Lepiku tänavat pole olemas. Ma
teadsin juba enne Lepiku tänavale minema hakkamist, et see on see tänav
Supilinnas, mida olemas pole. Mööda Kroonuaia tänavat reipal sammul silla poolt
Toome suunal kõndides tuleb vahetult enne avardi nõlva teha ootamatu ja
ebatõenäoline pööre paremale, et õigele rajale jõuda. Siis olen Lepiku tänaval,
mida kinnitab väike eikusagisuunas näitav tänavasilt puuvõrade kõrgusel. Lepiku
tänavale jõudnud, tuleb hakata tegema täpsustusi sihtkohas - leida üles õige
maja õige korteri õige uks. Ent kuna Lepiku tänavat pole olemas, pole see
kerge, sest nii majad kui korterid irduvad eksistentsist sisse-välja. Ei tea,
kuhu nad ära kaovad, kui neid parasjagu ei ole, nii et tuleb neile lihtsalt
nende eksistentsihetkel peale jõuda.
Niisiis seisatan ühe suure
kollase maja ees, mille vastas on maja aadressiga Lepiku 4. Küsin hoovist
väljuvalt isalt lapsega, et kas see on Lepiku 3. Ei, vastab isa, see on hoopis
Kroonuaia tänava maja. No muidugi! Lepiku tänavat pole ju olemas. Kõnnin edasi.
Nurga tagant voolab tänavajõge pidi minuni järgmine potentsiaalne Lepiku kolm.
Helistan Jonesile, kes seal sees peaks olema, ning avaldan oma kahtlevat
kohalolu. Jones tuleb vastu, juhib mind esialgu hoopis puukuuri, ent siis
üles oma korterisse Lepiku kolmes, milleni jõudmiseks tuleb kõndida üles
treppidest ning siis, kui arvad, et oled juba kohale jõudnud ja mujale pole
enam minna, kõndida üles veel ühest aknaaluse nurga tagant ilmuvast trepist,
mis viib puumaja pööningule. Justkui välisseina pimedusest avaneb uks
ootamatult avarasse korterisse nagu tagahoovi riidekapis.
Ent ühekordne kohalejõudmine ei
tähenda seda, et tee on selge ja nüüd võib eksimatult kohale jõuda igal korral.
Ei. Lepiku tänavat pole olemas, sellel tänaval millegi üles leidmine on
erakordne sündmus, sest iga tänavasse ankurdatud ruumi kohalolu võib nihkuda
sinu kohalolust hetkega ära.
Teisel minemisel Lepiku kolme
ärklikorruse korterisse jõudis silla poolt Toome suunal kõndides teha tulev
pööre kohale oluliselt ootamatumalt ja ebatõenäolisemalt. Lausa äkitselt. Pärast
pööret kõrgus ka Lepiku kolm mu silmi kiiresti ja äkitselt, justkui maja oleks
otsustanud lihtsalt varem kohale tulla. Äkkjõudmisest üllatununa hakkasin
ettevaatlikult üles sammuma puutreppidest, mis kõrgemale jõudes järjest
pimenesid, ise kaheldes, kas olen ikka õiges majas. Supilinnas pole ju ükski
maja teisega äravahetamiseni sarnane? Lepiku tänaval ei või iial teada.
Kolmandast, nurgatagusest trepist teadsin üles minna küll, samal ajal
puutalasid ja vanu rattaid seirates, et kas needki võivad mõnes majas täpselt
ühesugused olla...
Kui jõudsin ärklikorrusele kohale,
polnud korteriust kusagil. Astusin paar sammu edasi ja tõmbasin ettevaatlikult
lahti kaldlaega ruumi tagaseinas oleva ukse, mis mind vaid pimedasse kappi
juhtis. Vajutasin käe alla jäänud nuppu seinal. Kuskil helises uksekell.
Pimedusest avanes uks valgesse ruumi. Üle läve piilus prillidega vanahärra,
siis pikajuukseline naine ja siis pistis hall kass nina välja. Küsisin, et kas
see on Lepiku kolm. Maja on küll Lepiku kolm, aga mis korterit te otsite? Ma ei
tea, vastasin. Kas siin kõrval on veel üks korter? Lõbustatud segaduses sain
vist vastuseks, et võib olla küll, igal juhul sulges kolmik ukse ja koputasin
pimeduses paistva ukselingi kohale. Jones avas. Kohal.
No comments:
Post a Comment