http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18976:tartu-loomine-&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3452
Koha identiteedi kujundamisel on arhitektuuri kõrval oluline kohas viibijate kogemus, kirjutab Klaske Maria Havik oma artiklis „Kohaspetsiifilise tegutsemise suunas – mõtisklusi koha identiteedist“1. Kohaks on siin peetud väikest kvartalit või majahoovi, ent tasub mõelda laiemalt – koha intentiteediloome on otseselt seotud linnaosa ning kogu linna funktsiooni ja mainekujundusega. Näiteks Tartus tegutsevate Supilinna Seltsi ja Karlova Seltsi tegevus oma linnaosades on oluline osa Tartu üldisest imagost linnana. Haviku nimetatud kolm kohaspetsiifilise arhitektuuripraktika teemat on koha karakter, koha mälu ning tegevus, mis kohas aset leiab. Siin on keskendutud viimasele – tegevusele kui viljakale vahendile koha ja laiemalt linna identiteedi kujundamisel.
Tähenduslik avalik linnaruum vajab enda sisse tegevust. Füüsilise ja sotsiaalse maailma vahel on ülekandepotentsiaal – ruum loob võimaluse sotsiaalseteks sündmusteks, mis omakorda mõjutab ruumi enda tajumist pigem kogemuse kui kohana. Tegevus mõjutab nii koha karakterit kui mälu, olles nii oluline koha identiteediloomevahend arhitektuuripraktikas.
Havik kirjeldab Haagi linna Hollandis, öeldes, et linnaruumi mitmekesisus on sellele linnale tüüpiline. Mööda vonklevaid tänavaid liikudes ilmuvad nähtavale peidetud platsid ja astangud, kitsaste tänavavaadete vahelt ilmuvad korraks silmile kaugemad vanad majad, moodustades huvitavaid hoonete visuaalseid komplekte. Haagis kasutatakse vanu hooneid uutel eesmärkidel ning püütakse mahajäätud kohad uuesti tähelepanu alla tuua.
Haagis korraldati 2002. aasta sügisel ekskursioone nimega Hidden city. Ekskursioonidel viidi huvilisi mööda kohti ja hooneid Haagis, kuhu tavaliselt ei pääse, koos giidiga, kes jutustas neile lugusid nendest kohtadest – avas koha mälu. Ekskursioonidel liiguti läbi vana elektrijaama, tunnelite, pumbajaama, parklate, tagahoovide, katuste, mahajäätud hotelli.
Ka Tartus on sarnaseid ekskursioone korraldatud. 2012. aasta kevadel korraldati Tartu äärealadest kõnelevate proosatekstide kogumiku „Mitte-Tartu“ ilmumise puhul Mitte-Tartu rännakuid. Raamatu kontseptsioon koondab kokku kilde varjatud Tartust, paikadest linnas, mis jäävad tavatrajektooridest eemale. Rännakud viisid läbi varjatud Mitte-Tartu kohtade: raudteeäärsete alade, lihakombinaadi varemete, sillaaluse, jõe ja kanali vahelise luha, garaažidekompleksi, vana militaarlinnaosa ja mahajäetud sõjaväelennujaama.
Teine sarnane algatus toimus Tartus alles hiljuti, 2013. aasta suvel. Art.Tartu liikumine, mille eesmärk on rajada Tartusse kultuuritehas, korraldas ekskursioone nimega Eksirännakud. Kultuuritehase kontseptsioon näeb ette vana tööstushoone taaskasutamist loomingulistel eesmärkidel – sellest ka nimi, kultuuritehas, ent eelkõige kannab see põhimõte pragmaatilist eesmärki. Ka linna jaoks on funktsionaalsem, kui kultuuritehas rajada mõnda mahajäetud hoonesse – kas või kinnipandud tehasesse. Art.Tartu tähelepanu all olevad objektid on praegu muuhulgas hoonetekompleks Puiestee tänaval, mis sisaldab endas näiteks laohoonet ja veetorni.
Art.Tartu Eksirännakud viisid inimesi huvi all olevatesse mahajäänud hoonetesse. Hoones viibides vaadati üle selle tehniline seisukord, räägiti hoone ajaloost ja kunagisest tähendusest linnaruumis. Samas arutleti eksirännakutel ka laiemaid kultuuritehasega seotud plaane – mida on õppida näiteks Tartu endisest kultuuritehasest, Pärmivabrikust. Seega on Eksirännakute näol tegemist otsese linna arendamisega nii füüsiliselt, otsides objekti, mida korda teha, kui kultuuriliselt, suunates linna kultuurielu kulgu.
