maailm on frukt

Mu põhikooliaegsed klassikaaslased, kellest lahkumisega see blogi algab, on täiega tähelepanuväärsed tüübid. Alustades vähemalt poole tosinaga neist, kellest pooltega käisin samas sõimeski, kes on siiamaani mu parimad sõbrad, ja lõpetades nende kaakidega, kellega koolis küll samas kambas ei hänginud, aga nüüd täiega hästi läbi saan. Põhikoolis olime ka päris väljapaistev klassikollektiiv oma kirju sisemise dünaamikaga (nt ma kuulusin hipi-punkarite kampa, aga meil olid veel ossid ja linnukesed ja...), aga nüüd on pea igaüks omaette rännu läbi teinud ja mingeid ootamatuid eriteadmisi omandanud. Meie seas on päris mitu maailmarändurit-eneseavastajat, poliitik, näitleja, saksofonist, helilooja, fotograaf, merejalaväelane, tantsija, kunstnik-rätsep, kehakultuurlane, mõni ebatõenäoline pedagoog, bikini fitness staar, endisest satanistist küünetehnik-abielumees, rohkem kui kolm lapsevanemat, üks siiani koos olev paar jne. Enamikuga on selline tunne, nagu oleksime samast pesakonnast pärit kutsikad.

Ma ei tea, kas lapsepõlvesõpradega ongi nii, aga mulle tundub imetlusväärne, et nii suur osa meist endiselt suhtleb omavahel, vahel ootamatult, viimasel ajal eriti ootamatult, ja et nii paljud meist nii ootamatuid arenguid läbi teinud on. Seda enam, et käisime mingis suvakas äärelinna kaakidekooli kunstiklassis.

Illustratsiooniks (kõik mainitud inimesed siin on mu põhikooli klassikaaslased; pole vist vaja mingit anonüümsust taotleda): just rääkisin paar tundi Peetriga, kellega lasteaias vist rohkem kaklesin, aga põhikooli ajal me väga ei seganud üksteist. Rääkisime toortoitumisest ja mediteerimisest ja rändamisest ja droogidest ja vaimsest arengust. Peeter ei saanud eelmisel nädalavahetusel toimunud Helena sünnipäevale tulla, kuna ta oli parasjagu Leedus Vipassana meditatsiooni laagris, 10 päeva vaikimist. Robi rääkis, et paar nädalat tagasi oli Peeter ta endale kuhugi võssa järele kutsunud, et ta ta jõest välja tõmbaks, kuhu ta oli mingi matka ajal sattunud. (See võsa metafoor, nagu ka "lääbuuu!" ja "vähemalt pole see bensiin", mis nii tollel peol kui igal teisel meie seltskonna peol endiselt kõlavad, on Rolandi/Kirsi kõnepärlid.) Ja nad mõlemad on siuksed tüübid, kes tunduvad esmapilgul rohkem klubihundid. Kui Kirss sinna sünnale kohale jõudis, meenus Raulile, kuidas nad olid eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Taco Bellis täiesti juhuslikult kolmekesi jooma ja südant puistama sattunud: Raul, Kirss ja Tauno Kangro.

Ja näiteks Kristjan tegi endast täna sellise video:
https://www.youtube.com/watch?v=iVOAyLd30lE


Põhikooli lõpus pidasin eneselegi ootamatult aktusel lennu esindajana kõne, mille pidin juba ammu sellest blogist täismahus maha võtma, sest seda hakati liiga paljudes teistes koolides ette lugema, aga pildi joonistamiseks (mitte nende lõputute kunstilaagrite maastikuguaššide mõttes, vaid metafoorselt) sellest, mis toimus, poolteist lõiku:

"Usun, et kooli jõuame eelkõige klassikaaslaste pärast. Meie teeme üksteise päevi paremaks, õpetajaid talutavamaks, tunde põnevamaks. Keegi küll ei oska mõõta kadund aja hinda, kuid mäletame me seda aega küll. Olgu, reedeõhtuid ehk mitte nii hästi, aga kolmapäevahommikuid? Selliseid, kui klassiuksest sisse astudes sai tšellomängu sünnipäeva puhul kuulda, turvameestega sõjajalal olla, tundidest põgeneda, et salaja kellegi pool šokolaadilikööri maitsta või lihtsalt niisama kolm tundi järjest aulas jämmida.
Loomulikult on 9 aastast koolirutiinist ka teaduslikus mõttes kasu olnud. Olen kindel, et vähemalt kellelgi meist on arenenud välja mingisugunegi loogika ning lisaks täiuslike spikerdamise, pärast kolmandat tundi koolist kadumise või kodutöö tegemata jätmise strateegiatele teame me veel väga hästi, et miinusmärk sulu ees muudab märgi sulu sees ja alus + hape = sool + vesi. Need teadmised oleme omandanud tänu õpetajatele, kes taluvad meie egoistlikku puberteeti ja suudavad meid ka pärast pauguhernelugu kutsuda kullakesteks." 

Kõige paremini annab seda kõike edasi hoopis üks muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=_bfMjJu4GCc