kaalul on ei rohkem ega vähem kui eksistents

Sain lühikese aja jooksul kaks tagasisidekirja. Üks oli kunstnikult, kellest Müürilehes kirjutasin, kes soovis tõlget mu arvustusest, ja teine Anna-Marialt, kes saatis foto videoprojektist, mida eelmisel laupäeval põhjamaade kunstigaleriide tarvis tegime.
Mõtlesin, mida järeldada. Järeldasin, et olen maailmas olemas.

tõsijutt

Tihe kirjeldus on etnograafiline tekst, kus on kirjeldatud mõnd olukorda või sündmust vaatlusgrupis koos informantide tõlgendusega toimuvast. St peale sündmuste kronoloogilise üleskirjutuse on tegevust ka mõtestatud, selgitatud erinevate aktide tähendust kultuuris.
Alljärgnev tekst on mu esimene katse tihedalt kirjeldada, semiootika uurimismeetodite kodutööna. Tihedast kirjeldusest üsna kehv näide, ent äkki on vähemalt naljakas.

                Lahkusime Karolinaga baarist päris vara, enne keskööd. Kodutee kulges üle linna keskväljaku, kus kolmel päeval nädalas turg avati. Olin baaris lahjat õlut juues Karolinale kurtnud, et mu jalgratas varastati ära ning kuna siin linnas püsib ratas  organiseeritud varaste tõttu ühe inimese käes kõige rohkem poolteist kuud (mis oli suvaline üldistus), olen peaaegu valmis ostma uue ratta öiselt pätilt, kes värskelt varastatud rattaid keskväljakul mõne euro eest salaja müüvad. Karolina tutvustas mulle etiketti, mis võis olla linnalegend, et kui keegi sulle öösel ratast pakkuma tuleb ja sa talt seda osta tahad, tuleb kolm korda küsida, et kas ta on politseist, ning kui ta kolm korda eitavalt vastab, võib tehingu ära teha, kuna siis võid hilisematele arupärijatele öelda, et olid lihtsalt üks inimene, kes ostis lihtsalt ühelt teiselt inimeselt ratta, mille päritolust ja võimalikust ebaseaduslikkusest ta midagi ei teadnud, ning see teine inimene ei tohi hiljem oma politseistaatust sinu vastu kasutada. Selle käitumisjuhendi sisemisse loogikasse ma ei süvenenud. 

Mõni kuu varem olin samal teemal vestelnud ühe kohalikuga, kes leidis, et siin linnas polegi varastatud ratta ostmine nii suur moraaliteotus, kuna rattad on siin nagunii kogu aeg ostmise-varastamise ringluses. See teine tuttav tutvustaski mulle ratta hankimise veidi hämaramat varianti – tuleb kesköö paiku turuplatsil jalutada, sest seal rattamüüjad tegutsevadki.

                Mööda keskväljaku rattateed jalutades, Karolinal oma ratas käekõrval, mina nukralt ilma, kuulsime veidi kaugemal seisva mehe sosistavat hüüdu: „Psst! Fietse!“ Mehel oli ratas käe kõrval. Ta lülitus meile lähemale astudes sujuvalt üle inglise keelele, ilmselt kuna oli kuulnud meid enne inglise keeles vestlemas. Karolina vaatas mulle otsa ning küsis do you want to? sellise näoga, nagu ta oleks mulle kohvi peale koort pakkunud. Kõhklesin hetke, ent kuna vajadus ühtis tahtega, läksin üle rattatee ja tegin pisikese kapuutsis vanamehega juttu. Jätkasime teed kolmekesi rahulikult kõrvuti nagu vanad sõbrad.