Siinkohal võib küsida: mis on Tartul ja Haagil ühist, et mõlemad linnad on ajendanud sealseid elanikke enese varjatud külgi avastama? Ilmselt ei ole varjatud kohtade otsirännakud omased üksnes neile kahele linnale, vaid on palju linnu – võib-olla kõik maailma linnad – milles leidub enamasti tähelepanuta jäävaid kohti. Linnade tegelikud arhitektuurilahendused seejuures võivad üksteisest täiesti erineda, ja erinevadki.
Tähelepanu koondumine ja hajumine teatud aladel on loomulik kultuuridünaamika mehhanism, mis võimaldab ammutada uusi teadmisi. Kui üks koht on end ammendanud, nihkub aktiivsus kõrvale. Koha eneseammendamisest tasub mõelda väga laias plaanis: näiteks kui tehas pannakse kinni, on selle taga kahtlemata sotsiaalmajanduslikud põhjused, ent sellest võib mõelda ka kui koha energiaallika tühjenemisest. Tehasel lihtsalt polnud enam midagi anda.2 Siis liigub aktiivsus – samuti väga laias plaanis: tehasetöölised, kaubaautod, tooted, ülemused, uudised tehase kohta, koostööpartnerite tehast hõlmavad plaanid jm – tehasest eemale ja koht jääb lihtsalt iseendana seisma.
Seisma jäädes hakkab koht nagu päikesepaneel endasse taas koguma energiat. Energia koguneb, kuna keegi ei kasuta seda ära – keegi ei käi tehases ega mõtle sellest. Seda mehhanismi võib mõista keelenäite kaudu: tihedasti käibel olev fraas ei mõju sama võimsalt, ei sisalda sama palju energiat, kui harvakuuldav ja täpselt õiges kohas kasutatud metafoor. Koht on tuumast perifeeriasse nihkunud. Siis hakkabki vaikselt sugenema sellise olukorra võimalikkus, et tehas taas pakub kellelegi midagi – on valmis energiavahetuseks. Kui urbanistikahuvilised ekslejad näiteks 20 aastat pärast sulgemist tehaseuksed taas avavad, võivad nad avastada enda jaoks midagi uut ja nii ongi sündinud uus teadmine vana koha kohta, uus tõlgendus.
Haagi ja Tartu näitel võime kindlad olla, et sellised perifeeria- ja tuumakohad eksisteerivad. Kas neid kohti saab käsitleda nii mustvalgelt? Tegelikku linna arvesse võttes ei saa ilmselt rääkida duaalsusest ega opositsioonilisusest. Linnas ei toimi tuuma ja perifeeria määratlus binaarselt, vaid gradatsioonina. Võib olla olemas täielik keskus, näiteks raekoja plats või turuväljak, millega on suhestatud ühel või teisel viisil kõik linna elanikud ja linna sattujad. On kohti, kus enamik inimesi käib, ent mitte kõik linlased. Ja nii edasi kuni täieliku nullkohani – olematu ruumini, mida pole olemas, sest seda ei taju mitte ainsamgi teadvus, kuigi füüsiliste parameetrite järgi on paik tuvastatav. See mitmekesisus laieneb veelgi, kui paigaga seotud inimeste arvule juurde arvestada inimeste mitmekesisus – subkultuurikohad jne.
Kuidas varjatud kohad tuumkohtadega suhestatud on ja mida selline mitmekesisus linnale juurde annab? Havik kirjeldab üht oma arhitektuuriprojekti Tallinnas, kus projektis võeti arvesse aja kulgu, disainides maastikulahenduse, mis ei ole lõplik, vaid võimaldab maastikul muutustega kaasa minna. Sellise projekti eesmärk oli anda maastikule hingamisaega, et kasvada ja areneda. Sama moodi annab kohtadele osutatava tähelepanu intensiivsuse gradatsioon linnale juurde hingamisruumi – ruumi, et mõni koht saaks intensiivsema tähelepanu all olles kiiremini areneda ja oma nägu kujundada, ning siis puhkeaega, kui tähelepanu suunatakse mujale. Selline fookuse aeg-ajalt nihkumine hoiab linna värskena, linlased ega külalised ei tüdi pidevalt samades paikades käimisest.
