.
Tähelepanu!
Kunstnik on seotud nähtuste maailmaga
ei tea mille kaudu.
Autor.

26.
Tähelepanu!
Inimene, kes ei tea, kuidas toimida,
sarnaneb jumal teab millega.
Autor.

27.
Tähelepanu!
Väsinud teeline ihaldab peavarju.
Autor.

28.
Tähelepanu!
Aastaaegade võim maailma osade üle saab nii ilmseks, et otsekui polekski see enam arutluste objektiks.
Autor.

29.
Tähelepanu!
Kodust lahkudes eeldad ju, et naased.
Autor.

30.
Need teadaanded on suunatud meile.
Nad on meile.
Kes teab, võib-olla ongi nad antud hetke mõisteliseks aluspõhjaks.

31.
See, mis meiega antud hetkel juhtub, kordub vaevalt üldse kunagi.

32.
See, mida me antud hetkel kogeme, allub vaevalt kirjeldusele.
Sest kirjeldada – sedagi raskustega – saab vaid ähmaseid aimdusi toimuva tähendusest.

33.
See, mida me antud hetkel läbi elame, ei saa edasises peegeldumata jääda.

34.
Tähelepanu!
Järgneb teadaanne.

35.
Tähelepanu!
Autor tänab kõiki siiralt osa võtnuid.
Autor.

36.
Me ei tahaks laiali minna.
See on hea.

Thursday, January 24, 2013

ei tea, kas see on märk sellest, et analüüs hakkab rappa jooksma, kui kollaselt märgitud lüngad ja parandamist vajavad kohad lõppevad lihtsalt märkusega NO MIS

Tuesday, January 22, 2013

tartu südames laiutab pärmivabriku-kujuline puuduolek

Thursday, January 17, 2013

esimene lause, mis ma täna hommikul ütlesin, oli: "Täiesti ootamatu!"

Sunday, January 6, 2013

0rnitoloogi pealehkk

Siinkohal üks tekstikatkend, mis oma ülevas ilus nii hägusalt selge on, seda parem, et autoriks Luuk, aga pealkirjaks Rimbaud:

"Laine kui nukk, iiveldamaajav kalju. Kui palju kordi olen järeldanud su pinnalt sügavikke! Ja kordi, mil olen end lasknud viia pimediku voogudel! Ja valgeid, uskumatuid päevi, mil püüdsin heiastusi ljööde sinisest, ja läbipaistvast, ja kruusasest taevast. Sina, põhjatu, kalliskivi, katsid mu meelest laia välja.

Pidin su jaoks uuesti sündima. Olen valestimõistetud ka."

Friday, January 4, 2013

groteskiesteetika

See pole maasikas, vaid kostüümirõue.


Praeguseks on kahel pool kaela pruunid ketendavad laigud.
Ajan nahka, mis on märk sellest, et
minust on saanud uus inimene.

Thursday, January 3, 2013

let's play haussss

Uusaastapeol sattusin ühe puu embusesse, kes ütles, et mul on vana hing, aga noor keha. Tõepoolest, noor keha suutis viis tundi jutti tantsida, vahel küll rääkimise ja kallistamise pause tehes. Loodetud vaimse nullseisundi saavutamine või siis vähemalt kaela verele tantsimine ei läinud läbi, samas peo käigus eesmärgid nihkusid ning täna, kolmandaks päevaks olen suutnud toibuda ja võnkesageduse töiseks taastada.