                Vanamees kiitis rõõmsalt ratast, ütles et hea ratas, küsisin selle peale veidi kiuslikult, et huvitav, kust ta selle sai, ent mees põikles osavalt vastamisest. Ta juhatas mu kuhugi kangi alla, Karolina jäi tänavale ootama. Ratta hinnaks pakkus mees esmalt kümme eurot. Loomulikult oli see hind esitule, käikude ja ilma roosteta raamiga jalgratta kohta üliodav, seda enam, et viibisime kohas, mida maailmas üldiselt peetakse väga heal järjel olevaks kapitalistlikuks heaoluühiskonnaga riigiks. Uute rataste hind algas poodides 100 eurost, kasutatud rattaid müüdi vähemalt 50ga, mõni üksik odavam eksemplar. Ent kuna olukord tundus mulle naljakas, kuna mees tundus olevat heas tujus, et saab äri teha, ja mina olin ära joonud kaks või kolm klaasi õlut, tegin katse hinda alla kaubelda 5 eurole. Sellega ei tahtnud rattamüüja kuidagi nõus olla, niisiis pakkusin hinnaks viis eurot ja mõni münt. Esimene münt, mis rahakotist kätte sattus, oli kaheeurone, nii et ostsingi endale uue ratta öösel pätilt seitsme euro eest.

                Pärast tehingu sooritamist läks mehe tuju veel rõõmsamaks, ta tänas mind mitu korda ning alustas uut juttu – et olen päris kena neiu, kindlasti kuulen seda tihti, ning äkki tahaksin mõnikord kohvi jooma minna. Mees oli minust vähemalt 20 aastat vanem, 8 sentimeetrit lühem ning tegeles varastatud rataste müümisega, nii et vastasin, et võib-olla, eks näis, kui mõnikord linnas kohtume… Mees suudles mind hüvastijätuks kolm korda põsile nagu kombeks ning tulime kangi alt välja. Sõitsime Karolinaga – nüüd juba mõlemad ratastel – lõbustatud meeleolus kodu poole.

Hilisöisel varahommikul aeglaselt pimedas toas unest väljudest tuli pähe mõte:
mis võiks olla müügil Moskva rongijaama puhvetis?
muskaadiviin
mõrušokolaad
merikapsatarretis
seljanka
kiluvõileivad
kohv piimaga

Ärkasin, kui suletud toas jahe tuuleiil üle tuka puhus.

kass "Kass"

Öösel oli raske magama jääda, kuigi eelmisel oli unetundidest jäänud vajaka ja olin õhtu otsa vaikselt nokkinud. Ei tea, kust tulevad need unetud ajad, arvutasin tunde viimasest kohvitassist ja ei tundunud, et asi võiks selles olla. Lõpuks, pärast mõnetunnist vähkremist, kass jalgadel, mõtted hangusid ja suutsin veidiks välja lülituda. Kunagi kuulsin kassi väikseid häälitsusi pimedas, mõuk seisis keset hämarat tuba, vaatas pimendatud näoga minu poole, tagantvalguses. Ajasin end püsti nagu uimas morsk ja astusin kolm rasket sammu rõduukse poole, et loom välja lasta.
Tulin teadvusele kunagi hommiku poole selle peale, et kass oli uuesti toas ja ronis tekikurdude vahele, püüdes sooja kohta leida. Lakkus mu jalga ja puges, kuhu sai. Mõtlesin, et küll on nunnu, aga õige pea oli ta jälle nõudjapositsioonil ning tegi häält, et ta taas õue laseksin. Tõusin vastumeelselt teki alt, astusin uuesti ukse juurde, avasin selle rõskesse niiskesse hommikusse. Pähe, kus muidu valitses unevaikus, tuli parafraseering ühest äraleierdatuimate tsitaatidega filmist, mis mind oma ootamatuses unesegaselt muigama pani:
"Mitu korda ma ühte ja sama kassi pean õue laskma?"

ökosemiootika tarkus

"... the function of poetry ... is to nourish the spirit of man by giving him the cosmos to suckle. We have only to lower our standard of dominating nature and to raise our standard of participating in it in order to make the reconciliation take place. When man becomes proud to be not just the site where ideas and feelings are produced, but also the crossroad where they divide and mingle, he will be ready to be saved. Hope therefore lies in a poetry through which the world so invades the spirit of man that

he becomes almost speechless,

and later

reinvents language."