Milline arhitektuuripraktika on mahajäetud kohtades võimalik? Õigem oleks küsida, et milline arhitektuuripraktika on mahajäetud kohti teiste kohtade kõrval arvesse võttes võimalik, ja analüüsida linna arendamist tervikuna. Ekskursioonid nendesse kohtadesse toovad kohtadele uuesti tähelepanu, seega on võimalik selliseid aktsioone muuta funktsionaalseks. Kohale teadlikult tähelepanu suunamine muudab koha tähendust – näiteks vana tehasehoone pole enam igavikuline roostemassiiv silmapiiril, vaid hoone, mis on millegi poolest eriline, kuna sinna on põhjust minna. Isegi kui ainult vaatama.
Koha tähenduse muutmine omakorda muudab koha funktsiooni. Võib-olla isegi annab kohale funktsiooni, teadlikuma funktsiooni linlaste peades. Funktsioon võib olla esialgu huviobjekt olemine, ent hiljem võib see kujuneda kas või linna kultuurikeskus olemiseks. Seega on tegevuse kaudu võimalik teadlikult koha arengut suunata. Tegevus on arhitektuuripraktika tööriist.
Tegevuse kaudu on võimalik koha karakterit ja mälu – koha identiteeti teadlikult suunata ja kujundada. Linnaaktsioonide kui arhitektuuripraktika tööriistal on võimalik tuua elu sinna, kus seda enne ei olnud. Aktsioonide kaudu võib tähelepanu koondada ühele hoonele, mis võib olla isegi linna keskel, ent mis on pikka aega linlaste tähelepanu alt täiesti välja jäänud, ning luua sinna näiteks kogukonnakeskus või kas või elumaja. Selliseid, potentsiaalselt kasutuskõlblikke hooneid kaardistab Tartus praegu liikumine Art.Tartu.
Kultuuritehase loomine on oluline, kuna sinna, kuhu tuleb kultuuritehas, koondub koos inimeste ja sündmustega energia. Linna tekib üks gravitatsioonitsenter juurde ja linn täieneb vitaalsete sotsiaalsete põrkumiste ja suhete võrgustikega. Nii on tegevuse kaudu võimalik otseselt ja teadlikult linna identiteeti kujundada. Kui küsime endalt, milliseks soovime Tartut luua (ja nii juba küsimusepüstitusega vastutuse linna arengu eest enda peale võtta), kõlab vitaalne sotsiaalsete suhete võrgustik väga hästi. Seejuures on parim, kui tegu on justnimelt võrgustiku, mitte ühe tuumkeskusega. Tartu puhul moodustaksid omavahel ühenduses oleva ja teineteist täiendava kogukonna- ja kultuurikeskuste võrgustiku näiteks olemasolev Genklubi kompleks ja loodav Kultuuritehas.
Seetõttu on Art.Tartu sarnased teadlikud tähelepanu fokusseerivad ettevõtmised väga tänuväärsed, kuna panustavad kogu linna tervikut arvesse võttes linna identiteedi kujunemisse. Art.Tartu arendab Tartut kohaspetsiifiliselt tegutsedes, teadvustades kultuuritehase kui loomeenergia keskuse ja suunaja olemasolu olulisust.
1 Havik, Klaske Maria 2003. Kohaspetsiifilise tegutsemise suunas – mõtisklusi koha identiteedist. Koht ja paik III: 275–289
2 Sellist energiaringlust on võimalik mõista kunsti analoogia kaudu. Kunstiteose loomisel panustab kunstnik sellesse töö- ja loomeenergat, laadides töö energiaga. Teosesse salvestatud energia kandub üle teost uurivale inimesele, kes omakorda laeb tööd tõlgendades selle uue energiaga. Nii toimub energiaringlus, kus energiaks on informatsioon. Kui kunstiteos on end ammendanud, (mis võib juhtuda vaid lihtsakoeliste teoste puhul) on see nii-öelda informatsioonist tühjaks jooksnud ja ei paku enam lisa tõlgendustele. (Võimalik on muidugi ka üleinterpreteerimine ja lõputu semioos jms.) Tehase näite puhul on energiaks tehasega seotud inimeste koondenergia, mis kulub tehases töötamisele, lisaks tähelepanu, samuti omamoodi objekti tõlgendamine. PK
No comments:
Post a Comment