Maskeraad

Mul on praegu tunne, et ükskõik, mida ma ütlen, teen seda liiga pikkade sõnadega. Sest ausõna, te võite arvata, et ma räägin nüüd blogis mingeid täislauseid, aga kui ma seda suuliselt, häälega peaksin ütlema, siis oioioi. Kõlaks umbes nii: mplööhhhrmmmm. Sest rohkemaks ei ole ma hektel võimeline.
Olen seda bloody lõpukat juba rohkem kui 4 tundi teinud. muidu oleks normaalne, meil on ju iga nädal 4 tundi kunsti vms, aga ajavahemik võiks varasem olla. Mu sõrmed on rohelist ja sinist ja natuke isegi punast värvi täis, kuigi seda viimast ma ei kasutanud. Hetkeseisuga on hästi tumedates toonides pilt ja kui õpetajad seda mainivad, siis ma ütlen, et mul on praegu hästi tume periood elus ja värki. Lisaks on mul veel vägagi diip pilt, ühiskonnakriitiline ja puha. Kõik on olemas täiuslikuks kaitsmiseks. Välja arvatud täiuslik pilt ise. See on plökk. Joonistades oli lahedam. Aga võibolla on see lihtsalt uni, mis räägib. Pealegi, punane pixiedust päästab pildi. Umbes nagu kokkuvõte päästab kirjandi seitsmendas klassis.
Mu diktsioon on sama kadunud, kui nendel diskrimineerimisteemal väitlejatel see alles oli täna kaupsi ees.
tsau. lk g hsljgkgesou