Francis Ponge, The Voice of Things

"Perhaps that old pair of antagonists, science and poetry, can be persuaded to lie down together and be generative after all."

William Rueckert,  Literature and Ecology

" [Poets] have never had any doubts about the seriousness and relevance of what they are doing..."

Rueckert

PFFFFFFFFFFFFFT

nägin unes - üldse, elus

mul on üks tekstifail, kuhu olen viimased kaks ja pool aastat eriti eredalt meelde jäänud unenägusid üles kirjutanud. selliseid unesid, millest jääb kogu päevaks mingi tunne sisse ja mille kujundid ei lahku mu peast enne järgmist und või nende kirjapanemist. nende bloggi ülespanemine pole mingi enesenäitamisemissioon ja self-indulgence, vaid panen niisama, et oleks naljakas nagu anonüümne anekdoot.

groteskseimad palad:
hiljem üritasin metallitükke enda suust välja loputada ja oksendasin neid mõnuga kraanikaussi, samal ajal aknast kõrvalolevale kohvikus istuvale naisele otsa vaadates, kes lõbustatult naeratas. 
*
tegime peo kui noored apokalüptinautlejad.
*
beier helistas mulle. läksin köögi ette koridori rääkima. õues oli äikesetorm ja teda oli halvasti kuulda. ta alustas sellest, et kuulis, et ma olen hiljuti lesestunud.
*
ühe noore poisi ülesanne oli mind lohutada, aga ta ei julgenud seda teha ja ei saanud sellega hakkama, vaid hakkas nutma ja värisema. lohutasin hoopis teda, võtsin ta kaissu, aga närvivapustuse tulemusena moondus ta üheks suureks hõljuvaks närvivõrgustikuks, mis koosnes ainult neuriitidest ja närvirakkudest, mida ümbritses õhuke kaitsev läbipaistev plasmakude.
*
istusin arvutis ja küsisin kristinolt, mida teha nende külmutatud tuvidega, kes nüüd küljelt avatud klaaskasti pressituna üles sulama hakkavad ja vaikselt nokki maigutavad. kas panen neile kosumiseks sooja rasva või lasen surra või mis.

mingi mehisheinsaarelik, ent üdini iseloomulik minu unedele:
minu Lääne tänava toas oli üks avastamata uks. meil oli omajagu sõpru külas ja Roland küsis, et kuhu see viib. tegi ukse lahti. tuli välja, et asume lendavas toas või teise dimensiooni äärel, mille suhtes meie dimensioon lendas. mõnda aega julgesime uksest ainult välja piiluda. seal oli vahepeal mingi suur inimesi täis koosolekuruum, vahepeal ladu või meri. sealpoolsed inimesed ei pannud meid tähele. mida aeg edasi, seda julgemaks läksime, ja lõpuks julgesime triinuga sinna sisse minna. luusisime ringi lihtsalt. see uks oli väga pikka aega minu toas huvitav fenomen. rääkisin koolis tuttavatele niisama, et teate, kolisin just ära ja leidsin oma toast ühe ukse... nagu oleks lihtsalt mingi huvitava asja leidnud. hiljem hakkasid juba teispoolsed inimesed meid märkama, nad olid väga sõbralikud. uni lõppes suure kahe dimensiooni ühispeoga, täieliku festivaliga. sealpoolsed inimesed toitusid tervislikult ja neile väga meeldisid karnevalid.

