Kui sügisestel tänavatel kõnnivad poriloikudest läbi velvetseelikutes tüdrukud oma uniste silmadega läägelt kaugusesse vahtides, siis kevadel on pilt teine. Ma ei kujuta ette kevaderomantikat, veelvähem midagi mõtlemapanevat selles vesises aastaajas. Kõik on liiga hele ja mu tänav ei meenuta natüürmorti, nagu ta seda tavaliselt teeb. Igav.
Aga meil on lõbus ikkagi ja minu, meie viimane kevad, teeme seda koos ja praegu, teeme neid salajasi asju, millest lõpuks ikkagi kõik teada saavad, aga nii ongi parim ja ma loodan, et tean ka lõpus, kust teid leida.
Aga meil on lõbus ikkagi ja minu, meie viimane kevad, teeme seda koos ja praegu, teeme neid salajasi asju, millest lõpuks ikkagi kõik teada saavad, aga nii ongi parim ja ma loodan, et tean ka lõpus, kust teid leida.
No comments:
Post a Comment