nägin unes

järjekordne skifi möll.
turvatud hoonesse püüdsid maskeerunud tapjad sisse tungida. nad oskasid nii hästi maskeeruda, et suutsid vaenlast oma isiku suhtes täielikult eksitada, peale selle ehitasid nad kostüümi sisse surmavaid relvi. väga ohtlike tapjate paar - mees ja naine, kelle ohtlikkus oli põhimõtteliselt nii suur, et kui nad vaenlase valdusesse sisse tunginud olid, võis see vaenlane end juba tapetuks pidada. nad oli hoones sees. samas toimus parasjagu kostümeeritud heade ja halbade kavatsustega tapjate mess, kellest osa tasus karta ja osa mitte.
kõige mõrvarlikemate tapjate paar, kes läksid oma töös nii kaugele, et üks maskeerus tapetuks, võis mängida surnut, võttis hetke sisevaatluseks - naine küsis mehelt, et kas on midagi, mis talle nende töömeetodi juures ei meeldi. mees vastas kui haigetsaanu: kõige rohkem häirib mind see, et sa mind iga kord maha matad.
maha matmine ise polnud tema jaoks probleem, sest ta oskas maa alt end hõlpsasti välja kaevata, ent matmise žest ise...
minapositsioonil tajuja kätte anti läbikumav paberitükk nagu muffinipaber, mille sees väike puuviljakärbes. tajuja teadis, et tapjate messil ei tohi antavaid asju vastu võtta ning kui oli visanud põgusa pilgu kokkuvolditud paberitüki sees olevale kärbsele, mõistis, et nüüd on kõik, PAANIKAREŽIIM, KÕIK EVAKUEERIDA.
kui tajujal õnnestus põhitapjad kahjutuks teha, naasis ta messiruumi, kus valitses lahingujärgne rahu - mõned hajuvad plahvatuspilved, tühjusesse haihtunud entiteedid, haavatud kostüümikandjad.. kõik on läbi aga korras.

koduloome

Olen juba suvest saati tahtnud rääkida sellest, mis kohas ma nüüd elan.
See on siiani kõige veidram paik Tartus, kus elanud olen. Kvissentali linnaosa, Tartu suburbia, väike magalaküla linna piiril.
Tuleb alustada majade kirjeldusest. Kvissentali planeering näeb ette, et kõik majad on ühes stiilis ehitatud - valged, beežid või rohekad, täiesti kandilised, viltuse lamekatusega, mitmes suuruses kõrgusesse või pikkusesse venivate akendega, ebaratsionaalselt suurte klaasseinte ja -ustega, osa välisfassaadist laudiskattega jne. Mingi värd-funktsionalism ja kõik on ühesugused. Ent kuna linnaosa on rajatud ülesküntud metsa ja kuivendatud luha peale, st looduskeskkonda siirdatud tsivilisatsioonielement, ümbritseb majadelappi siiski mets ja luht. Tekib visuaalne kontrast valgete kuupmajade ja musta-valgetriibuliste kasepuusilindrite vahel. Elu nagu Toomas Vindi maalil.

Suvepäikse käes näeb see kõik nii sugestiivselt utoopiline välja, nagu elakski heaoluühiskonnas või toimivas demokraatias või tulevikus või kus veel. Lapsed mängivad tänavatel, murud rohetavad, majaääre taha kaarduvad tuletõrjeredelid tõusevad justkui katusepealsesse basseini.. Kognitiivne dissonants või tunne, et uskumatu, et kõik praegu nii on, tekib siis, kui vaatan aknast välja ja näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas
ja samal ajal kuulen mööda tänavat minu poole sõitva jäätiseauto klounigroteskset muusikaviisi.
Juba see on tähelepanuväärne, et võin oma elukoha kirjeldamiseks kasutada lauset "näen meest vastasmaja aias palja ülakehaga hekki kastmas." Elu nagu David Hockney maalil.

Tulek kesklinnast Kvissentali võtab jalgsi vähemalt kolmveerand tundi, rattaga veerand. Retk siia on üsna skisofreenne, eriti kui tulla jalgsi mööda Emajõe äärt. Algab Tartu linnavalitsuse ja ülikooli hoonetega asustatud vanalinnaga, mille klassitsistlik arhitektuur sisendab institutsioonide vajalikkust ning mis eelkõige on Tartuna äratuntav. Edasi tuleb minna üle silla - kas Võidu või Kroonuaia. Kui valida Võidu sild, jätkub äratuntav ja normatiivne Tartu kesklinn natuke aega, Ujula spordihooneni välja, mille tagant algab kruusane tee Ülejõel. Kui minna üle Kroonuaia silla, algab tagahoov juba veidi varem, kohe üle silla jõudes ja mööda jõeäärset alleed linnast kaugemale kulgedes. Nende kahe tee vahel on see erinevus, et jõeäärne tee, kust paistavad teisel pool jõge olevad suured Emajõe tänava majad, omab kerget Tartu romantika hõngu, kuigi luhahõng juba valendab, ent spordihoone tagant algav Ujula tänav käändub õige pea külatänavaks, kus ühel pool puumajad ja teisel pool kaarnaid täis heinamaa, suviti tuumapäike seniidis. Mis koht see on, mingi maakoht, registreerib aju. Sealt edasi jalutades, ka jõeäärset teed mööda minnes tuleb lõpuks sinnapoole keerata, nihestub linnaruumitaju veel korra ja tajuja satub taas uude aegruumi - ees on kruusatee mäest üles, millest kahel pool liivakivikaljud. Kus ma nüüd olen, Ürg-Tartus? Mingi rada läheb mäenõlval heinamaale, mille kohal surnuaed. Tartu on linnana täiesti kehtivuse kaotanud, olen sattunud tagahoovi taha, kus iga mööduja tundub kahtlane, kas eksinud või sala peal väljas.
Kruusateed mööda mäest üles kõndides jõuan ootamatult tagasi tsivilisatsiooni - Puiestee tänavale, kus voolab nina alt mööda autodejõgi. Tuleb keerata vasakule, hoida surnuaia tara ligi, et autod mind veekardinaga üle ei kastaks, ja edasi kõndida. Jätkub umbes veerandtunnine, tavaliselt kõige sündmustevaesem kõnd mööda asfalteeritud kergliiklusteed, mis sügisel kohati lehine ja tervisesportlasi täis. Rattaga turvaline. Enne alla, Kvissentali pööramist on võimalik teha veel üks kõrvalepõige linnast maale, keerata kahe teeäärse maja vahelisele teerajale, sealt üle aia küünitavatelt marjapuudelt veidi kirsse või nüüd juba pihlakaid näpata ja mööda kruusateed jalutada, kuni viimane vasakpööre mind autoteele tagasi langetab ning kodutänavasse sisse sunnib.

Talvel on viimase lõiguga teine lugu - majadevahelisele salateele ei saa keerata, sest seal on liiga pime ja käänuline, tuleb minna mööda Kvissentali tänavat alla. Nüüd, pimedal ajal, kui millegi pärast ei põle tänavalambid sellel viimasel lõigul, on sealt rattaga mäest alla kulgemine täiesti uskumatult hull kogemus. Tee on kottpime. Ma mõtlen selle all, et tee on nii pime, et pole võimalik eristada autotee äärt ja kraavi algust. Mäe laskumist pole näha, mitte midagi pole näha. Lihtsalt püüan hoida ratast sirgel kursil kauguses valendava tänavanurga suunal, kõik, mis mu lenkstangi hoidvatest kätest allapoole jääb, on nähtamatu. Tekib täielik ja vältimatu katkestus linna ja Kvissentali vahel, blackout. Kas kulgen teel või kosmoses? Võid ette kujutada, mis tunne on koju jõuda. Mitte mingit tunnet. Blackout kirjutab kogu kogemuse üle, mälestust ei jää, ainult kerge higine väsimus kaugelt linnast siiarassimisest.

midagi sellist on tulemas

koer ei üllatanud

Mitte, et see minusse mingi väga sügava emotsionaalse jälje oleks jätnud, et ei saa teisiti, kui välja öelda, ent

Viljandi tudengid on auditooriumina väga avatud ja uudishimulikud, selline vaba publik.

Ei tahtnud võrdlust Tartu omadega sisse panna, aga...

talveks ahjud sooja

ruumikogemuse metafoorsuse juurest kõrvale põigates pean isikliku blogipinna kõikeneelavust tänades vajalikuks mainida, et

AHJUPEET ON NII HEA

miks kunstnik

"...maine maailm on mulle kitsas"
M. Lermontov, "Palve"